Originaali tiitel:

      Barbara Cartland

      LOVE IS THE REASON FOR LIVING

      2006

      Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele AMOR.

      Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

      Kõik raamatu tegelaskujud ja olukorrad on välja mõeldud ega ole kuidagi seotud reaalsete isikute ega sündmustega.

      Kaane kujundanud PS Kujundus

      Toimetanud Annika Koppel

      Korrektor Inna Viires

      © 2006 by Cartland Promotions.

      All rights reserved.

      Trükiväljaanne © 2012 Kirjastus AMOR

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Raamatu nr 11839

      ISBN (PDF) 978-9949-84-990-1

      ISBN (ePub) 978-9949-84-991-8

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      „Elu mõte on armastus ning see on kindlasti ka kõige muu põhjus universumis.”

      Barbara Cartland

      Esimene peatükk

      1871

      „Vabandage, preili, kuid proua Palmer soovib teid kohe oma kabinetis näha.”

      Teenijatüdruk tegi kniksu ja leedi Novella Crownley pani ohates raamatu käest.

      „Huvitav, mida ta tahta võiks,” mõtles ta mööda koridore direktrissi kabineti poole kõndides.

      Viimased aastad olid leedi Novella jaoks rasked olnud. Pärast Chelfordi Noorte Daamide kooli õpilaseks olemist, oli ta oma isa, Crownley krahvi surma järgselt sinna õpetajana tööle jäänud.

      Tema ema oli arvanud, et kuni krahvist maha jäänud keerulised varalised olukorrad lahendatud saavad, on Novella parim võimalus kooli edasi jäämine.

      Novella oli ainus laps ja tütar, seega ei olnud seaduse järgi tema pärimisõigus iseenesestmõistetav. Kergendus oli tulnud siis, kui ta oli teada saanud, et tema isa oli jätnud endast maha äärmiselt kindlasõnalise testamendi, milles tema ja krahvinna olid pärijad.

      Kuid see oli olnud kaheksateist kuud tagasi, seetõttu imestas Novella, miks proua Palmer teda oma kabinetti kutsus. Olukord meenutas talle vägagi seda päeva, mil ta oli saanud kohutava teate oma isa äkilisest surmast ning Novella lootis siiralt, et ta ei kuule sedasama oma ema kohta.

      Värisevi käsi koputas ta proua Palmeri kabineti tammepuust uksele. Pärast pikka vaikushetke paluti tal siseneda.

      „Ah, Novella, tänan, et nii kiiresti tulid,” ta tegi pausi, et võtta välja prillid, mis ta kohe ette pani. „Minuni on jõudnud kiri sinu emalt.”

      „Ma loodan, et mitte halbade uudistega?” küsis Novella, endal süda kurgus.

      „Sinu jaoks võib-olla mitte, kuid Chelfordi kooli jaoks pole see küll parimate killast.”

      „Ma kardan, et ei mõista.”

      „Su ema palub sind sinu kohustustest kooli ees vabastada, et saaksid naasta Crownley Halli.”

      „Kas ta kirjutas ka miks on mul praegu õige aeg koju tagasi minna?” küsis Novella.

      „Ma kardan, et täpsem informatsioon siin kirjas puudub,” vastas proua Palmer prille eest võttes, „kuid ma olen kindel, et sa oled õnnelik koju tagasi pöördumise pärast. Novella, sinu koolis viibimine on olnud suurepärane, kuid ma teadsin alati, et sa ei jää siia igaveseks tööle. Tüdrukutel on kindlasti kahju, et sa lahkud – sa oled nii populaarne kui ka meeldiv – ja ma tahaksin sind tänada pühendumuse eest, mis sa õpilaste harimisse oled pannud. Sinu palk on välja arvestatud kuu lõpuni, kuid soovi korral võid kohe lahkuda.”

      „Aga tüdrukud,” kogeles Novella, sündmuste pöördest rabatuna, „ma tahaksin neile head aega öelda.”

      „Sel juhul,” teatas proua Palmer püsti tõustes, „teen ettepaneku korraldada sinu lahkumine homme pärast kogunemist. See annab sulle aega täna pärastlõunal viimased tunnid anda ja oma asjad kokku pakkida.”

      Ebatavalisel kombel astus see pikk naine Novella juurde, heitis käed ümber tüdruku ja kallistas teda.

      „Sinu täiskasvanuelu algus on olnud raske, Novella,” ütles ta teda lahti lastes, „kuid sa oled näidanud üles imetlusväärset jõudu ja ma olen kindel, et see tuleb sulle välismaailmas kasuks. Ära kahtle selles, mu kallis, et skolastilises maailmas elamine varjab sind mõningate elu ebameeldivuste eest, kuid ma olen kindel, et ükskõik, mida sa ka edasi teha ei kavatseks, oled sa selles edukas.”

      Nüüd Novella juba nuttis. Ta oli koolist lahkumise pärast äärmiselt kurb – see oli koht, kus ta leidis seltsi ja peidupaiga pärast isa surma. Silmi pühkides lahkus Novella proua Palmeri kabinetist. Sama teed pidi, neid samu koridore mööda tagasi minnes suutis ta vaevu uskuda, et kohe jätab ta kõik siinoleva igaveseks selja taha.

      Tagasi oma tuppa jõudes istus ta laua taha maha ja kirjutas emale kirja, andes talle teada, et lahkub Chelfordist ennelõunal ning jõuab kõigi eelduste kohaselt Crownley Halli samal õhtul.

      Ta kirjutas:

      Kallis ema!

      Palun ütle Wargrave’ile, et mulle vankriga jaama vastu tuldaks. Ma ei suuda oodata, mil teid kõiki jälle näen. Olen igatsenud oma hobust, Salamandrit, rohkem kui väljendada suudan, ja esimese asjana pärast kohale jõudmist ja Sinu suudlemist, lähen teda vaatama.

      „Ma loodan, et Sally on veel Hallis,” mõtles Novella asju pakkima hakates, „ja Henry ja Gerald.”

      Ta mõtles kõigi teiste Crownley Halli töötajate peale, kes olid teda teenindanud sellest ajast peale, kui ta väike oli. Sally oli tema isiklik teenijanna ja kuigi Novella oli olnud liiga noor taolise daamide isikliku teenija jaoks, leidis ta Sally väga tubli olevat. Ta andis Sallyle sageli kingituseks riideid, millest ta oli välja kasvanud või enam kanda ei kavatsenud.

      „Ma hakkan kõiki väga igatsema, kuid on saabunud aeg, mil pean astuma maailma. Proua Palmeril on õigus – ma olen noor ega peaks veetma oma päevi tüdrukute kooli sulgununa.”

      Novella mõtles armastusest ja abielust. Kuigi ta polnud oma isa surmast saati kummastki absoluutselt huvitatud olnud, oli ta teadlik, et aeg käib oma rada ning perekond loodab järglase saamisel tema peale.

      Kahekümneaastane Novella ei taibanud kui ilusaks ta oli kasvanud – samuti ei märganud ta pilke, millega noored mehed teda vaatasid, kui ta oma õpilastega linnas käis.

      „Ma loodan, et emaga on kõik hästi,” ohkas Novella tema pilti kummuti pealt alla võttes, „ta ei kirjutanud oma tervise ega heaolu kohta, mis on kummaline, sest mõlemad on tema kinnisidee.”

      Ta naeratas endamisi, meenutades, kuidas ta ema palus iga pisimagi asja puhul tuua endale lõhnasoolasid. Isa oli kirjeldanud ta ema kui „tundlikku” inimest, seetõttu oli Novella rahul, et oli pärinud pigem isa omadused kui ema omad.

      Krahv oli olnud tugev ja kena mees, kes ka oma viimastel eluaastatel näis palju nooremana kui ta tegelikult oli. Just seetõttu oli olnud nii suur šokk, kui ta pärast jahilkäiku surnult maha langes. Ta isa oli alati hobuse seljas ning Novellat oli ta ka samas vaimus kasvatanud.

      „Ma ei jõua ära oodata, mil jälle Salamandrit näen!” kordas Novella endale, „nii palju on möödas viimasest korrast kui temaga ratsutasin. Ma tõesti loodan, et tallipoisid on teda regulaarselt jooksutanud. Ta muutub pahuraks, kui ta lihtsalt