esimene peatükk

       Yao

      „Ma tunnen ennast hästi,” ütles naine. „Mul pole midagi viga.”

      Yao meelest ei näinud ta hea välja.

      See oli tema kui stažöörist parameediku esimene päev. Tema kolmas väljakutse. Yao polnud närvis, kuid ta oli ülivalvas, sest ei tahtnud teha isegi mitte tühist viga. Poisikesepõlves olid eksimused ta lohutamatult nutma ajanud ja tekitasid tal ka praegu kõhukrampe.

      Üksildane higipisar veeres mööda naise nägu alla, jättes tema meiki otsekui teo raja. Yao küsis endalt, miks naised oma näo oranžiks värvivad, kuid see ei puutunud asjasse.

      „Ma tunnen ennast hästi. Võib-olla kõigest väike viirus,” ütles naine kerge Ida-Euroopa aktsendiga.

      „Pane patsiendi ja tema keskkonna juures kõike tähele,” oli öelnud Yao juhendaja Finn. „Kujuta ette, et sa oled salakuulaja, kes otsib diagnostilisi juhtlõngu.”

      Yao nägi ülekaalulist keskealist naist, kelle omapäraste mereroheliste silmade all olid rõhutatult roosad varjud ning käharad pruunid juuksed kuklal haledasse väikesesse sõlme keeratud. Ta oli kahvatu ja leemendas, hingamine oli vaevaline. Tuhatoosi leha järgi otsustades kõva suitsetaja. Naine istus kõrge korjuga nahktoolil hiiglasuure kirjutuslaua taga. Tundus, et ta on omamoodi tähtis nina, kui tema plüüsist nurgakontorit ja maast laeni merevaadet võis korporatiivse staatuse märgiks pidada. Nad olid kaheksateistkümnendal korrusel ja ooperimaja purjed olid nii lähedal, et rombikujulised kreemikad ja valged katusekivid paistsid .

      Naise üks käsi oli hiirele asetatud. Ta sirvis ülisuurel arvutiekraanil meile, nagu oleksid kaks parameedikut, kes teda läbi vaatasid, tühine tülin, justkui elektrikud, kes pistikupesa remondivad. Naine kandis hästi õmmeldud tumesinist ärikostüümi otsekui karistust – jakk kiskus õlgadest ebamugavalt.

      Yao võttis naise vaba käe ja kinnitas pulssoksümeetri tema sõrmele. Ta märkas naise küünarvarrel läikivat soomusjat punaka naha laiku. Eeldiabeet?

      Finn küsis: „Kas sa võtad mingeid rohtusid, Maša?” Ta oli patsientidega jutukas, tundis end vabalt, nagu lobiseks grillipeol, õllepudel käes.

      Yao pani tähele, et Finn kõnetas patsiente alati nimepidi, samal ajal kui Yao ei söandanud nendega rääkida nii, nagu oleksid nad vanad sõbrad, aga kui see patsiendile hästi mõjus, tahtis ta oma häbelikkusest üle saada.

      „Ma ei võta mitte mingisuguseid rohtusid,” vastas Maša, pilk arvutile naelutatud. Ta klõpsas millelgi otsustavalt ja tõstis siis pilgu Finnile. Tema silmad nägid välja, nagu oleksid mõnelt ilusalt inimeselt laenatud. Yao oletas, et naisel on värvilised kontaktläätsed. „Minu tervis on hea. Ma palun teie aja raiskamise pärast vabandust. Mina küll kiirabi ei kutsunud.”

      „Mina kutsusin kiirabi,” ütles väga ilus tumedapäine noor naine, kellel olid jalas kõrgete kontsadega kingad ja seljas liibuv ruuduline seelik, mille põimuvad rombid sarnanesid ooperimaja katusekividega. Seelik istus talle nagu valatult, kuid ilmselgelt ei puutunud see praegu üldse asjasse, ehkki neiu oli tehniliselt võttes osa ümbritsevast keskkonnast, mida Yao pidi tähele panema. Neiu näris oma väikese sõrme küünt. „Mina olen tema assistent. Ta … ah …” Neiu tasandas häält, nagu kavatseks paljastada midagi häbiväärset. „Tema nägu läks surnukahvatuks ja siis ta kukkus toolilt maha.”

      „Ma ei kukkunud toolilt maha!” kähvas Maša.

      „Ta justkui libises maha,” parandas neiu.

      „Mul hakkas korraks pea ringi käima, ongi kõik,” ütles Maša Finnile. „Ja siis asusin kohe jälle tööle. Kas me ei võiks juba sellega lõpetada? Teate, ma maksan teile hea meelega täie tasu või taksi või mida iganes te oma teenuse eest küsite. Mul on muidugi erafirma tervisekindlustus. Praegu pole mul tõesti selleks aega.” Ta pöördus taas assistendi poole. „Kas ma ei peaks kell üksteist Ryaniga kokku saama?”

      „Ma tühistan kokkusaamise.”

      „Kas ma kuulsin oma nime?” küsis lävel seisev mees. „Mis toimub?” Liiga kitsa lilla särgiga noormees, patakas manillakaustu käes, astus uhkelt sisse. Ta rääkis peene inglise hääldusega, nagu kuuluks kuninglikku perekonda.

      „Mitte midagi,” vastas Maša. „Võta istet.”

      „Maša ei saa praegu ilmselgelt sind jutule võtta!” ütles vaene assistent.

      Yao tundis kaasa. Ta ei kiitnud heaks kergemeelset suhtumist terviseküsimustesse ja leidis, et tema elukutse väärib suuremat austust. Ta tundis ka sügavat vastumeelsust harjasjuuste ja peene hääldusega meeste vastu, kes kannavad liiga väikest lillat särki, et oma ülespumbatud rinnalihastega uhkeldada.

      „Ei, lihtsalt istu, Ryan! See ei võta kaua aega. Mul pole viga midagi.” Maša viipas kärsitult.

      „Kas ma võin su vererõhku mõõta, mis, Maša?” küsis Yao, pomisedes vapralt naise eesnime, kui läks mansetti tema õlavarrele kinnitama.

      „Võtame kõigepealt jaki seljast.” Finni hääl kõlas lõbustatult. „Sa oled hõivatud daam, Maša.”

      „Ma vajan tegelikult tõesti nendele tema kinnitust,” ütles noormees tasakesi assistendile.

      Yao mõtles: Mina pean tegelikult tõesti kohe praegu su ülemuse tervisenäitajaid kontrollima, persevest.

      Finn aitas Mašal jaki seljast võtta ning asetas selle väga viisakalt tema tooli korjule.

      „Vaatame neid pabereid, Ryan.” Maša kohendas oma kreemika siidpluusi nööpe.

      „Mul on lihtsalt kahele pealmisele lehele allkirja vaja.” Noormees ulatas toimiku.

      „Nalja teed või?” Assistent tõstis uskumatuse väljenduseks käed taeva poole.

      „Sõber, sa pead teine kord tagasi tulema,” ütles Finn, grillipeohääles otsustav terav noot.

      Ryan taganes, kuid Maša nipsutas sõrmi, et ta toimiku annaks, ning noormees hüppas kohe ligi ja ulatas selle. Ilmselgelt pidas ta Mašat Finnist hirmuäratavamaks, ja see juba tähendas midagi, sest Finn oli suur tugev mees.

      „See võtab kõige rohkem neliteist