Midagi paha

      Kui Keskoru talunik Ränikivi suri, jäi tema lesk tallu edasi. Tema poeg oli merele läinud ja tema tütar oli saanud ühe Valmouthi kaupmehe naiseks, nii et ta elas Tamme talus päris üksi. Tema kohta räägiti, et ta oli olnud tähtis isik seal võõral maal, kust ta pärit oli, ning tõepoolest käis maag Ogion tal Tamme talus külas, aga see iseenesest ei lugenud suurt midagi, sest Ogionil oli kombeks igasugu tähtsusetuid isikuid külastada.

      Lesel oli võõramaine nimi, aga Ränikivi oli kutsunud teda Gohaks – niiviisi nimetatakse Gonti saarel väikest valget võrgupunujat ämblikku. See nimi passis üsna hästi, sest naine oli väike ja valge nahaga ning ketras nobedalt kitse- ja lambavilla. Niisiis, nüüd oli ta Ränikivi lesk Goha ja talle kuulusid lambakari, maa, kus neid lambaid karjatada, neli põldu, pirniaed, kaks renditalu, vana kivist talumaja tammepuude varjus ning perekonna surnuaed mäekünka taga, kus Ränikivi oma maaga üheks saanuna puhkas.

      „Ma olen ikka hauakivide lähedal elanud,” ütles naine oma tütrele.

      „Ema, tule parem linna meie juurde elama!” palus Õun, aga lesk ei tahtnud oma üksindusest loobuda.

      „Võib-olla hiljem, kui sa lapsi saad ja sul abi tarvis läheb,” kostis ta, silmitsedes rõõmuga oma hallisilmset tütart. „Praegu ma küll ei tule. Sul ei ole mind vaja. Ja mulle meeldib siin.”

      Kui Õun oli läinud tagasi oma noore mehe juurde, pani lesk ukse kinni ja seisatas taluköögi kivipõrandal. Videvik oli kätte jõudnud, aga ta ei pannud lampi põlema, vaid mõtles sellele, kuidas tema mees lampi põlema oli pannud: kätele, tulesädemele, pingul tõmmule näole süttiva tule valguses. Maja oli vaikne.

      „Kunagi elasin ma üksinda ühes vaikses majas,” mõtles ta. „Nüüd teen ma seda jälle.” Ta pani lambi põlema.

      Esimese sooja päeva õhtupoolikul tuli lese vana sõber Lõoke kiirel sammul mööda tolmust külateed. „Goha,” ütles ta, nähes leske oapeenart rohimas. „Goha, midagi paha on juhtunud. Midagi väga, väga paha. Kas sa saad tulla?”

      „Jah,” vastas lesk. „Mis paha asi see on?”

      Lõoke tõmbas hinge. Ta oli tüse ilutu keskealine naine, kelle keha ei sobinud enam põrmugi kokku tema nimega. Aga kunagi oli ta olnud õbluke nägus tütarlaps ning hakanud sõbrustama Gohaga, tegemata välja külaelanikest, kes olid peksnud keelt selle valgenäolise Kargadi nõia üle, kelle Ränikivi koju oli toonud, ning sellest ajast saadik olidki nad sõpradeks jäänud.

      „Põlenud laps,” vastas ta.

      „Kelle laps?”

      „Hulguste.”

      Goha pani majaukse kinni, nad asusid mööda külatänavat teele ning Lõoke jutustas käigu pealt kogu loo. Ta hingeldas ja higistas. Teed ääristavate taimede tillukesed seemned kleepusid ta põskedele ja laubale ning ta pühkis neid rääkimise ajal maha. „Nad on juba kuu aega jõeluhal laagris olnud. Mees, kes esines katlapaikajana, aga oli tegelikult varas, ja temaga kaasas olev naine. Ja veel üks noorem mees, kes suurema osa ajast nendega kaasas käis. Mitte keegi neist ei teinud mingit tööd. Ainult varastasid, kerjasid ja elasid naise kulul. Et naisele ligi pääseda, tõid jõe alamjooksu poisid neile talust kõiksugu kraami. Tead ju ise, kuidas see nüüd on. Ja maanteedel hulguvad igasugused jõugud ja käivad taludes sees. Mina sinu asemel hoiaksin praegusel ajal majaust lukus. Niisiis tuli see noorem mees külasse, mina olin parajasti väljas maja ees, ja ta ütles: „Laps on haige.” Ma olin nendega kaasas olevat last ainult möödaminnes silmanud, ta oli niisugune väike ja õbluke, lipsas nii kiiresti minema, et ma polnud kindel, kas ta üldse olemas oligi. Ma siis küsisin: „Haige? Kas tal on palavik?” Ja mees vastas: „Ta tegi endale lõket põlema pannes viga,” ning kadus veel enne, kui ma jõudsin end temaga kaasa minekuks valmis seada. Ja kui ma jõe äärde jõudsin, olid ka teine mees ja naine kadunud. Jalga lasknud. Seal polnud kedagi. Kogu nende koli oli samuti kadunud. Ainult lõke hõõgus veel ning selle kõrval – pooleldi selle sees – maas…”

      Lõoke kõndis mitu sammu vaikides. Ta vaatas otse enda ette, mitte Gohale otsa.

      „Nad ei olnud talle isegi tekki peale pannud,” ütles ta.

      Ta sammus edasi.

      „Laps oli lükatud põlevasse lõkkesse,” jätkas Lõoke. Ta neelatas ja pühkis maha oma õhetavale näole kleepuvaid seemneid. „Võib-olla ta tõesti kukkus, aga kui ta oleks teadvusel olnud, oleks ta ennast päästa katsunud. Küllap nad peksid teda ja arvasid, et ta on surnud, ning tahtsid siis oma tegu varjata, seepärast…”

      Ta vakatas jälle ja jätkas siis.

      „Võib-olla mees ei olnudki süüdi. Võib-olla tõmbas ta lapse tulest välja. Lõpuks tuli ta ju abi kutsuma. Ilmselt oli see isa, kes last peksis. Ma ei tea. Ega sest olegi lugu. Kes teab? Ja kellele see korda läheb? Kellele see laps korda läheb? Mispärast küll inimesed niisuguseid asju teevad?”

      Goha küsis vaikselt: „Kas ta jääb elama?”

      „Võib jääda,” vastas Lõoke. „Võib jääda küll.”

      Mõne aja pärast, kui nad külale lähenema hakkasid, ütles Lõoke: „Ma ei teagi õieti, miks ma sind kutsuma tulin. Luuderohi on seal. Ega seal ei annagi suurt midagi teha.”

      „Ma võiksin minna Valmouthisse ja kutsuda Pöögi.”

      „Ei suudaks temagi midagi teha. Teda pole võimalik… pole võimalik aidata. Ma mässisin ta soojalt sisse. Luuderohi andis talle rohuteed ja sõnus ta magama. Mina tõin ta koju. Tüdruk peaks olema nii kuueseitsmeaastane, aga ta kaalub vähem kui kaheaastane. Ta ei ärganudki õieti üles. Kuigi ta kähiseb otsekui… Ma tean, et sina ei saa ka midagi teha. Aga ma tahtsin, et sa tuleksid.”

      „Tulen hea meelega,” ütles Goha. Aga enne Lõokese majja astumist sulges ta silmad ja hoidis hetke hirmunult hinge kinni.

      Lõokese lapsed olid õue saadetud ja maja oli vaikne. Laps lebas teadvusetult Lõokese voodis. Külalausuja Luuderohi oli määrinud nõiapuusalvi ja kõikeraviva toimega võiet väiksematele põletushaavadele,