1

      See on veidralt hiiliv vestlus. Ma peaaegu ei märkagi, et olen langenud väljapressimise ohvriks.

      Istume lava taga metallist klapptoolidel ja Martin Addison teatab: „Lugesin su kirju.”

      „Mida?” Tõstan pilgu.

      „Enne. Raamatukogus. Muidugi mitte meelega.”

      „Sa lugesid mu kirju?”

      „Noh, ma kasutasin arvutit kohe pärast sind. Ja kui avasin Gmaili, lõi see ette sinu konto. Ilmselt oleksid pidanud välja logima,” ütleb ta rahulikult.

      Jõllitan teda ammulisui.

      „Nii et mis mõte on valenime kasutamisel?” küsib Martin ja toksib koivaga vastu toolijalga.

      Tegelikult täitsa kuradi hämmastav küsimus. Sest kui mingi suvaline klouniperse sinu inglise keele klassist teab sinu salajast identiteeti, siis MIS on tõesti asja mõte?

      Ilmselt nägi mind arvuti taga istumas.

      Ja ilmselt olen ma monumentaalne idioot.

      Ta lausa muigab. „Igatahes, ma mõtlesin… Äkki sind huvitaks see, et mu vend on gei.”

      „Ee. Mitte eriti.”

      Ta vaatab mind.

      „Mida sa öelda üritad?” küsin vastu.

      „Ei midagi. Kuule, Spier, mul pole sellega mingit probleemi. See pole lihtsalt midagi erilist.”

      Ainult et see on tegelikult natuke nagu häving. Võib-olla ka eepiline, katastroofiline rämetorm sõltuvalt sellest, kas Martin suudab oma suud kinni hoida.

      „Väga ebamugav on praegu,” ütleb Martin.

      Ma isegi ei tea, kuidas peaks vastama.

      „Igatahes on see üsna ilmselge. Sa ei taha, et inimesed teaks,” nendib Martin.

      Selles mõttes et… Ju vist. Ainult et kogu see kapist välja tulek mind eriti ei morjenda. Jah, see on üks hiiglaslik püha pundar ebamugavust ning ma ei teesklegi, et ootan seda. Ilmselt poleks see aga maailmalõpp. Mulle mitte.

      Probleem seisneb selles, et see võiks olla halb Sinise jaoks. Kui Martin kellelegi räägiks.

      Martin Addison. Kõigist inimestest, kes oleks võinud minu järel Gmaili sisse logida. Peate aru saama, et ma ei kasutaks iial raamatukogu arvuteid, aga nad blokeerivad siin kuradi wifit. Ja see oli üks nendest päevadest, kus ma ei jõudnud ära oodata, kuni pääsen koju läpparisse. Selles mõttes, et ma ei jõudnud isegi ära oodata, mil saan parklas oma telefoni vaadata.

      Sest ma kirjutasin Sinisele täna hommikul oma salakontolt. Ja see oli nagu tähtis kiri.

      Tahtsin lihtsalt teada, kas ta vastas mulle.

      „Minu