Trükkinud OÜ Tallinna Raamatutrükikoda

      KINGAD

      Seni polnud sõda veel meie juurde jõudnud.Me elasime hirmus ja lootuses ja püüdsime mitte tõmmata Jumala viha oma kindlate müüridega ümbritsetud linnale, selle viiesajale majale ja kirikule ja kalmistule, kus meie esivanemad ootasid ülestõusmise päeva.

      Me palvetasime palju, et sõda eemal hoida. Me palvetasime kõigevägevama poole ja armuliku neitsi poole, me palvetasime metsa käskijanna ja väikese kesköörahva poole, püha Gerwini, võtmehoidja Peetruse, evangelist Johannese poole, ja igaks juhuks palvetasime ka vana Mela poole, kes talvistepühade öödel, kui deemonid võivad vabalt ringi rännata, koos oma saatjaskonnaga üle taeva liigub. Me palvetasime ammuste aegade sarvilise poole ja piiskop Martini poole, kes oli jaganud oma mantlit kerjusega, kui too külmetas, nii et seejärel külmetasid mõlemad ja olid Jumalale meelepärased, sest mis kasu on talvel poolest mantlist, ja loomulikult palvetasime püha Moritza poole, kes oli koos terve leegioniga läinud surma, reetmata oma usku ühteainsasse ja õiglasesse Jumalasse.

      Kaks korda aastas tuli maksukoguja ja paistis alati üllatuvat, et me ikka veel olemas olime. Aeg-ajalt tulid kaubitsejad, aga kuna me suurt midagi ei ostnud, jätkasid nad tõtakalt oma teed, ja meile see sobis. Me ei vajanud midagi laiast ilmast ega mõelnudki selle peale, kuni ühel hommikul veeres mööda meie peatänavat plaanvanker, mida vedas eesel. Oli laupäev ja kevadki äsja saabunud, oja tulvas lumesulaveest ja põldudele, mis parajasti söötis ei seisnud, olime seemne maha külvanud.

      Vankrile oli üles seatud punasest purjeriidest telk. Selle ees kössitas vana naine. Ta keha paistis kompsuna, nägu just nagu pargitud nahast, silmad kui paar tillukesi musti nööpe. Tema taga seisis tedretähniline ja tumedate juustega noorem naine. Kutsaripukis aga istus mees, kelle kohe ära tundsime, olgugi et ta polnud iial enne siin käinud, ja kui esimestele meenus ja nad ta nime hõikasid, meenus ka teistele, nii et peagi hüüti kõikjalt ja paljuhäälselt: „Tyll on siin!“,„Tyll tuli!“, „Vaadake, Tyll on kohal!“ See ei saanud olla keegi muu.

      Isegi meie juurde jõudsid lendlehed. Need tulid läbi metsa, tuul kandis neid endaga kaasa, kaubitsejad tõid neid – väljas maailmas trükiti neid rohkem, kui keegi oleks jõudnud kokku lugeda. Need jutustasid narrilaevast ja suurest pappide sõgedusest ja kurjast paavstist Roomas ja kuratlikust Martinus Lutherist Wittenbergis ja võlur Horridusest ja doktor Faustist ja ümarlauarüütlist, kangelane Gawainist, ning ka temast, Tyll Ulenspiegelist, kes oli nüüd ise meie juurde tulnud. Me tundsime ära ta laigulise vammuse, me tundsime ära lottis kapuutsi ja vasikanahast mantli, me tundsime ära ta kõhna näo, väikesed silmad, aukus põsed ja jänesehambad. Püksid olid tal heast kangast, kingad peenest nahast, käed aga olid tal varga või kirjamehe omad, mis polnud iial tööd teinud; parem hoidis ohjasid, vasak piitsa.Ta silmad välkusid, ta jagas tervitusi ühele ja teisele poole.

      „Ja mis sinu nimi on?“ küsis ta ühelt tüdrukult.

      Tütarlaps vaikis, sest ta ei suutnud mõista, kuidas võib keegi nii kuulus mees temaga rääkida.

      „No ütle ometi!“

      Kui tüdruk oli kogeledes sõna suust saanud, et ta nimi on Martha, siis Tyll vaid naeratas, otsekui oleks seda alati teadnud.

      Seejärel küsis ta nii tähelepanelikult, nagu oleks see talle oluline: „Ja kui vana sa oled?“

      Tüdruk köhatas ja ütles seda. Oma elu kaheteistkümne aasta jooksul polnud ta enne näinud sääraseid silmi nagu Tyllil. Niisugused silmad võisid ju olla riigi^[1.] vabades linnades ja suursugustes õukondades, kuid veel kunagi polnud keegi, kellel olid sellised silmad, tulnud meie juurde. Martha polnud teadnud, et ühe inimese nägu võib rääkida säärasest jõust, säärasest tundeerksusest. Ükskord jutustab ta oma mehele ja veel hulk aega hiljem oma umbusklikele lastelastele, kes peavad Ulenspiegelit vanade legendide tegelaseks, et on teda isiklikult näinud.

      Juba oligi vanker mööda veerenud, juba oligi ta pilk libisenud mujale, teise teeserva. „Tyll tuli!“ hüüti taas tänaval ja „Tyll on siin!“ akendest ja „Tyll on kohal!“ kirikuplatsilt, kuhu ta vanker nüüd veeres.Ta plaksutas piitsa ja tõusis püsti.

      Välkkiirelt sai vankrist lava. Kaks naist tõmbasid telgi üles, noorem keeras oma juuksed pealaele krunni, seadis selle peale krooni, heitis endale purpurpunase kangatüki ümber, vanem astus vankri ette, tõstis häält ja hakkas laulu leierdama. Tema kõnepruuk kõlas kui lõunapoolne murre, suurte Baierimaa linnade moodi, see polnud kergesti mõistetav, kuid me saime siiski aru, et lugu rääkis ühest naisest ja ühest mehest, kes teineteist armastasid, kuid kokku ei saanud, kuna neid lahutas mingi veekogu. Tyll Ulenspiegel võttis kätte sinise rätiku, põlvitas maha, heitis selle üht külge pidi kinni hoides endast eemale, nii et see plaginal lahti rullus; ta tõmbas selle tagasi ja heitis uuesti eemale, tõmbas tagasi, heitis eemale, ja see, kuidas tema oli ühel pool ja naine põlvitas teisel pool ning nende vahel too voogav sinine – see paistis tõesti vesi olevat, ja lained lõid niivõrd metsikult üles-alla, et ükski laev poleks saanud seal sõita.

      Kui naine oli end sirgu ajanud ja hirmust tardunud näoga laineid vaatas, märkasime korraga, kui ilus ta oli. Seistes seal ja sirutades käsi taeva poole, ei kuulunud ta äkitselt enam siia, ja keegi meist ei suutnud temalt pilku pöörata. Ainult silmanurgast nägime tema kallimat hüppamas ja tantsimas ja vehklemas ja oma mõõka keerutamas ning võitlemas lohede ja vaenlaste ja nõidade ja kurjade kuningatega sel raskel teel kallima juurde.

      Etendus jätkus pärastlõunani. Aga kuigi me teadsime, et lehmadel udarad pakitsesid, ei muutunud keegi meist kannatamatuks. Vana naise laul saatis meid tund tunni järel.Tundus võimatu, et keegi on suutnud nii palju värsse meelde jätta, ja mõni meist kahtlustas, et ta luuletas neid laulmise käigus. Tyll Ulenspiegeli keha ei saanud sel ajal korrakski rahu, ta tallad näisid vaevu maad puudutavat; mil iganes me pilgud teda tabasid, oli ta väikesel laval juba jõudnud kohta vahetada. Lõpuks tekkis üks arusaamatus: ilus naine oli muretsenud mürki, selleks et saaks teeselda surnut ega peaks abielluma tigeda eestkostjaga, aga seda kõike seletav teade tema kallimale läks tee peal kaduma, ja kui siis kallim, see tõeline peigmees, tema hingesugulane, lõpuks ometi tema liikumatu keha juurde jõudis, rabas teda ehmatus otsekui välk. Tükk aega oli ta just nagu kivistunud. Vana naine vaikis. Me kuulsime tuult undamas ja meid ammudes kutsuvaid lehmi. Keegi ei hinganud.

      Viimaks tõmbas mees välja noa ja torkas endale rinda. See oli hämmastav, tera kadus ta ihusse, kaelusest rullus välja punane rätik justkui verejuga, ning ta vajus korisedes naise kõrvale, tõmbles veel, jäi vaikselt lamama. Oli surnud.Tõmbles siiski veel korra, tõusis istuli, vajus uuesti maha. Tõmbles uuesti, lamas taas vaikselt, ja nüüd igaveseks. Me ootasime. Tõepoolest. Igaveseks.

      Mõni sekund hiljem virgus naine ja silmas surnukeha enda kõrval. Esialgu oli ta nõutu, siis hakkas meest raputama, siis ta taipas ja oli jälle nõutu, ning siis hakkas nutma, just nagu ei saaks ilmas enam miski heaks muutuda.