Originaali tiitel:

      Melinda Leigh

      Hour of Need

      2014

      Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN.

      Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

      See raamat on väljamõeldis. Kõik nimed, tegelased, organisatsioonid, kohad, sündmused ja vahejuhtumid on kas autori kujutlusvõime vili või on neid kasutatud ilukirjanduslikus võtmes.

      Kaane kujundanud Reet Helm

      Toimetanud Kaie Nõlvak

      Korrektor Inna Viires

      Text copyright © 2014 Melinda Leigh

      This edition made possible under a license arrangement originating with Amazon Publishing, www.apub.com.

      All rights reserved.

      Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2019 Kirjastus ERSEN

      Raamatu nr 11306

      ISBN (PDF) 978-9949-844-21-0

      ISBN (ePub) 978-9949-84-715-0

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Charliele, kes on olnud

      viimased kakskümmend aastat mu parim sõber ja enamgi veel

      ESIMENE PEATÜKK

      Reede, 21.00

      Tänane restoranikülastus tundus sama hale, nagu seda oli Lee enesekindlus. Aastapäevad, eriti taolised, olid tähtsad. Veidi enam kui aasta tagasi ei olnud Lee uskunud, et tema ja Kate jõuavad kümnenda pulma-aastapäevani. Ta teadis, et peaks olema õnnelikum, aga ei suutnud reeturitundest vabaneda.

      Ta oleks pidanud naisele rääkima.

      Tegelikult oleks ta pidanud naisega asja arutama enne, kui oma nõusoleku andis. Kate’i roll lõpptulemuses oli sama tähtis kui tema oma, aga see polnud esimene otsus, mille Lee oli üksinda teinud.

      Kõle märtsikuine tuul peksis La Cusina krohvitud seinu. Lee juhtis naise asfaldil olevast jäälaigust mööda. Kate’i kõrged kontsad olid seksikad, ent libedal teel ohtlikud. Ehkki muretsemiseks polnud vist põhjust. Endise tippiluuisutaja ja praeguse treenerina veetis Kate võrdselt aega nii jääl kui kindlal pinnal. Nad möödusid suletud pangast ja pagaritöökojast.

      „Võib-olla teeme järgmisel aastal oma pulma-aastapäeval midagi enamat kui õhtusöök. Kruiis oleks ju imeline, eks? Aruba, Jamaica...“ Lee ümises Beach Boysi loo „Kokomo“ esimesi ridu.

      „Mul on ka õhtusöögi üle hea meel.“ Kate nõjatus lähemale, kasutades mehe suurt kogu tuulevarjuna. Kevad ei olnud veel New Yorgi osariiki jõudnud. „Mitu korda me oleme pärast Faithi sündi õhtust söömas käinud? Ah jaa, mitte kordagi. Kui Carsoniga oleks olnud sama palju muret, oleks ta ainus laps.“

      Nende praeguseks kuueaastane poeg oli sündinud ülimalt rahuliku lapsena.

      „See on tema peen oskus meid pehmeks muuta, et me teeksime kõik, mida ta tahab.“ Nende armsast neljakuusest tütrekesest sai päikese loojudes ulguv hädapasun, ent nad mõlemad teadsid, et beebi polnud ainus põhjus, miks nad polnud viimasel ajal kahekesi väljas käinud.

      „Unepuudus on tõestatud psühholoogilise piinamise vorm.“ Aasimisest hoolimata tundus Kate’i naer sunnitud, nagu oleks tänane tähistamine tema jaoks kohustus.

      Kanaroog keeras Leel kõhus. Kate oli terve õhtu vait olnud. Kas ta muretses lihtsalt lapse pärast või oli ta mingil muul põhjusel rahulolematu? Lee oli viimastel nädalatel väga palju töötanud. Nad olid vaevu teineteist näinud. Paranoia surus küüned südamesse. Lee ei tahtnud naisest ilma jääda. Need ööd, mis ta poolteist aastat tagasi külalistoas magas, olid olnud tema elu kõige üksildasemad. Ta oli olnud isoleeritud. Kate oli mitte ainult tema abikaasa, vaid ka parim sõber.

      Nad pöörasid ümber nurga ja jätkasid teed kõrvaltänaval, kuhu ta oli auto parkinud. Suured puud piirasid vaikset tänavat, oksad rippusid kõnnitee kohal. Heledal suvepäeval pakkus lehestik mõnusat varju, ent külmal ja pimedal õhtul olid tuules liikuvad varjud ebameeldivad. Lee komistas asfaldimuhul, mille puujuur oli kõrgeks surunud. Kate haaras tal käest ja hoidis kinni, kuni ta jalad sõlmest lahti sai. Tüüpiline. Isegi kõrgetel kontsadel oli tema sportlik abikaasa talle toeks.

      „Jumal tänatud Julia eest.“ Kate pistis käe taskusse, võttis sealt mobiili ja vaatas ekraani. Tema teises käes krabises vahtplastist lasanjekarp.

      „On kõnesid?“

      „Ei, aga lähme kähku koju. Vaene tüdruk on ilmselt hullumas, sest Faith on tõenäoliselt juba paar tundi ulgunud.“ Kate pistis telefoni tagasi taskusse.

      Nende teismeline naaber oli viimaste kuude unepuuduse hägus neile tõeliseks päästeingliks olnud.

      „Tean.“ Lee ohkas. Tagasi kõhuvalude käes vaevleva kisendava imiku juurde, aga see sobis. Nende abielus olid olnud rasked ajad. Nad olid need üle elanud ja kui ta saab firmas partneriks, on kõik hästi. Siiski polnud see kindel. Nende tulevik sõltus sellest, kas ta saab partneriks, ning sel nädalal vastu võetud otsus rõhus raskelt õlgu. Kas ta oli lasknud auahnusel oma abielu hävitada?

      Ta peab Kate’ile varsti rääkima kohtuasjast, mille oli enda peale võtnud. Ta polnud saanud Hamiltonidele eitavalt vastata, eriti seetõttu, et nagu ütles Lee sisetunne, on asi keerulisem, kui pealtnäha paistis. Olles kaks päeva asjaga tegelnud, oli ta veelgi rohkem häiritud, ja konflikt ei too alati kaasa populaarsust. Väikelinnas ei pruugi igasugune reklaam kasulik olla. See hagi võib takistada tal partneriks saada ja tulejoonele ei satuks mitte ainult tema. Kõik Scarlet Fallsis avaldasid aktiivselt arvamust. Kuna juurdlus keskenduks liuväljale, kus Kate lapsi treenis, segataks ka tema kindlasti asjasse.

      Lee vaatas naist, kelle ilmest ei olnud pimedas võimalik midagi välja lugeda. Kas Kate jääb tema kõrvale? Ilma Kate’i rahustava kohaloluta kartis Lee ebaõnnestuda.

      Samas tagaks võit talle partnerluse. Uus kolleeg Frank Menendez ei varjanud, et ihkab ametikõrgendust. Lee vajas eelist armutu konkurendi ees. See kohtuasi oli riskantne, ent pidades silmas asjaolusid, millele ta oli jälile jõudnud, oli tal võiduvõimalus olemas. Ta peab uskuma ja kõvasti tööd rabama. Siis saab kõik korda.

      Täna ta Kate’iga sellest ei räägi. Naine on niigi mures. Lee lootis, et see on beebi pärast, mitte abieluprobleemide tõttu. Igatahes ei kavatsenud ta nende aastapäeva ära rikkuda. Ta laseb oma naisel õhtut nautida, enne kui nende perekonda uute muredega koormab.

      Kate patsutas ta kätt. „Nad saavad suureks enne, kui me arugi saame. Ma ei suuda uskuda, et Carson on juba kuuene.“

      „Kui me ainult koolikutest üle saaksime.“ Muuhulgas.

      „Aamen. Issand, kui külm.“ Kate tõmbas jaki luku lõuani kinni. „Peaksime soojemasse paika kolima. Praegu on märts. Mulle aitab talvest.“ Lee kuulis mingit kraapivat heli.

      „Mulle ka,“ sõnas ta hajameelselt. Ta kuulatas veel. Tuul puhus, raagus oksad kõikusid ja ragisesid pea kohal.

      Kate kiirendas sammu, surudes pea tugevate tuulepuhangute ees vastu rinda. Lee haaras tal käest, et ta seisma jääks.

      „Mis on?“ Kate pöördus tema poole, kulm kipras.

      „Ma ei tea.“ Lee vaatas pimedat tänavat. Lumise kõnnitee servas seisis kaksteist autot. Restoran asus nende vaikse, igava linna kaubanduspiirkonna servas. Teised selle tänava ärid olid ammu suletud. Järgmises