SISSEJUHATUSEKS

      Ühes Lyoni-lähedases külas oli 1979. aasta mais koosviibimine, mille ajal sain lühidalt vestelda Marthe Robiniga (1902–1981). See stigmadega naine oli 1936. aastal andnud esimese tõuke paikade rajamiseks, mida ajapikku hakati nimetama „Foyers de Charité“ (armastuse kogukonnad), milliseid praeguseks on kõikjal maailmas. Kui rääkisin talle, et tegutsen preestrina Rootsis, soovitas ta mul jutlustada Maarjast. Väitsin, et Maarja teema on meie protestantlikul maal liiga tundlik, kuid ta kordas: „Sellest hoolimata rääkige Maarjast, rääkige ka protestantidele.“

      Marthe on alati väga tugevalt tunnetanud tervikut. Tema arvates pidi kogukondadesse, mis on igaühe „kodu“ (Foyer) tuumaks, kuuluma nii preestreid kui ilmikuid, mehi ja naisi ning koosviibimisi ei tulnud pidada mitte teatud rühmadele, vaid kogu Jumala rahvale. Sellesse tervikusse kuulus ka Maarja. Marthe teadis, et kristlus ilma Maarjata on nuditud kristlus. Jumala seadmise järgi on meil peale taevase Isa ka taevane Ema ning sellepärast ei saa me ennast kahjustamata seda ema kõrvale lükata.

      Mõned ütlevad, et Piibel räägib Maarjast väga vähe. Neile võib vastata, et Piibel nii algab kui lõpeb Maarjaga. Juba esimestel lehekülgedel räägib ta „kõige elava emast“ (1Ms 3:20) ning lõpus on kirjeldus naisest, kes võidab ära lohe (Ilm 12:9). Lugedes Piiblit Jeesuse moodi (Lk 24:27; Jh 5.46: „tema [Mooses] on kirjutanud minust“) ja kui teame, et Uus Testament on varjatult Vanas ja Vana Testament saab mõistetavaks Uues,¹ siis pole raske näha, et Eeva viitab Maarjale samamoodi, nagu Aadam Kristusele ning tõotus mao võitmisest viitab prohvetlikult Maarjale.² Nii nagu Piibel algab „naisega“ ja lõpeb „naisega“, raamib Johannese evangeeliumi järgi ka Jeesuse avalikku elu kaks mariaanlikku sündmust ning kummalgi korral nimetab Jeesus Maarjat „naiseks“ (Jh 2:4; 19:26). Kui kellelgi on kõrvad, et kuulda (Mk 4:23), märkab ta, et Jumala sõnas on Maarja igal pool kohal.

      Sellepärast on Kirik andnud Maarjale oma kultuses alati ja ilma kõhklusteta erilise koha. II Vatikani kirikukogu võtab sajanditepikkuse traditsiooni kokku piduliku kuulutusega: Neitsi Maarjale „… anti suur ülesanne ja au olla Jumala Poja ema, mille pärast ta on ka Isa enim armastatud tütar ja Püha Vaimu tempel. See eriline armuand seab ta palju kõrgemale kõikidest teistest loodutest nii taevas kui maa peal. … Sellepärast austatakse teda Kiriku kõige tähelepanuväärsema ja täiesti ainulaadse liikmena, nii usu kui armastuse arhetüübina ja kirkaima eeskujuna. Püha Vaimu õpetusel austab Katoliku Kirik teda õndsa lapseliku kiindumusega kui armast ema.“ ³

      Ehkki kirikukogu tahtis puhastada marioloogia „ebaõigetest liialdustest“,⁴ ei saa salata, et ajaloo pendel viis teoloogid ja kristlased ühest äärmusest teise. Viimastel aastatel on Kirik taas püüdnud anda Maarjale kohta, mida ta väärib. Tundub, et Kirik on paavsti juhtimisel otsustanud kindlalt tõmmata Maarja välja nurgast, kuhu me oleme ta lükanud ning lasta tal taas täita ülesannet, milleks Jumal ta aegade alguses valis. Käesolev raamat tahab siin tagasihoidlikult omalt poolt kaasa aidata.

      EI PLEKKI EGA KORTSU

      Rääkides Neitsi Maarja plekita saamisest, mõtlevad paljud katoliiklased Kristuse eostamisele Maarja üsas Püha Vaimu toimel, ilma et Maarja oleks kaotanud oma neitsilikkust. Ka Maarja plekita saamine on tõeliselt Püha Vaimu töö, kuid see toimus juba tema sündimises. Alates oma elu esimesest hetkest oli Maarja pärispatuta. Ta oli pääsenud sellest pärispatu nakkusest, mida põeb kogu inimkond. Ta oli sündimisest alates täiesti patuta.

      Milleks see „privileeg“?

      Tunnistagem kohe, et sõna „privileeg“ pole siinkohal sobiv. Mida enam on kellelgi privileege, seda erilisem on tema positsioon, eristudes kõikidest teistest. Kuid Maarja sai selle teiste inimeste pärast. Enda esiletõstmine on talle täiesti võõras. Erinevalt paljudest meie hulgas ei tahtnud ta kunagi olla midagi enamat kui teised. Sellepärast on valesti toiminud teoloogid, kes on varustanud teda kõigi võimalike privileegidega. Temast on tehtud erakordselt üllas olend, kellega puudub inimlik kontakt.

      Neitsi Maarja pärispatuta saamise püha (8. detsember) liturgilised tekstid väljendavad selgelt, mille pärast on Maarjat hoitud pärispatust ja ka kõigist teistest pattudest: „Sina valmistasid temas oma Pojale väärilise aseme“ (pärispatuta saamise palvest). Maarja oli ette määratud saama Jumala emaks. Jumal oli ta valinud, et ta Püha Vaimu väel sünnitaks lapse, kes oli Jumala enese Poeg, kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta (Hb 4:15). Kuidas oleks Maarja saanud olla Vaimu vääriline abiline ja sünnitada „pärispatuta“ Poja, kui ta ise poleks olnud patuta? Jumal tahtis, et Jeesus saaks Maarjalt kõik selle, mida laps tavaliselt oma emalt saab: mitte üksnes füüsilise ihu, vaid ka pärilikud kalduvused, temperamendi, kogu meelelaadi. Jumala plaani kohaselt pidi Poeg vältimatult saama elu oma emalt: emas ei saanud olla midagi sellist, mille oleks pidanud hülgama. Maarja oli läbinisti püha, nõnda et ta sai anda ennast terviklikult oma lapsele. Mistahes teistsugune olukord oleks ema ja Poja vahele tekitanud lõhe ning seda oleks võinud pidada märgiks, et Jumal ei tunnusta kõiki inimesekssaamise tagajärgi.

      Liturgia lisab, et Maarjat hoiti patu eest ka sellepärast, et Jumal näitaks „temas meile Kiriku, Kristuse pruudi palet ilma pleki ja kortsuta“ (Missa osa: Armulaua liturgiast). Maarja polnud üksnes Jeesuse ema. Risti juures seistes sai temast uus Eeva. Seal seisis ta uue Aadama pruudina. Kirik, kelle Jumal oli määranud olema Kristuse pruut (vrd 2Kr 11:2; Ef 5:32) pole mitte lihtsalt hulk inimesi, vaid seda esindab konkreetne, elav isik. Kui Jeesus suri, viibis Kirik kohal Maarja isikus. Kui Maarja poleks olnud patuta, ei oleks temast iial saanud selle Kiriku eeskuju, milles ei oleks plekki ega kortsu (Ef 5:27).

      Tingimusteta „jah“

      Pärispatu puudumine Maarjas tähendab konkreetselt, et erinevalt meist ei tulnud tal võidelda sünnipärase isekusega. Algusest peale oli ta Jumalale täiesti avatud. Alates tema elu esimesest hetkest seisis ta avatud suuga (vrd Ps 81:11) „otse Jumala all“ (Eckhart). Sellepärast ei läinud ükski hetk tema elust raisku. Ta ei kaotanud midagi neist andidest, mida Jumal oli talle määranud. Ta lasi kõigel voolata endast läbi nagu käsn, mis küllastumata imeb endasse vett. Ta ei hakanud ühelgi viisil vastu armastusele. Meie aga võitleme Jumala vastu ning paljude puhul lõpeb see võitlus alles surres. Surm on Jumala imeline leiutis, mille abil Ta viimaks saab meid panna enesele alistuma.⁵ Maarja oli sünnist alates Talle alistunud ning ta elas täielikus kuulekuses Temale. Ta oli algusest peale „Issanda teenija“, keda isiklikud eelistused Jumala tahte teelt eemale ei ahvatlenud. Kui Lisieux’ Teresa (1873–1897) kirjutas, et alates kolmandast eluaastast ei keelanud ta iial midagi Jumalale, siis pidas ta silmas seda, et ta ei öelnud Jumalale iialgi teadlikult „ei“.⁶ Kindlasti oli Teresa endalegi teadmata olnud sageli egoistlik. Tema teadlik „jah“ vaheldus paljude väikeste teadvustamata „ei“-dega. Kuid Maarja „jah“