Originaali tiitel:

      Barbara Cartland

      They found their way to heaven

      2006

      Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele AMOR.

      Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

      Kaane kujundanud PS Kujundus

      Toimetanud Evelin Piip

      Korrektor Inna Viires

      © 2006 by Cartland Promotions.

      All rights reserved.

      Trükiväljaanne © 2012 Kirjastus AMOR

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Raamatu nr 11838

      ISBN (PDF) 978-9949-84-988-8

      ISBN (ePub) 978-9949-84-989-5

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      „Me kõik peaksime avama oma südame ja lubama endal täituda armastuse jõuga.“

      Barbara Cartland

      Esimene peatükk

      1869

      „Kas võtad selle mehe endale seaduslikult laulatatud abikaasaks?“

      Kirik oli vaikne, kui kõik ootasid, et pruut vastaks, „Jah.“

      Kui naine seda ütles, kostis ta vastus valjult ja selgelt. See on mees, keda ta armastab ja nõuab kogu oma olemuse tulisusega, just nii nagu mees nõuab teda.

      Leedi Elvina Winwood, kes neid kiindumusega vaatas, tundis heameelt oma nõo Claudia üle, kes oli leidnud täiusliku õnne. James oli tubli noormees ja see oli suurepärane pulm.

      Kui kaunis on pruut, mõtles Elvina, kui nõbu oma vasaku käe Jamesi poole sirutas, et viimane saaks talle sõrmuse sõrme panna. Claudia kleit oli hiilgav, üleni satiinist ja tüllist, kaunistatud pitspaelaga. Nõo näole langevat pitsist loori oli pärandatud põlvest põlve.

      Kui kaunis ja kui hiilgavalt õnnelik! Ainult tõeline armastus võib tuua sellist rõõmu.

      Korraga ilmus Elvina mõtteisse pilt Andrew’st. Kapten Andrew Broadmoor, endine armeeohvitser, kes oli hiljuti asunud elama valdustesse Elvina kodu lähistel. Mees oli noor, nägus ja ta kirg hobuste vastu oli Elvina omaga võrdne.

      Kui Elvina oli lahkunud Derbyshire’ist, et tulla oma nõo pulma, oli Andrew ta kätt suudelnud ning palunud, et ta kiiresti tagasi pöörduks. Mehe silmis olnud pilk oli teda värisema pannud.

      Nüüd ta justkui tundis taas kord mehe huulte puudutust oma käel ning mäletas, kuidas ta süda oli kiiremini lööma hakanud.

      „Selle sõrmusega vannun ma…“

      Pruudi ja peigmehe laulatus jätkus neid tõeliselt liites.

      Ja siis näis justkui midagi kummalist juhtuvat.

      Korraga ei olnud pruutpaariks enam Claudia ja James, vaid Elvina ja Andrew.

      Ta vaatas oma looritatud nõbu hiilgavas valges kleidis ja nägi iseennast. Ja peigmees, kes saatis oma pruudile nii jumaldava pilgu, oli Andrew.

      „See on tõsi,“ mõtles Elvina õndsalt. „Mina armastan Andrew’d ja tema armastab mind. Kui ma koju jõuan, palub ta mind endale naiseks, ja varsti oleme meie see pruutpaar, kes altari ees seisab.“

      „Ma kuulutan teid nüüd meheks ja naiseks.“

      Orel hakkas mängima ja õnnelik noorpaar pöördus kirikust lahkuma. Kõikjal särasid naeratused.

      Leseks jäänud leedi Tranbourn, Elvina tädi Alice, oli täis võidurõõmu, nähes, et ta tütar on teinud nii hea partii.

      „Nii,“ õhkas tädi. „Kas see ei läinud mitte hästi, Elvina? Elvina?“

      Elvina väljus oma õndsast transist. Ta tundis, nagu hakkaks lõhkema rõõmust selle üle, mis temaga juhtumas on. Ta teadis nüüd, et Andrew on tema jaoks see õige.

      „Jah, tädi,“ ütles Elvina välja hingates, „see oli ilus laulatus.“

      Koos jalutasid nad kirikust välja. See oli Hanoveri väljakul asuv St. George’i kirik, sest tädi Alice oli kinnitanud, et „igaüks, kes on vähegi keegi, abiellub seal“.

      Väljas ootasid tõllad, et viia neid tagasi Grosvenori tänaval asuvasse Tranbournide majja, kus leidis aset tohutu, hiilgav vastuvõtt.

      „Noh, ma loodan, et oled nüüd veendunud, kui põnev London olla võib,“ ütles tädi Alice Elvinale, kui nad kodu poole sõitsid. „Me ei näe sind kaugeltki piisavalt tihti. See pole sinust kena, et end niimoodi Derbyshire’is peidad.“

      „Kallis tädi, see on sinust nii lahke, et palud mul jääda, aga mu elu on Derbyshire’is, hoolitsedes valduste ja isa hobuste eest.“

      „Sa ütled „isa hobuste“, nagu ta oleks veel elus. Aga nüüd on nad sinu hobused.“

      „Jah,“ nõustus Elvina veidi kurbust tundes. „Lihtsalt, me olime isaga alati nii lähedased, ma ikka veel mõtlen kõigest, nagu see kuuluks talle.“

      Elvina isa oli surnud aasta tagasi, jättes talle suured valdused, päris korraliku rahasumma ja viiskümmend suurepärast hobust, kes tütre järel olid isa elu armastus. Lord Winwood oli olnud krahv ning tema tiitel ja teatud rahasumma olid muudetud pärandiks, mis läks edasi nõole. Aga maja ja valdused ning suurem osa varandusest oli läinud tema armastatud tütrele Elvinale.

      „Sa tunned temast ikka veel puudust, kas pole nii?“ ütles tädi Alice õrnalt.

      „Jah, kohutavalt. Pärast seda, kui ema neli aastat tagasi suri, tähendasime isaga teineteisele kõik. Nüüd on ka tema läinud.“

      „Ja sina elad täiesti üksinda selles suures majas.“

      „Ma pole üksi. Mul on Margaret. Me saame suurepäraselt läbi.“

      „Mu kullake! Makstud seltsidaam! Ja peale selle veel vaene sugulane.“

      „Tädi, kallis!“ protestis Elvina naerdes, „Milline hirmus viis õnnetu Margareti kirjeldamiseks.“

      „Ta on ju makstud seltsidaam, kas pole nii?“

      „Noh, jah, aga…“

      „Ja ta on ju vaene sugulane su isapoolsest perekonnast.“

      „Isa palkas ta oma elu viimasel aastal, et ma ei peaks olema täiesti üksi, kui ta sureb. Me valisime Margareti, sest ta on minuga ühevanune ja meil on palju ühiseid huvisid. Ka tema armastab ratsutamist.“

      „Oh, siis pole vaja rohkem midagi öelda,“ märkis tädi Alice irooniliselt. „Kui ta ratsutab hästi, mida siis veel vaja on?“

      „Suurt ei midagi,“ tunnistas Elvina vaikselt naerdes.

      „Ma olen alati öelnud, et mitte keegi, kes pole sul külas käinud, ei oskaks arvata, et su isa oli krahv. Hobuste tõuaretaja ehk küll, aga mitte krahv.“

      „Noh, ta oli hobuste tõuaretaja,“ andis Elvina järele. „Meie piirkonnast tulid kõik tema juurde, kui neil hobust vaja oli, sest tema omad olid kõige paremad. Ma ainult loodan, et suudan tema normi täita. Kas sa teadsid, et kui hobune…?“

      „Aitab!“ Tädi Alice tõstis käskivalt käe. „Sinu isaga pidin ma taluma lõputut juttu hobustest. Sinuga ma ei saa ega kavatse seda taluda. Jäta järele, otsekohe. Kui me vastuvõtule jõuame, leiad sa kahtlemata mõne noormehe, kes sind sel teemal lõbustaks.“

      Aga noormehed tahtsid tõenäolisemalt vestelda temast. Nad räägiksid