Sissejuhatus

      Kuigi käesoleva raamatu pealkirjas on sõna dieet, pole selles juttu kaalulangetamisest. Ka seda võib juhtuda, kui sööte minu soovitatud toitusid ja teete minu soovituste kohaselt, ehkki see pole peamine eesmärk. Nutika soolestiku dieet on samavõrra dieet, nagu on taimetoitlus või Vahemere stiilis toitumine. See ei ole seotud kalorite ega piirangutega, vaid puudutab toitumise ja eluviisi muutmist – mida teha, kui teil on kõhuhädasid või tahate lihtsalt, et kõht oleks korras.

      Soolestik pole midagi glamuurset. Kui ma arstiteaduskonnas õppisin, tahtsid paljud kaastudengid spetsialiseeruda ajule, et hakata neurokirurgiks või saada kardioloogiks, südamespetsialistiks. Ma pole kunagi kuulnud, et keegi oleks tahtnud oma elu soolestikule pühendada. Ometi on mind viimasel ajal paelunud just see erakordselt oluline osa meie organismist, mis on tänini suhteliselt uurimata ja alahinnatud. Tänu paljudele uutele soolestiku uuringutele on muutumas arusaamine sellest, kuidas meie keha toimib.

      Lisaks sellele, et soolestik muudab toidu energiaks, kannab see hoolt inimese immuunsüsteemi eest ja toodab rohkem kui paari tosinat hormooni, mis mõjutavad kõike, alates isust kuni tujuni.

      Mulle meeldib tõsiasi, et sügaval meie soolestiku kudedes on õhuke ajukiht, mida nimetatakse enteraalseks süsteemiks (ehk soolestiku närvisüsteemiks) ja see koosneb samadest rakkudest – neuronitest – , mida leidub ajus. Soolestikus on üle 100 miljoni neuroni – sama palju kui kassi ajus. Erinevuseks on see, et need pole ühe suure tombuna nagu ajus, vaid soolestiku neuronid on laotatud õhukese võrguna, mis ulatub neelust pärasooleni. See nn teine aju ei tea midagi geomeetriast ega hooli tulumaksuvabastusest, vaid korraldab seedimist ja reguleerib kõhuhädasid.

      Rääkides „kõhutundest“ või „sisemisest äratundmisest“, väljendame ju ka keeleliselt, kui lähedalt on seotud seedimine ja aju. Käesolevas raamatus räägin üksjagu soolestiku-aju teljest ja sellega seotud uutest teadmistest.

      Inimese soolestik on keeruline, põnev ja targalt toimiv süsteem ning ma loodan, et olles selle raamatu läbi lugenud, jagate minu vaimustust. Tegelikult pole seedimisetenduse täheks üldsegi mingi organ, vaid selleks on paar kilo mikroobe, kes elutsevad meie soolestikus ja moodustavad mikrobioomi – soolestikus elavate mikroorganismide ökosüsteemi.

      Veel hiljuti oli mikrobioomi maailm pime, rõske ja privaatne. Selle sügavuses elavad üliväikesed olendid, kes pole ealeski päevavalgust näinud, keda on kokku rohkem 50 triljonit ja vähemalt 1000 erinevat liiki, mitmekesisemad kui vihmametsades.

      Nagu uute teaduslike avastustega sageli, on paljusid uuringuid valesti tõlgendatud ja leidudega liialdatud. Nii nagu mikroobe varem ignoreeriti, ohustab neid nüüd tugev ülehaipimine. Hiljutised uuringud näitavad, et me ei ole sugugi „90 protsendi ulatuses bakterid ja 10 protsendi ulatuses inimesed“, nagu mitmetes raamatutes ja artiklites väidetakse, pigemini on see suhe 50:50.1

      Õigupoolest sarnaneb ühe selle müüdi vallandanud teadlase arvates suhe sellele, et „iga roojamine võib pöörata suhte inimrakkude kasuks bakterite üle.“

      Olulisem on see, et samas, kui on toitusid, mis aitavad mikrobioomil õnnelikult elada (ja sel põhjusel on raamatule lisatud retseptid), on vähestel sellena müüdavatel toodetel teaduslikku usaldusväärsust. Mis puudutab prebiootikume, probiootikume ja toidulisandeid, näitan teile, millest on kasu ja millest mitte.

      Meie üldine mikrobioomialane võhiklus tuleneb asjaolust, et alles üsna hiljuti polnud selle asukaid, mikroobe, võimalik uurida. Teadsime, et need aitavad soolestikku kaitsta ohtlike sissetungijate eest, et need sünteesivad mõningaid vitamiine ja pistavad nahka kiudained, mida meie keha ei suuda seedida.

      Nüüdseks teame, et nad teevad palju rohkemat:

      1. Nad aitavad reguleerida kehakaalu. Nagu edaspidistes peatükkides näete, võivad soolestikus elunevad mikroobid otsustada, kui palju energiat meie keha söödavast toidust kätte saab; nad reguleerivad näljasignaale; aitavad otsustada, milliste toitude järele inimesel on isu; otsustavad, kui palju veresuhkur igale söögikorrale vastavalt tõuseb. Kas mikrobioom võib meid paksuks teha? Kahtlemata võib. Kas me saame oma mikrobioomi nii muuta, et see toimiks meie heaks, mitte meie kahjuks? Kahtlemata saame ja ma näitan teile, kuidas.

      2. Mikrobioom mitte üksnes ei kaitse inimese soolestikku sissetungijate eest, see õpetab ja reguleerib kogu immuunsüsteemi. Oleme viimase poolsajandi vältel näinud tohutut allergiliste haiguste, näiteks immuunsüsteemi üliaktiivsusest põhjustatud astma ja ekseemide sagenemist. Niisamuti oleme näinud üüratut autoimmuunhaiguste tõusu, mis ulatuvad põletikulisest soolehaigusest 1. tüüpi diabeedini, mida põhjustab peamiselt kontrolli alt väljunud immuunsüsteem. Näitan teile, kuidas soolestikus bakterite koosluse muutmine võib aidata nende haiguste mõju kahandada.

      3. Mikrobioom võtab toidutükikesed, mida meie organism ei suuda seedida ja muundab need erinevateks ühenditeks ja hormoonideks. Paistab, et see võib kontrollida nii meie meeleolu kui ka söögiisu ja üldist tervist. Mikrobioomi muutes saame kahandada ärevust ja vähendada depressiooni.

      Häda on selles, et oma teadmatuses oleme oma mikrobioomi ja selle mikroobidest asukad üle külvanud rämpsuga. Nimetame neid vanadeks sõpradeks, sest nad on ühes meiega arenenud miljoneid aastaid, kui ka seetõttu, et neist paljud on meile tervise seisukohast ülimalt olulised. Samuti nagu me oleme laastanud vihmametsi ja välja suretanud lugematul hulgal loomaliike, oleme muutnud enda sees elutsevat mikroobide populatsiooni. Õnneks saame aidata neil vanadel sõpradel tagasi tulla. Näitan teile, kuidas.

      Samuti vaatame soolestiku mitmete hädade uuemaid ravivõtteid, alates gluteenitalumatusest kuni ärritatud soole sündroomini. Need on haigused, millega paljud inimesed on osaliselt hädas seepärast, et arstid jäävad hätta nende diagnoosimise ja ravimisega. Neid peetakse tihtipeale psühhosomaatilisteks – see tähendab ärevuse või depressiooni sünnitiseks.

      Sama tavatseti öelda maohaavandite kohta. Mao- ja kaksteistsõrmiksoole haavandid on lahtised haavandid, mis tekivad mao ja peensoole sisepinnal.

      Aastal 1994, kui tegin teledokumentaalfilmi haavanditest, mida nimetasin fantaasiavaeselt „Ulcer Wars“ (Sõda maohaavanditega), esines neid kaunis sageli ja neid peeti ravimatuks. Usuti üpris laialdaselt, et neid tekitab stress, mis paneb mao liigset hapet tootma ja tekitab seeläbi kahjustuse. Arstide tavaliseks nõuandeks oli süüa magedat toitu, muuta elulaadi ja võtta maohappe tootmist vähendavaid ravimeid. Kui see ei aidanud, nagu sageli juhtus, sattus inimene kirurginoa alla ja tal eemaldati osa magu või peensoolt.

      Aga Lääne-Austraalias Perthis oli paar arsti, kes ei näinud haavandite tegelikku põhjust stressis. Nemad väitsid, et enamus haavandeid on varem tundmatu bakteri, mida nüüd teatakse Helicobacter Pylori nime all, tekitatud infektsiooni tagajärg.

      Et oma väidet kinnitada, valmistas dr Barry Marshall 1984. a. kolvitäie Helicobacteri tõmmist ja jõi ära. Nagu dr Marshall mulle naerulsui jutustas, hakkas ta mõne päeva pärast oksendama. Ta lasi endale teha endoskoopia, mille käigus viidi peenike toru neelust makku. Mao sisepinnalt võeti põletikuline koeproov. Proov näitas, et mao on asustanud Helicobacter.

      Barry naine Robin, muretsedes, et mees jääb raskesti haigeks, nõudis, et ta eksperimendi lõpetaks. Niisiis võttis Barry peotäie antibiootikume, mis, nagu ta oli eelnevalt näidanud, suutsid Helicobacteri tappa, ja peagi oli tal magu jälle korras.

      Kümme aastat hiljem ja hoolimata ulatuslikest uuringutest, mis näitasid, et lühike antibiootikumikuur võib maohaavandeid ravida, oli enamus spetsialiste, keda ma oma filmi tarbeks intervjueerisin, Barry töö kõrvale heitnud. Keegi neist ütles, et ta ei suutnud uskuda, et mingi läbimurre võiks tulla Perthisarnasest akadeemilisest seisuveest. Soolestiku ekspert, kes mu filmi kohta ajakirjas British Medical Journal arvustuse avaldas, kirjeldas seda kui „ühekülgset ja tendentslikku“.

      Tavaliselt on nii, et teed dokumentaalfilmi, seda näidakse ja ongi kogu lugu. „Ulcer War“-iga oli lugu teisiti. Ma sain kümneid tuhandeid kirju (see oli enne interneti ja e-kirjade ajastut) inimestelt, kes kannatasid