Sant

      Tuleb kord laupäeva õhtul vana sant külla. Ta on väga hädine ja vilets, suure vaevaga komberdab kepi najal edasi. Läheb esimesse tallu ja palub:

      „Lubage vaesele sandile öömaja ja paluke leiba.“

      Ihne perenaine vastab:

      „Ei meil ole öömaja anda, ja suid on omalgi palju, kes leiba tahavad.“

      Sant läheb teise tallu, palub taas öömaja ja suutäit leiba. Ka sääl ei anta midagi, saadetakse edasi. Sant käib läbi kogu küla, kuski ei võeta teda öömajale ega anta palukest leiba. Viimaks tuleb kõige jõukamasse tallu ja palub jälle:

      „Andke vaesele sandile öömaja ja paluke leiba!“

      Jõukas perenaine ütleb:

      „Ei meil ole ruumi, mine aga edasi. Ja leiba ei täi ka igale hulkujale anda.“

      Kurvalt läheb sant uksest välja.

      Teenijatüdrukul tuleb hale meel vanakest nähes. Tasakesi läheb ta välja ja juhatab sandi sauna.

      „Ehk saad siin ööd olla“, ütleb tüdruk, „saun vihtlemisest veel soe.“

      Veidi aja pärast läheb tüdruk jälle sauna ja viib sandile tükikese leiba.

      Sant tänab teda ja ütleb:

      „Vaata, kas see on leib.“

      Tüdruk vaatab — ei ole leib, on sai.

      Nüüd ütleb sant:

      „Pea aga see endale, ei minule ole midagi vaja. Mina olen see, kes kõikidele annab. Tahtsin aga katsuda, kas siit küla rahvas vaestele ka midagi annab. Sina oled ainuke, kes mulle midagi andis. Ja selle eest ei pea sul eluajal millestki puudu olema.“

      Tüdruk läheb tuppa ega julge pererahvale sandist sõnagi kõnelda. Kui teisel hommikul jälle sauna läheb santi vaatama, on sant kadunud.

      Aga sel tüdrukul ei olnud kogu eluajal millestki puudust, ei päävarjust, leivast ega riidest.

      Kuidas mees varastamise maha jättis

      Minu vanaisa teadis kõnelda, et kui tema poisike olnud, siis elanud Vaaraku küla taga üksikus talus mees, kellel olnud paha mood teiste oma näpata. Kõik hakanud talle näppu, mis kuski vähe ripakil olnud. Sõitnud küla põldude vahel, siis võtnud ikka vihu või kaks võõrast vilja ja peitnud oma vankrisse teki alla. Vooris käies varastanud teiste hobuste eest heinu ja kaeru, kord on tabatud koguni Rebasnõmme Jaagu leivamärsi kallalt. Veskil olnud temaga päris häda — näpanud siit kotist ja säält kotist. Küll on naabrid teda hurjutanud ja karistanudki, midagi pole aidanud. See olnud tal kohe nagu haigus ega ole ta sellest kuidagi lahti saanud. Kui muud pole näppu hakanud, võtnud naabri õuest puupulga või vitsarao ja toonud selle ära.