Jim Butcher Fool Moon Copyright © Jim Butcher, 2001 Kaanepilt © Anna Otsolainen Tõlkinud © Iris-Barbara Jeletski Toimetanud Eva Luts Kirjastus Fantaasia & kirjastus Täheveski ISBN 978-9949-578-87-0 ISBN 978-9949-578-88-7 (epub)

      1. peatükk

      Mul pole kombeks Kuu faaside üle arvet pidada. Niisiis ma ei teadnud, et täiskuuni on aega üks öö, kui noor naine McAnally pubis minu vastu maha istus ja palus mul rääkida talle asjast, mis võinuks ta tappa.

      „Ei,” ütlesin ma. „Kohe kindlasti mitte.” Voltisin kokku paberitüki koos sellel oleva joonistusega, mis kujutas kolme kontsentrilist ringi ämblikuna kõveraist sümbolitest, ja lükkasin üle poleeritud tammepuust laua tagasi.

      Kim Delaney kortsutas minu poole kulmu ja lükkas mõne läikiva tumeda juuksesalgu laubalt ära. Ta oli pikk naine, vanamoodsal viisil kenasti täidlane ja armas, ilusa heleda naha ja ümarate põskedega, mis olid harjunud naeratama. Praegu ta ei naeratanud.

      „No kuule nüüd, Harry,” ütles ta mulle. „Sa oled Chicago ainuke praktiseeriv võlur ja sina oled ainus, kes saab mind aidata.” Ta naaldus üle laua minu poole, pilk täis otsustavust. „Ma ei leia kõigi nende sümbolite kohta viiteid. Kohalikus ringis ei tunne neid ka keegi ära. Sa oled ainuke võlur, kellest ma kuulnud oled, tundmisest rääkimata. Ma lihtsalt tahan teada, mis need teised on.”

      „Ei,” ütlesin ma talle. „Sa ei taha teada. Parem unusta see sõõr ja keskendu millelegi muule.”

      „Aga…”

      Mac püüdis baarileti tagant viibates mu tähelepanu ja libistas vildaka tammepuust leti poleeritud pinnale paar taldrikut aurava toiduga. Ta lisas kaks pudelit omapruulitud pruuni õlut ja mul hakkas suu vett jooksma.

      Kõht tegi õnnetut häält. See oli peaaegu sama tühi kui mu rahakott. Ma poleks täna kuidagi saanud endale õhtusööki lubada, aga Kim oli pakkunud, et teeb välja, kui temaga söögi ajal millestki räägin. Praad õhtusöögiks oli vähem kui mu tavaline tasu, aga ta oli hea kaaslane ja minu kunagine õpilane. Ma teadsin, et tal pole palju raha, ja mul oli veelgi vähem.

      Korisevast kõhust hoolimata ei tõusnud ma kohe püsti, et minna toitu võtma. (McAnally pubis ja grillis pole teenindajaid. Mac ütleb, et kui sa ei saa end püsti ajada ja tellitud toidu järele kõndida, siis pole sul üldse siia asja.) Lasksin pilgul korraks üle ruumi käia, üle kogu selle tülika kombinatsiooni madalatest lagedest ja laisalt pöörlevatest ventilaatoritest, üle selle kolmeteistkümne nikerdatud puusamba ja kolmeteistkümne akna, ja lisaks üle kolmeteistkümne laua, mis olid paigutatud juhuslikult, et lahendada ja hajutada maagilisi jääkefekte, mis mõnikord ümbritsevad näljaseid (teisisõnu vihaseid) võlureid. Linnas, kus keegi ei uskunud võlukunsti, oli McAnally juures varjupaik. Paljud meie rahva hulgast sõid siin.

      „Kuule, Harry,” ütles Kim. „Ma ei kasuta seda millegi tõsise tarvis, ma luban. Ma ei ürita mingit väljakutsumist või köitmist. See on kõigest akadeemiline huvi. Asi, mis on mind mõnda aega vaevanud.” Ta nõjatus ettepoole ja asetas käe minu omale, vaadates mulle näkku, aga mitte mulle silma – trikk, mille suudavad omandada vähesed, kes ei tegele Kunstiga. Ta naeratas laialt ja näitas mulle sügavaid lohukesi põskedes.

      Mu kõht korises jälle ja ma kiikasin baariletil ootava toidu poole. „Oled kindel?” küsisin ma temalt. „Lihtsalt sina kibeled teada saama? Sa ei kasuta seda millegi jaoks?”

      „Käsi südamel,” ütles ta, tehes ka vastava liigutuse.

      Ma kortsutasin kulmu. „Ma ei tea…”

      Ta naeris mulle vastu. „No ole nüüd, Harry. See pole nii tähtis. Kuule, kui sa ei taha mulle rääkida, siis las olla. Ma teen sulle ikka söögi välja. Ma tean, et sul on viimasel ajal rahaga kitsas. Sellest kevadisest asjast peale, ma mõtlen.”

      Mu nägu tõmbus pilve, aga mitte Kimi pärast. Polnud tema süü, et mu peamine tööandja, Chicago politseiameti erijuurdluste osakonna juhataja Karrin Murphy polnud mind üle kuu aja nõustamistööle kutsunud. Mõnel viimasel aastal oli suurem osa minu elatisest tulnud tööst erijuurdluste erinõustajana, aga koostöö erijuurdlustega – ja minu sissetulekud koos sellega – oli aeglaselt vaibunud pärast kevadist mürglit, kui üks must võlur pidas jõugusõda, et saada Chicago uimastiäri oma kontrolli alla.

      Ma ei teadnud, miks Murphy polnud mind nii tihti kohale kutsunud. Omad kahtlustused mul olid, aga tema ette polnud ma nendega veel minna saanud. Võibolla polnud asi milleski, mida mina tegin. Võibolla koletised streikisid. Jajah, just.

      Tagajärg oli see, et mul olid näpud põhjas. Ma olin liiga palju nädalaid kiirnuudleid ja suppi söönud. Maci küpsetatud lihalõigud lõhnasid taevalikult, isegi ruumi teisest otsast. Mu kõht tõstis jälle protesti, tuues urinal kuuldavale oma kiviaegse himu söestunud liha järele.

      Aga ma ei saanud lihtsalt minna ja süüa, andmata Kimile infot, mida ta tahtis. Asi pole nii, et ma tehingus iial ei petaks, aga ühegi inimesega pole ma seda teinud – ja kindlasti mitte inimesega, kes mulle alt üles vaatab.

      Südametunnistuse ja lollilt põhjaliku autunde omamine ajab mõnikord lausa vihale.

      „Olgu peale, olgu peale,” ohkasin ma. „Las ma toon söögi ära ja siis räägin sulle, mida tean.”

      Kimi ümarad põsed läksid jälle lohuliseks. „Aitäh, Harry. See tähendab mulle palju.”

      „Jajah,” ütlesin talle ja tõusin, et sammastest ja laudadest ja muust mööda põigates baarini jõuda. McAnally juures oli täna tavalisest rohkem rahvast ja ehkki Mac naeratas harva, väljendas ta olek rahulolu, mis näitas, et selline summ teeb ta meele rõõmsaks. Kahmasin mõnevõrra pirtsakalt taldrikud ja pudelid pihku. On raske sõbra heaolu üle erilist rõõmu tunda, kui oma äri kipub põhja minema.

      Viisin toidu, liha ja kartulid ja rohelised oad lauda ja istusin uuesti maha, Kimi taldrikut tema ette asetades. Mõnda aega me sõime, mina pahuralt vaikides, tema näljase inimese hea isuga.

      „Nii,” ütles Kim viimaks. „Mida sa mulle selle kohta öelda võid?” Ta viipas kahvliga paberilipaka poole.

      Neelasin suutäie alla, lonksasin sõõmu külluslikku õlut ja võtsin paberi uuesti kätte. „Olgu peale. See on kõrgema võlukunsti joonis. Tegelikult kolm tükki üksteise sees nagu müürikihid. Mäletad, mida ma sulle võlusõõridest rääkisin?”

      Kim noogutas. „Need hoiavad midagi väljas või sees. Enamik vajavad toimimiseks võluenergiat või Varivalla olendeid, aga surelikud võivad sõõrist üle astuda ja selle lõhkuda.”

      „Õige,” ütlesin ma. „See kõige välimine sümbolite ring ongi selleks. See on tõke vaimolendite ja maagiliste jõudude vastu. Põhilised on need sümbolid siin, siin ja siin.” Ma osutasin vastavatele krõnksudele.

      Kim noogutas innukalt. „Välimisele sain ma pihta. Mis järgmine on?”

      „Teine ring on rohkem nagu sureliku ihu loitsutõke. Kui sa kasutaksid ainult sümbolite ringi, siis see ei töötaks. Vaja läheks midagi muud, kive või kalliskive või midagi, joonistega vaheldumisi panduna.” Ma võtsin järgmise lihasuutäie.

      Kim vaatas laupa kortsutades paberit ja siis mind. „Ja mida see siis teeks?”

      „Nähtamatu sein,” ütlesin talle. „Nagu tellised. Vaimud, maagia saaks otse läbi, aga surelik ihu mitte. Ka mitte visatud kivi, kuulid, mitte miski puhtalt füüsiline.”

      „Selge,” ütles ta erutatult. „Jõuvälja moodi asi.”

      Ma noogutasin. „Midagi niisugust.”

      Naise põsed õhetasid põnevusest ja silmad särasid. „Ma teadsin seda. Ja mis see viimane on?”

      Ma kõõritasin kipras kulmul kõige sisemise sümboliringi poole. „Eksitus.”

      „Mida sa silmas pead?”

      „Ma pean silmas, et see on lihtsalt mula. See ei tähenda midagi kasulikku. Oled sa kindel, et joonistasid selle õigesti maha?”

      Kimi suu keerdus pahaselt kõverasse. „Olen küll, olen küll. Ma olin hoolas.”

      Ma vaatasin viivu talle uurivalt otsa. „Kui ma sümboleid õigesti loen, on see kolmas sein. Rajatud selleks,