Varakevad. Mihhail Serdjukov, kes tahtis et teda kutsutaks, tema meelest lihtsalt, kuid elegantselt – Michael, vedeles diivanil. Ajaviiteks näppis mees mobiili ja uuris külmutatud marjade hulgihindu ning tulevase suve ilmaprognoose. Neid oli tal tegelikult isegi väga vaja teada. Strateegilises mõttes. Kuidas siis muidu marjakorjajad õiges suunas laiali vedada, organiseerida majutused ja teada, millisesse metsa marjulised saata. Olid muidugi kindlad, ammu sissetöötanud, iga-aastased kohad, kuid oli ka ühe-suve-kohti.

      Samuti oli olnud juhuseid ja mitte vähe, et inimesed lonkisid mööda marjatühja metsa ja kulutasid sellega lihtsalt tema raha. Majutuse eest tuli ju ikkagi ruumide omanikele maksta. Mõnes mõttes oli odavam ajada äri nendega, kes omal käel marju korjasid ja need siis lihtsalt kokkuostjatele müüsid.

      Jah... mõtiskles Mihhail, siin on vaja aeg-ajalt asjade üle korralikult järele mõelda. Võibolla osta kokku ainult kokkuostjatelt? Kuid hinnad tõusid ju pidevalt ja aina kiiremini... Odavam oli ikkagi otse korjajatelt osta ja siis müüa. Äritegevuse põhireegel oli ju talle emapiimaga sisse söödetud – osta odavalt, müü kallilt!

      Mees diivanil nägi välja nagu kohevaks klopitud padi oma suure kõhu, katkiste dressipükste ja palja, karvase rinnaga. Kuigi ta polnud veel vana, kippus pealagi kiilanema. Aeglaselt, kuid kindlalt suurenevat kiilasust kaunistasid selle ümber rullivad tumedad lokid. Talle endale ei lugenud selline väljanägemine midagi. Kelle see asi? Ta teadis, et keegi midagi ei ütle ja keda see tegelikult üldse huvitab?

      Mihhailil enesekindlusest puudu polnud. Vastupidi, vahel ei tahtnud tema ego isegi majja ära mahtuda. Väikesest peale oli Mišakene harjunud end võrdlema jumalaga. Võib olla oli see ema süü? Oli ju naine poisikesele pidevalt korrutanud, et sina Mišuljake, oled kui Jumal. Ja mitte ainult lokiliste juuste pärast. Ema arvas, et pojake on ülitark! Geenius ja mitte üks kraad sellest allapoole. Poiss õppis ju arvutama enne kui lugema. Poisike armastas numbreid.

      Nüüd oli Serdjukovi ema väga haige. Naine oli suurejooneliselt pühitsenud oma kuuekümnendat sünnipäeva, terve Narva-Jõesuu SPA oli terveks nädalaks perekonna käsutusse antud. Summat, mis selle eest oli vaja olnud välja käia, keeldus Mihhail nimetamast. Külaliste hulgas oli nii kaugelt sugulasi kui kuulsusi, sest raha eest saab ju kõike. Peaasi, et ema oli õnnelik.

      Nädal pärast pidu kukkus Anna Borissovna kokku. Insult. Pärast seda, kui ema haiglast koju lubati, palkas Mihhail isa käsul emale hooldajad ja kamandas arsti igapäevaselt ema külastama, et tema tervist kontrollida. Kui arst naisel ka Alzheimeri tõve avastas, arvas perekond, et parem, kui emake hooldekodus elab. Võibolla tahab ta teiste haigetega suhelda? Neil, haigetel, on kindlasti palju, millest rääkida.

      Ema viidigi vastu tema tahtmist Narva Hooldekodusse, kuid nädala pärast mõtles Mihhail ümber, rääkis isaga ja üüris emale korteri. Lisaks palkas ta kaks medõde proua Serdjukova eest hoolitsema. Kuna ta oma töötajaist kedagi ei usaldanud, siis laskis ta korterisse ka valvekaamerad paigaldada. Kes neid lolle seal teab, mida teevad või kuidas end üleval peavad.

      Serdjukov käis emakest muidugi aeg-ajalt külastamas ja igaks juhuks ähvardas hooldajaid. Muidu, mis nad seal veel välja mõtlevad, kui ei kontrolli. Kui aga mõtlevad, siis... Mehel polnud probleemi nendega, kes ei kuuletunud. Ta väljendas oma suhtumist juba ammugi ühemõtteliselt – maha lasta! Nii ta alluvaile ka lubas.

      „Kui kellelegi midagi ei meeldi“, ütles ta muiates, „kui keegi arvab, et on targem ja kui keegi hakkab, jumal hoidku, mulle vastuväiteid esitama, siis on palk kohe tulemas, mahalakmine!“ Ta naeratas nii rääkides. Kes võttis seda naljana, mõni ohkas, üks vaatas maha, teine müksas kõrvalseisjat, kuid ei, alluvatel vastuväiteid polnud.

      Niisiis hoiatas mees ka hooldajaid. Ta armastas öelda neid sõnu – sind lastakse maha! Sõnad lausa sulasid suus. Tekitasid mõnutunde.

      Mihhaili ema ei teadnud poja ähvardustest midagi. Tema lamas vaikselt oma voodis ja korrutas omasoodu – Jumal, Jumal, Jumal...

      Täiskasvanud pojake vaatas ema heldimusega. Emakesel pidi kõik hästi olema. Kuigi väga karm alluvate suhtes, aga oma emakest Mihhail armastas. Mis sellest, et Anna Borissovna oma poega enam ammugi ära ei tundnud ja teda Jumalaks pidas. Poeg leppis sellega naeratades. Pealegi, see oli ju peaaegu õige! Kui ainult kõik sellest aru saaksid. Samas, omas ringkonnas ta ju oligi Jumal, selles oli ta kaljukindel. Ta oli kuulnud, kuidas teda selja taga Mustikakuningaks nimetati. See kinnitas mehe arvamust – ta on kõikvõimas. Mihhail tahtis näha ja tunda, et teda austati. Ennekõike tahtis ta aga omada sellist võimu kui Jumalal. Jumal oli ju kõikvõimas. Nii oli ema teda õpetanud, kui ta veel väike oli. Oli tore unistada, et ühel päeval on tal samasugune võim, isegi kui ta tegelikult, siinkohal pidas mees silmas füüsilist olekut, Jumal pole.

      Usklikuks ta end küll ei pidanud. Tihtipeale, omaette salamisi unistades, arutles ta, et soov omada võimu ja väge, see ongi see suurim soov, mis peab täidetud saama. Religiooniga polnud sellel kõigel midagi pistmist. Vähemalt tema maailmas ja kuningriigis.

      Silmad kippusid väsima ja Mihhail, tüdinud neid hõõrumast, pani silmad kinni. Ta ei märganudki, kui käsi mobiiliga diivanipadjale vajus.

      Tüdinud maja peal ringi lonkimisest ja mobiili näppimisest, tuli Marina tuppa ja vaatas otsivalt ringi. Aa, vaata kus isa on! Vedeleb...

      Ta läks ettevaatlikult lähemale, „paps... paps, kuuled või?“

      Ei mingit vastust. Kuradit küll! Miks ta keset päeva magama peab? Marinal oli igav, ta oli arvanud, et isa viib ta ehk kuhugi, kus on lõbus. Ta tahtis teda just õlast raputada, kui tema mobiil helises. Ljusja! Võibolla on temal mõni hea mõte? Neiu kiirustas toast välja. Ljusjale tuli kindlasti vastata.

      Mustikakuninga majapidamine asus Narva lähedal. Seal elas ta koos tütre, uue kaunitarist elukaaslase ja mõne alluvaga suures kolmekorruselises, klaasist ja betoonist kuubikust, mis täitis elumaja funktsiooni. Lisaks kuulusid maja juurde garaaź, talveaed sellega ühendatud kasvuhoonega, maa-alune kelder kahe eraldi sissekäigu ja tunneliga, mis viis maja ümbritseva kahemeetrise tara taha metsa. Metsas asuvas vanavanamatelt jäänud eramus oli tema isa tegelenud vana maja ümberehitamisega ning perekond oli seal elanud ajani, mil poliitika kannapöörde tegi, isa maatüki ostis ja äri ajama hakkas. Vanavanemate majas pani isa aluse ka Miša tulevasele karjäärile. Nimelt saatis ta poja metsa marjule.

      Poeg oli sõna kuulanud, metsas tublisti tööd teinud ja täis marjakorviga koju tulnud, kus isa tehtud töö ja vaevanägemise eest heldelt tasus. Mõni aeg hiljem, kui sõbrad metsa mineku asemel palli mängima kutsusid, ei tahtnud Mišakene enam nii rõõmsalt marjule minna, kuid mida isale öelda? Hädast päästis teda sõber Kolja, kes ütles, et tema vanaema oli metsas kohutavalt palju marju korjanud ja et kindlasti annab ta Mišale midagi ja nii saavad nad marjade korjamise asemel hoopis poistega palli taga ajada.

      Kolja jooksiski kohe koju ja tuli tagasi väikese ämbriga, mis oli marju täis. Ta ei hakanud sõbrale isegi seletama, et oli marjad lihtsalt võtnud. Mis vahet seal?

      Miša oli väga rõõmus, mure oli lahenenud üllatavalt kergesti. Pealegi oli tema ajukeses üks mõttekene idanema hakanud. Mis oleks kui... ostaks hoopis marjad? Ja mitte ainult üks kord? Siis ei peaks ju ise enam korjamas käima?

      Ta mõtiskles paar päeva ja pühendas siis Kolja oma plaani. Poe juures oli ühtelugu näha mutikesi või alkohoolikuid, kes lootuses midagi teenida, marju müüsid. Miša kartis isale vahele jääda ja ei tahtnud ise poe juurde minna. Ta andis Koljale raha, mis ta oli marjakorjamise eest saanud. Õieti selle, mis sellest rahast alles oli ning saatis sõbra suure korvi ja ülesandega osta niipalju