5. Rooma maailm

      PROLOOG

      ROOMA AJALUGU

      Antiikaja Rooma on tähtis. Roomlaste eiramine poleks pelgalt ammuse mineviku suhtes silma kinnipigistamine, sest Rooma aitab meil tänase päevani piiritleda oma maailma ja iseenda mõtestamise viisi alates ülevatest teooriatest kuni labaste komöödiateni. Kahe tuhande aasta tagant on Rooma ikka veel läänemaailma kultuuri ja poliitika, kirjanduse ja maailmatunnetuse ning maailmas oma koha nägemise aluseks.

      Julius Caesari mõrvamine märtsi iididel 44. aastal e.m.a on sellest ajast alates andnud omamoodi šablooni ja vahel ka kohmaka õigustuse türannide tapmiseks. Rooma impeeriumi territoriaalsed piirid on paika pannud tänapäeva Euroopa ja muudegi piirkondade poliitilise geograafia. Peamine põhjus, miks London on Suurbritannia pealinn, seisneb selles, et roomlased tegid sellest oma Britannia provintsi pealinna – ohtlikusse paika, mis asus teisel pool tsiviliseeritud maailma ümbritsevat suurt ookeani. Rooma on pärandanud meile arusaamised vabadusest ja kodakondsusest, aga ka imperialistlikust ekspluateerimisest, koos tänapäeva poliitikasõnavaraga „senaatoritest” „diktaatoriteni”. Ta on laenanud meile oma kõnekäänud – „karda kreeklasi, isegi kui nad toovad kingitusi” ja „mängib viiulit, samal ajal kui Rooma põleb” ning isegi „kus on elu, seal on lootust”. Ja ta on kutsunud esile naeru, aukartust ja hirmu enam-vähem võrdsel määral. Gladiaatorite võitlus on tänapäeval sama tulutoov nagu toona. Vergiliuse eepost Rooma asutamisest, „Aeneist”, on 20. sajandil peaaegu kindlasti rohkem inimesi lugenud kui 1. sajandil.

      Sellegipoolest on Vana-Rooma ajalugu viimase viiekümne aasta jooksul dramaatiliselt muutunud ja veelgi rohkem nende peaaegu 250 aasta jooksul, mis on möödunud sellest, kui Edward Gibbon kirjutas oma isikupärase ajalookirjanduseksperimendi „Rooma impeeriumi allakäigu ja languse ajalugu” (The Decline and Fall of the Roman Empire)1, millest sai alguse Rooma ajaloo tänapäevane uurimine ingliskeelses maailmas. Osalt oli põhjuseks vanade allikmaterjalide uus käsitusviis ja erinevad küsimused, mida me otsustasime sellelt küsida. See on ohtlik müüt, kui arvame, et oleme paremad ajaloolased kui meie eelkäijad. Me ei ole seda. Kuid me võime läheneda Rooma ajaloole teistsuguste prioriteetidega – alates sooidentiteedist kuni toiduga varustamiseni –, mis paneb iidse mineviku kõnelema meile uues keeles.

      Samuti on tehtud erakordne hulk uusi avastusi – maa seest, vee alt, isegi kadunud raamatukogudest –, mis annavad meile antiikaja kohta rohkem uut infot, kui ükski tänapäeva ajaloolane oleks võinud enne teada. Meil on nüüd ühe liigutava essee käsikiri, mille on koostanud Rooma arst, kelle kõige väärtuslikum vara oli äsja leekides hävinud, ja mis alles 2005. aastal ühest Kreeka kloostrist päevavalgele tuli. Meil on Vahemere kaubalaevade vrakid – need olid teel Rooma, aga ei jõudnudki sinna –, millest on välja toodud kaugete maade skulptuure, mööblit ja klaasi, mis pidid minema rikaste roomlaste kodudesse, ning veini ja oliiviõli, mida kõik tarvitasid. Praegu, kui ma seda teost kirjutan, uurivad arheoloogid hoolikalt Gröönimaa jääkattest välja puuritud proovitükke, et leida sealtki Rooma tööstussaaste jälgi. Teised uurivad mikroskoobiga Lõuna-Itaaliast Herculaneumi lampkastist leitud inimväljaheidet, et teha üksikasjalikult kindlaks lihtsate roomlaste toidusedel – see, mis nende seedesüsteemi sisenes ja sellest väljus. Osalt on vastus, et see koosnes suurest hulgast linnumunadest ja merisiilikutest.

      Rooma ajalugu kirjutatakse pidevalt ringi, seda on alati tehtud; teatud mõttes teame meie vanadest roomlastest rohkem, kui nad ise teadsid. Teisisõnu, Rooma ajalugu on pooleliolev töö. See raamat on minu panus sellesse suuremasse ettevõtmisse. SPQR on lühend kuulsast Rooma fraasist senatus populusque Romanus – Rooma senat ja rahvas. Raamatu kirjutamise motivatsiooniks on olnud isiklik huvi Rooma ajaloo vastu, veendumus, et dialoog antiikaja Roomaga tasub end ikka veel ära, ja küsimus, kuidas sai Kesk-Itaalia tillukesest ja tähelepandamatust külakesest kolmes maailmajaos ülisuurt territooriumi valitsenud suurriik.

      See on raamat sellest, kuidas Rooma kasvas ja oma positsiooni säilitas, mitte sellest, kuidas ta alla käis ja langes, kui ta seda üldse iial tegi sellises tähenduses, nagu Gibbon silmas pidas. On nii palju viise, kuidas Rooma ajalugudele on konstrueeritud sobivad lõpud; mõned on pidanud lõpuks keiser Constantinuse pöördumist ristiusku oma surivoodil 337. aastal m.a.j või linna piiramist 410. aastal m.a.j Alarichi ja läänegootide poolt. Minu oma lõpeb kulminatsioonihetkega 212. aastal m.a.j, mil keiser Caracalla otsustas anda igale Rooma impeeriumi vabale elanikule täieliku Rooma kodakondsuse, kahandades erinevust vallutajate ja vallutatute vahel ning viies lõpule Rooma kodakondsuse õiguste ja eesõiguste laiendamise protsessi, mis oli alanud juba peaaegu tuhat aastat enne seda.

      „SPQR” pole siiski pelgalt imetlusest sündinud teos. Antiikmaailmas – nii Rooma kui ka Kreeka omas – on palju sellist, mis tekitab meis huvi ja nõuab meie tähelepanu. Meie maailm oleks mõõtmatult vaesem, kui me nendega jätkuvalt edasi ei suhestuks. Imetlus on midagi muud. Oma ajastu lapsena, kes ma õnneks olen, tekib minus tõrge, kui ma kuulen kedagi rääkimas „võrratutest” (great) Rooma vallutajatest või isegi Rooma „võrratust” impeeriumist. Olen püüdnud õppida asjaolusid vaatama ka teise poole vaatevinklist.

      Õieti astub „SPQR” vastu mõnele Rooma kohta käivale müüdile ja pooltõele, millega mina sarnaselt paljude teistega üles kasvasin. Roomlastel ei olnud algusest peale suurejoonelist maailmavallutusplaani. Ehkki nad hiljem tõepoolest uhkeldasid oma impeeriumiga, nagu olnuks sel selgesti ettemääratud saatus, valmistavad motiivid, mis olid algselt nende sõjaliste laienemisoperatsioonide taga Vahemere maailmas ja kaugemalgi, ikka veel ajaloolastele peamurdmist. Oma impeeriumi rajades ei trampinud roomlased jõhkralt üle süütute rahvaste, kes rahumeelses harmoonias oma asjadega tegelesid, kuni Rooma leegionid silmapiirile ilmusid. Rooma võit oli kahtlemata raevukas. Julius Caesari Gallia-vallutust ei ole sugugi mitte ebaõiglaselt võrreldud genotsiidiga ja nii kritiseerisid seda ka tema kaasaegsed roomlased. Kuid Rooma ei laienenud maailmas, mis koosnes omavahel rahus elavatest kogukondadest, vaid endeemilise vägivalla maailmas, kus rivaalitsevate võimubaaside taga olid sõjalised jõud (teistsugust toetust polnud olemaski) ja miniimpeeriumid. Enamik Rooma vaenlasi olid sama militaristlikud nagu Roomagi, aga teatud põhjustel, millest ma lähemalt räägin, nad ei võitnud.

      Rooma ei olnud lihtsalt antiikaja Kreeka kõrilõikajast noorem vend, kes oli pühendunud ehitamisele, sõjalisele efektiivsusele ja absolutismile, sellal kui kreeklased eelistasid vaimseid otsinguid, teatrit ja demokraatiat. Roomlastele sobis lasta paista, nagu oleks see nii olnud, ja paljudele tänapäeva ajaloolastele on sobinud esitada antiikmaailma kahe väga erineva kultuuri lihtsa dihhotoomia kaudu. See, nagu näeme, on kummagi poole suhtes eksitav. Kreeka linnriigid himustasid võitu lahingutes niisama palju kui roomlased, ja enamik neist polnud mitte kuidagi seotud ateenlaste lühiajalise demokraatiaeksperimendiga. Mitmed Rooma autorid polnud kaugeltki impeeriumi vägevuse mõtlematud kiitjad, vaid nii jõulised imperialismi kriitikud, nagu eales on nähtud. „Nad tekitavad tühermaad ja nimetavad seda rahuks” on loosung, millega on sageli kokku võetud sõjaliste vallutuste tagajärjed. Need sõnad kirjutas 2. sajandil m.a.j Rooma ajaloolane Tacitus, käsitledes Rooma võimu Britannias.

      Rooma ajalugu on suur väljakutse. Ei ole ühtainsat Rooma lugu, eriti siis, kui Rooma maailm oli laienenud kaugele väljapoole Itaalia piire. Rooma ajalugu ei ole seesama Rooma Britannias või Rooma Põhja-Aafrikas. Suuremalt jaolt keskendun ma Rooma linnale ja Rooma Itaaliale, aga püüan heita pilgu Roomale ka väljastpoolt, nende vaatevinklist, kes elasid impeeriumi kaugematel territooriumidel sõdurite, mässajate