Lihtsalt spagetipoiss. Lara Williamson
Читать онлайн книгу.
ihtsalt spagetipoiss
1.
Trahh!
Minu nimi on Adam Butters ja ma armastan koomikseid. Mu lemmiktegelased on titaanlased, väikesed rohelised kuuolendid. Mina ei ela mitte Kuul, vaid planeedil Maa; kõige ülemise korruse korteris Pegasus Park Towersi majas nr 53. Mulle meeldivad päikesepaiste ja mu vana kaisukaru, veel meeldib mulle ennast küngastest alla veeretada ja spagetirõngaid süüa (mitte küll samaaegselt). Ma kannan tuttmütsi, sest tunnen ennast sellega kindlalt. Mu klassikaaslased leiavad, et kui see märjaks saab, haiseb see nagu koer, aga mul on sellest ükskõik. Meil on koer küll, kuigi ta ei haise nagu koer, sest teda pole tegelikult olemas. See on nähtamatu koer nimega Viineripirukas ja ta on mu õe Velveti oma. Mul on ka vanem õde, aga kahjuks on tema päriselt olemas. Ta nimi on Minnie. Ent kõige tähtsamad mu elus on mu ema ja isa, ja kogu universumis pole kusagil parem kui nende juures.
Mu isa nimi on Clark ja tema pärast mulle koomiksid meeldima hakkasidki – tema armastab samuti titaanlasi. Mu ema Sinéad on lihtsalt parim. Ta ütleb mulle, et ma olen tema südameke, mis on natuke rumal, sest tal on juba süda. Ma arvan, et ta mõtleb sellega, et ma olen tal südames. Ja ema süda on suur, vähemalt sama suur kui Marss (planeet, mitte šokolaad). Ta ütleb ikka, et olen temasse läinud, aga see pole võimalik. Asi on selles, et ma ei saa kuidagi emasse läinud olla, sest ta pole mu pärisema. Ja isa ei ole ka mu pärisisa.
Eile tuli minu õpetaja proua Chatterjee hiilgavale ideele, et me peaksime kõik ühe projekti jaoks oma sugupuu meisterdama. See tuletas mulle meelde, et ma olen adopteeritud. Eelmisest sünnipäevast alates oli see mul esimene kord oma pärisema peale mõelda. Proua Chatterjee ütles küll, et see projekt aitab meil nii enda kui ka oma lähedaste kohta palju uut avastada, kuid oma pere kohta tean ma juba kõike. Mina tahan hoopis oma pärisema kohta rohkem teada. Niisiis olen otsustanud, et oma sugupuu teen ma temast.
Tõele au andes mingeid tillukesi kilde oma tausta kohta ma juba tean, sest ema on mulle neist rääkinud. Esiteks: mind adopteeriti, kui ma olin väga väike. Ema ja isa tõid mu koju oma korterisse, neil oli mulle „tervituspidu”, ja Minnie, kes oli siis neljane, tegi mulle kingituse. Siis hakkasin ma nutma ja ema sõnul võttis ta mu sülle ja siis vaatasin ma oma pisarais silmadega talle otsa ja naeratasin. See oli imeline hetk. „Ma hoidsin sind kätel,” ütles ema, „aga tegelikult hoidsin ma sind oma südames.”
Teiseks: kui ma olin seitsmeaastane, rääkis ema mulle, et kuskil on minu jaoks üks tähtis ümbrik ja et ma võin selle lahti teha, kui saan kuueteistaastaseks. See ümbrik ei tundunud siis üldse nii põnev, aga nüüd olen ma üksteist ja mõtlen, kas seal leidub ehk mõningaid vastuseid. Näiteks kust ma pärit olen, kus ma sündisin, mis mu pärisema nimi oli ja miks ta pidi mind ära andma. Võibolla ema ei tea kõiki neid asju, aga kuna mul on nüüd see sugupuuprojekt, siis minul on vaja seda teada.
Selgituseks tuleb öelda, et kui me projekte teeme, siis proua Chatterjeele meeldivad faktid. Ta ütleb ikka, et faktid on nagu ankrud. Ja alles siis, kui ta seda ütles, sain ma aru, et … mul ei olegi ankrut. Sest ma ei tea enda ega oma päritolu kohta mingeid fakte. Seega tuleb mul olukorra muutmiseks midagi ette võtta.
Täna on veerandi viimane reede. Koolipäeva lõpul saatis proua Chatterjee meid vaheajale kodutööga. Kõik oigasid, kui ta ütles: „Leidke nii palju infot, kui suudate, et saaksite kooli tagasi tulles kohe oma sugupuu kallal töötama hakata.” Siis lisas ta veel: „Sellest tuleb teie elu parim projekt.”
Nüüd olen ma kodus, vaatan oma vihikut ja see on puhas kui jalajälgedeta lumi, ehkki ma olen juba viimased kakskümmend minutit pliiatsit käes hoidnud. Torm keerutab õues meie kvartali ümber. Tuul lõgistab kirjakasti nagu mingi tige koletis. Tunnen, kuidas ta külm hingus voolab mööda koridori, keerutab ümber mu toa ja surub sõrmed mu rinnakorvi ümber. Tõusen kergelt värisedes voodist ja lähen vaatan üksisilmi aknast välja, nii et vastu akent surutud sõrmed jätavad sinna kümme soojapärli. „Lollakas projekt,” pomisen endamisi. „Miks olen mina ainuke inimene, kes ei tea, kes ta ema on, ega saa korralikult projektiülesannet täita? Kuldset tähekest siit juba oodata pole.” Eemalt kostab kõuemürinat, piksesähvatused valgustavad pilvi ja sel hetkel mõistan, et ma lihtsalt pean selle ümbriku üles leidma.
Kuigi ma pole kuusteist täis, on ema alati öelnud, et ümbrik on tähtis ja ta hoiab seda minu jaoks kindlas kohas. Praegusel hetkel ihaldan ma seda rohkem kui mõne koomiksi esmatrükki, millega on kaasas kaanele kinnitatud kingitus. Ma tean, et peaksin lihtsalt emalt küsima, kas ma võin seda ümbrikku näha, aga ta on viimasel ajal pisut stressis ja nutune olnud – kuigi ta on üritanud seda varjata – ja ma ei taha tema kurvastamisega riskida. Nii tulengi ma akna juurest ära, sammun üle põranda, avan ukse ja hiilin kikivarvul mööda koridori ema ja isa toa poole. Loogika ütleb, et ümbrik on kõige tõenäolisemalt seal. Aga kui ma käe ukselingi poole sirutan, ilmub eikuskilt välja Velvet, torkab mind näpuga selga ja ütleb, et ta läheb kööki. Siis ta küsib, mida mina teen.
„Ümbrikut otsin,” ütlen mina. Vahel äratab tõde vähem tähelepanu kui lausvale. See lähebki läbi, sest Velvetile ei paku asi üldse huvi ja ta topib oma näpu ninna ning hakkab seal ringi kaevama.
„Mina otsin šokolaadipiima,” ütleb Velvet.
„No oma ninast sa seda küll ei leia.”
Velvet teeb sellise grimassi, mille kohta vanaema ütleb, et nüüd ta jääbki selliseks, kuni tuul pöördub, ja läheb siis edasi kööki. Kui ma ema ja isa magamistoa ukse avan ja varjudesse libisen, kuulen eemalt monotoonset suminat: Minnie harjutab koolinäidendiks oma osa. Ma kuulen, kuidas isa mingi telekas nähtud asja peale naerab, ja siis ütleb ema talle, et isa peaaegu lõhkus ta trummikile ära, ja isa ütleb, et mis tema sinna teha saab, et ta naer nii vali on. Velvet tõmbab külmkapiukse lahti ja kolistab pudelitega. Aga ma kuulen veel midagi ja see midagi on valjem kui kõik muu – see on mu süda, mis teeb tümps-tümps.
Ümbrikut pole ei voodi all ega öökapisahtlites. Isa sahtlis näen ma ainult hunnikut reklaamsilte, mis tutvustavad tema lukufirmat nimega Surelock Homes. Isale meeldib kätega tööd teha – alates võtmete valmistamisest tööl kuni koomiksitegelaste kujude meisterdamiseni kodus. Ema nuriseb ikka, et meie korter on elusuuruses Batmanite jaoks liiga väike, aga isa valmistab neid sellegipoolest. Minu toas on isa tehtud elusuuruses titaanlane. Õnneks ulatub elusuurune titaanlane mulle ainult põlvini.
Igatahes ümbrikut seal pole ja seda pole ka ema sahtlis. Tal on seal ainult suur hunnik meie eesukse võtmeid, mis isa on harjutamise mõttes valmistanud. Ma mäletan, kuidas ema ütles, et tal pole vaja kümmet võtit sahtlit ummistama, ja isa ütles, et vähemalt pole tal seal kümmet mutrivõtit, sest need võtaks veel rohkem ruumi, ja me naersime selle peale tükk aega. Ema võiks jälle niimoodi naerda, sest kui ta on kurb, muutun mina ka kurvaks ja siis ma peidan ennast oma tuttmütsi alla. Isa on sünguse vastand. Ta on vahel tegelikult täitsa koomik kohe, aga isegi tema naljad ei näi praegu ema lõbustavat. Võtmete peal on registreerimisleht Kõhutrimmijate-nimelisse kohta, mis lubab vaid mõne kuuga muuta sind lösutajast hiilgavaks jumalannaks, aga see on ka kõik.
Mu süda peksab endiselt, kui ma peeglilaua juurde pöördun ja sahtli lahti tõmban. Siis tundub järsku, nagu lööks kõik kuldses valguses särama – sest ma näen seal ümbrikku ja selle peale on kirjutatud: ADAMILE. ÄRA AVA SEDA ENNE, KUI SAAD KUUSTEIST. Mu käed tõmblevad, nagu hoiaks nad nähtamatuid marakaid, ja siis teen ma seda, mida teeks iga mõistlik üheteistaastane: ignoreerin teksti ja avan ümbriku.
Kui ma paberilehe välja tõmban, rebestab välk õues taeva pooleks ja magamistuba sähvatab hetkeks negatiivis. Mu sünnipäev on paberi vasakpoolses veerus – sama kuupäev, sama aasta. Sünnikoht on Pegasus Park ja ma arvan, et see tähendab Pegasus Parki haiglat. Aga paberil ei ole minu nimi. Kui ma lähemale kummardun, püüdes sõnu välja lugeda, on mu suu sama kuiv nagu plätu Marsil. Ümbrikul on minu nimi ja ka sünnikuupäev on õige, nii et küllap on see minu sünnitunnistus. Aga sellel on nimi Ace1 Walker. Ja justkui oleks mulle Eiffeli tornist sent pähe kukkunud, saan ma järsku aru, et ilmselt olin mina see, kellele pärast sündi pandi nimeks Ace.
Paberil on veel üks nimi: Rose Walker. See on tõenäoliselt mu pärisema nimi. Miski sähvatab läbi mu sisikonna ja tundub, et veri kimab mu kehas nagu ülikiire auto. Mu pärisema pani mulle nimeks Ace. Miks ta nii tegi?
Ma jään selle sõna üle mõtlema.
Ace – eesti k „äss”. (Tlk)