Päikeseõde. Lucinda Riley
Читать онлайн книгу.
teises otsas valitses korraks vaikus, enne kui ta vastas. „Ei. Aga ma palun Rebekah’l selle asjaga tegeleda ja kindlasti on nädala lõpuks meil sinu uus erasekretär olemas. Kas sa said mu sõnumid kätte?”
„Sain küll.”
„Ära siis homme hiljaks jää. Nad tahavad alustada võtteid juba päikesetõusul. Auto korjab su peale kell neli hommikul, sobib?”
„Muidugi.”
„Ma kuulsin, et eile õhtul peeti sinu juures pöörast pidu.”
„Oojaa, meil oli väga lõbus.”
„Aga täna õhtul jääb pidu ära, Elektra. Sa pead end homseks korralikult välja puhkama. Sellest tuleb kaanepilt.”
„Ära muretse, ma lähen kell üheksa voodisse nagu tubli tüdruk kunagi.”
„Olgu. Vabanda mind, teisel liinil ootab Lagerfeld. Rebekah võtab sinuga ühendust ja pakub välja sobivad erasekretäri kandidaadid. Tšau!”
„Tšau!” ütlesin teda jäljendades mobiili, kui kõne lõppes. Susie oli üks vähestest inimestest sellel planeedil, kes söandas meie kõne esimesena lõpetada. Ta oli New Yorgis kõige mõjuvõimsam modelliagent ja esindas selle valdkonna tippe. Mind oli ta märganud siis, kui olin alles kuusteist. Tollal töötasin Pariisis ettekandjana, sest mind oli visatud välja kolmandast koolist sama suure hulga aastate jooksul. Olin öelnud Pa’le, et tal pole mõtet mulle uut kooli otsida, sest asi lõpeb niikuinii sellega, et varsti visatakse mind sealtki välja. Minu üllatuseks ei vaielnud ta vastu.
Mäletan, kui jahmunud ma olin, et ta polnudki mu järjekordse läbikukkumise pärast eriti pahane. Ainult veidi pettunud, mis mu enesekindlust tublisti kahandas.
„Ma tahaksin natuke ringi reisida,” pakkusin välja. „Elukogemustest õppida.”
„Ma olen nõus, et suuremat osa sellest, mida meil on tarvis elus edu saavutamiseks, ei pea ilmtingimata omandama akadeemilise õppeprotsessi käigus,” nentis ta, „aga et sul on väga terav mõistus, oli mul siiski lootus, et sa saad vähemalt mingisuguse hariduse. Sa oled veel liiga noor, et üksi hakkama saada. Maailm on ettearvamatu, Elektra.”
„Ma suudan enda eest hoolitseda, Pa,” olin kindel.
„Kahtlemata suudad, aga kuidas sa kavatsed oma reiside eest maksta?”
„Mis seal ikka, eks ma siis lähen tööle,” vastasin õlgu kehitades. „Mul on mõte sõita kõigepealt Pariisi.”
„Suurepärane valik,” noogutas Pa. „See on imeline linn.”
Töötoas üle suure kirjutuslaua teda silmitsedes tundus mulle, et ta ilme oli ühtaegu unelev ja kurb. Jaa, päris kindlasti kurb.
„Tead mis,” jätkas ta, „ehk leiame kompromissi? Sa tahad koolist ära tulla ning sellest saan ma aru, aga mulle teeb muret, et mu noorim tütar läheb nii õrnas eas maailma avastama. Marinal on Pariisis tuttavaid. Kindlasti saab ta aidata sul turvalist elupaika leida. Veeda suvi seal ning siis saame uuesti kokku ja otsustame, kuhu sa sealt edasi lähed.”
„Olgu, see on päris hea plaan,” nõustusin, ikka veel hämmingus, et ta minu haridustee jätkamise nimel tugevamalt ei võidelnud. Kui ma tõusin, et lahkuda, olin veendunud, et üks kahest: ta ei taha enam minu eest vastutada või annab mulle piisavalt pika köie, et saaksin end sellega üles puua. Aga Ma oli tõepoolest oma tuttavatele helistanud ja peagi leidsin end tillukesest armsast ühetoalisest korterist, kust avanes vaade Montmartre’i katuseharjadele. Korter oli imepisike ja vannituba tuli jagada suure hulga vahetusõpilastega, kes siin oma prantsuse keele oskust lihvisid, aga elupaik oli ikkagi minu oma.
Mäletan iseseisvuse esimest hõrku maitset, kui ma saabumisõhtul oma toakeses seistes taipasin, et mitte keegi ei ütle mulle, mida teha. Et polnud ka kedagi, kes mulle süüa oleks teinud, seadsin sammud samal tänaval paiknevasse kohvikusse, istusin väljas laua äärde, süütasin sigareti ja jäin uurima menüüd. Tellisin Prantsuse sibulasupi ja klaasi veini ning kelner ei pilgutanud selle peale silmagi, et ma suitsetasin või soovisin alkoholi. Kolm klaasi veini joodud, olin juba nii enesekindel, et julgesin minna kohviku juhataja juurde küsima, kas tal oleks ettekandjale tööd pakkuda. Kakskümmend minutit hiljem jalutasin umbes paarisaja meetri kaugusel asuvasse korterisse tagasi, töökoht olemas. Üks uhkemaid hetki minu elus oli siis, kui ma järgmisel hommikul koridoris seisvast tasulisest telefonist Pa’le helistasin. Tema auks tuleb tunnistada, et ta näis olevat sama elevil nagu siis, kui mu õde Maia Sorbonne’i ülikooli sisse sai.
Neli nädalat hiljem serveerisin oma praegusele modelliagendile Susiele ühe croque monsieur’i1 ja ülejäänu on ajalugu …
Miks ma pidevalt minevikku meenutan? küsisin endalt mobiili ära tuues, et saaksin ka teisi sõnumeid kuulata. Ja miks ma kogu aeg Pa’le mõtlen …?
„Mitch …. Pa …” pomisesin oodates, et kõnepost oma saladused paljastaks. „Nad on läinud, Elektra, nagu seda täna tegi ka Amy, ja sul ei jää üle muud kui lihtsalt edasi liikuda.”
„Kullakallis Elektra! Kuidas sul läheb? Ma olen New Yorgis tagasi … Mida sa täna õhtul teed? Ehk sooviksid juua koos minuga Cristali šampanjat ja süüa Hiina nuudlirooga dans ton lit avec moi2? Ma igatsen sind. Helista mulle esimesel võimalusel tagasi.”
Kehvast tujust hoolimata kerkis mu suule naeratus. Zed Eszu oli minu elus mõistatus. Ta oli kohutavalt rikas, heade sidemetega ja – ehkki mitte eriti pikk ning üldse mitte minu tüüpi – voodis vapustavalt hea; me olime juba kolm aastat regulaarselt trehvanud. Meie kohtumised lõppesid, kui mu suhe Mitchiga tõsiseks muutus, aga paar nädalat tagasi olin Zedi õigused ennistanud ja polnud vähimatki kahtlust, et tal õnnestus minu ego jälle vajalikule kõrgusele upitada.
Kas me olime armunud? Vastus oli kindel ei, vähemalt minu puhul, aga me liikusime New Yorgis samades ringkondades ning parim oli muidugi see, et koos olles rääkisime prantsuse keeles. Nagu Mitchile, ei avaldanud ka Zedile muljet, kes ma olen, mis viimasel ajal oli üsna haruldane ja mõjus rahustavalt.
Silmitsesin ainiti mobiili ja püüdsin selgusele jõuda, kas Zedi ignoreerida ja pidada kinni Susie korraldusest varakult magama minna või mehele helistada ja tema seltskonda nautida. Vastus oli ilmselge, niisiis helistasin Zedile ja kutsusin ta külla. Teda oodates käisin duši all ja tõmbasin selga siidist lemmikkimono, mille üks järjest populaarsemaks muutuv Jaapani moeateljee oli disaininud spetsiaalselt mulle. Seejärel jõin ära umbes viis liitrit vett, et see avaldaks vastumõju alkoholile või mistahes muule kahjulikule kraamile, mida ma tema kohale jõudes võisin tarbida.
Sisetelefon hakkas piiksuma, et Zedi saabumisest teada anda, ja ma palusin uksehoidjal ta kohe üles saata. Minu ukse taha jõudnud Zedil oli käes hiigelsuur kimp valgeid roose, mis olid mu lemmikud, ning pudel Cristali šampanjat, nagu ta oli lubanud.
„Bonsoir, ma belle Elektra!”3 lausus ta veidrate sõnalõppudega prantsuse keeles lilli ja šampanjat lauale pannes ning mind mõlemale põsele suudeldes. „Comment vas-tu?”4
„Hästi,” vastasin ahnelt šampanjapudelit silmitsedes. „Teen lahti?”
„Ma arvan, et see on minu töö. Kas ma tohin kõigepealt pintsaku seljast võtta?”
„Muidugi.”
„Aga mul on sulle veel üks asi,” jätkas ta kätt pintsakutaskusse pistes ja mulle sametkarpi ulatades. „Seda nähes mõtlesin kohe sulle.”
„Tänan!” ütlesin diivanile istudes ja häirivalt pikki jalgu enda alla kerides, pilk nagu ootusäreval lapsel puurimas karbikest, mida ma käes hoidsin. Zed tõi mulle tihti kingitusi; tema tohutu suurt varandust arvestades olid need iroonilisel kombel harva uhkeldavad, küll aga alati läbimõeldud ja huvitavad. Kergitasin kaant ja nägin karbis peituvat sõrmust. Kivi oli ovaalse kujuga ja pehme võikollase värvivarjundiga.
„See