Originaali tiitel:

      Gayle Wilson

      Victim

      2008

      Kõik õigused käesolevale väljaandele, kaasa arvatud õigused kogu raamatu või selle üksiku osa kopeerimisele ja levitamisele ükskõik millisel viisil, kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Tõnu Ehasalu

      Korrektor Inna Viires

      © 2008 by Mona Gay Thomas

      Trükiväljaanne © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 10079

      ISBN (PDF) 978-9949-455-75-1

      ISBN (ePub) 978-9949-84-466-1

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Bill Derryberryle,

      toredale politseinikule, suurepärasele õpetajale,

      lahkele ja kannatlikule armastatud sõbrale.

      Tänuavaldused

      Eriline tänu Lynda Cooperile, Bill Derryberryle, Cindy Kelleyle ja dr Mollie Thomasele, kes lahkelt selle projekti jaoks oma teadmisi jagasid. Kõik faktivead on minu ja ainult minu süü. Ma ilmselt ei osanud õigeid küsimusi küsida. Te olete parimad!

      Armas lugeja

      Ma ei kujuta ette, mis tunne on kaotada laps. Lapse kaotamine aga nii õudsel viisil, nagu juhtus „Ohvri” kangelannaga, paneb iga ema kindlasti oma poja mõrtsuka vastu tegutsema. Eriti kui õigussüsteem ei paku mingit tuge sarimõrtsuka arvukatele ohvritele.

      Lihtsast kättemaksukatsest saab surmav kassi-hiire mäng ohtliku kiskja ja naise vahel, kes on kaotanud juba niigi palju. Panused tõusevad, kui Sarah Pattersoni jäätunud süda sulab piisavalt, et kaaluda võimalust kedagi veel kunagi armastada.

      Mac Donovan, New Orleansi politseinik, kes imetleb Sarah Pattersoni katset oma poja mõrtsukas tema kuritegude eest vastutama panna, ent takistab seda, suudab kaitsta nii ennast kui Sarah’t. On aga veel üks poiss, laps, kes on hoopis haavatavam kui Sarah’i kadunud Danny ning kes muudab psühholoogilise malemängu, mille Mac ja Sarah peavad edasiste kaitsetute ohvrite vältimiseks võitma, keerulisemaks.

      Kuigi „Ohvri” sisu on taotluslikult sünge, on ohus oleva lapse teema tänapäeva maailmas liigagi tuttav. Sarah on tugev ja julge naine, kes valib teid, mida vähesed teist valiksid, aga ma loodan, et arvestades tema olukorda, mõistate te tema meeleheitlikke valikuid.

      Nagu alati, soovin ma teile meeldivat lugemist.

      Gayle

      Proloog

      Talle meeldis pimedus. Selle anonüümsus. Eriti meeldis mehele see, kuidas valgus pimeduses inimese näolt vastu peegeldas. Noorelt, ärevalt ja nii ilusalt näolt.

      Tema valikut juhtis tavaliselt saatus, ehk siis mingit valikut tegelikult polnudki. Aga see… See oli nii täiuslik, et pani imestama, et ta seda varem polnud teinud.

      Suuta märkamatult pimeduses liikuda. Neid jälgida. Nende ärevad silmad. Kõhnade kannikate liikumine. Kondiste teismeliseõlgade kerkimine, mis püüdis alateadliku kehakeelena kaasa aidata selle veidra mängu soovitud lahenduseni jõudmisele.

      Mehe suunurgad kerkisid aeglaseks naeratuseks. Mäng. Just sellega ta tegeleski. Püüdis mõjutada mängu käiku, mitte lõpptulemust, mis oli niigi kindlaks määratud.

      Mehe pilk puuris silmapaari, mille ta oli sügavamaks uurimiseks välja valinud. Ta oli teinud esimese valiku rahvast täis ruumist läbi trügides ning nende õlgu puudutades.

      Isegi nende lõhn erutas teda. Hormoonidest kupatav higi. Seksi terav ja magus lõhn. Nende T-särkide ja teksade kiududesse imbunud sigaretisuits. Vahetevahel ka marihuaana lõhn, mis tuletas meelde mehe enda teismeiga, mil see keelatud mõnu oli olnud peaaegu ainus asi, mis talle lõbu pakkus.

      Nüüd oli mõnude ring laienenud ning nende keelatus kõvasti erutavamaks muutunud.

      Ta ringles veel korra ruumis, tõmbamata endale tähelepanu. Ta heitis neile kõigile veel ühe pilgu, kaaludes olulist otsust.

      Kui ta oli lõpuks oma valikus täiesti kindel, suundus ta ametiukse poole, mis viis kaubamaja taha tänavale. Seal seisis minibuss, mis ootab varjus, sama märkamatu nagu ta ise.

      Ta avas ukse, heitis pilgu tänavale, mida valgustasid ainult kaubalaadimisplatvormide üksikud pirnid. Nende valgus ei ulatunud piisavalt kaugele, et tema plaani ohustada.

      Enne kui mees ukse sulges, kontrollis ta lukukeelt katvat teibiriba, mis ei lasknud uksel lukustuda. Noored töömehed olid selle eest hoolt kandnud.

      Õhtu jooksul tulevad nad siia kahe- või kolmekaupa suitsetama. Oma plaani põhjalikult ette valmistades oli ta neid jälginud ning teadis, et hetkel olid nad kõik sees. Nad olid oma vajadused rahuldanud, jättes talle hapra võimaluse enda omi rahuldada.

      Mees pööras end. See oli mõtestatud liigutus, ta kube valutas äkilisest pakitsusest. See hetk oli peaaegu sama meeldiv kui see, mis järgnema pidi. Ootuspakitsus oli peaaegu sama tugev kui kulminatsioon.

      Ta astus tagasi koridori, võttis nagist sinise põlle, libistas üle pea ja sidus nöörid ümber kõhu kinni. Siis libistas mees hinge tõmmates käe taskusse ja patsutas seal peituvat peotäit žetoone.

      Tagasi mänguderuumi astudes püüdis ta nägu varjata. Midagi muud erilist tema käitumises märgata polnud. Mees oli piisavalt kaua töötajaid jälginud, et tunda nende enesekeskset hoolimatust ümbritseva suhtes, kui nad automaatide vahel liikusid. Ning niikaua, kuni keegi neist teda ei peatanud…

      Mees seisatas poisi taga, kelle oli välja valinud ning jälgis mängu. Lapse nägu muutus pidevalt, vastavalt mängule. Grimass. Krimpsutus. Ja siis…

      Automaadi tuled vilkusid ja kellad tirisesid valjult. Keegi ei vaadanud ringi. Seda juhtus liiga tihti, et tähelepanu tõmmata. Tema oli ainus, kes jälgis, kuidas rahulolu pühkis pinge noorelt pehmelt näolt.

      „Super!” ütles poiss ja ta huuled kõverdusid naeratuseks. Tema ülearu suurte hammaste vahel helkis metall.

      Klambrite nägemine pani mehe hetkeks pettuma. Ainult hetkeks, sest muidu oli poiss täiuslik, kõigi omadustega, mis talle meeldisid. Täiuslik, kinnitas ta endale uuesti.

      Ta viivitas meelega, lastes ootusärevusel mõnulainetena kasvada, mis üha suurendasid ta iha. Vaid veidi kannatust ja…

      Laps trükkis skoori kõrvale oma nimetähed. Needki olid täiuslikud. Kõik oli täiuslik.

      „Saime täna pärastlõunal selle autoimaadi uue mudeli.”

      Mehe väljendusviis polnud täpne, ta polnud siin piisavalt kaua viibinud, aga sellest piisas. Vaevalt see nii erinev on, et tähelepanu tõmmata või kahtlust äratada.

      Poisi silmad liikusid ekraanilt mehe näole. Peaaegu fokuseerimata silmades väreles ikka veel võidurõõm.

      See tekitas nende vahele sideme. Ühenduse. Tee veel täiuslikuma ühenduse poole.

      „Palju parema kui see,” lisas ta, tundes, kuidas adrenaliini soontesse voolab. „Sa ei usuks, kui palju seda on edasi arendatud.”

      „Lahe.”