Heli Kuusk

      Eestimaal kasvatatud kõrvitsalised

      + 100 kõrvitsatoidu retsepti

      Estada

      Autor: Heli Kuusk

      Fotod: Heli Kuusk

      Toimetaja: Klaire Kolmann

      Toiduretseptid: Klaire Kolmann

      Teostus: Külvi Kivend

      © Väljaandja: OÜ Estada K, 2013

      ISBN 978-9949-9852-3-4 (epub)

      EESSÕNA

      Kõik kõrvitsalised on uhked ja ilusad taimed, mõned liigid ja sordid on suisa põneva väljanägemise ja kummaliste viljadega. Kõrvitsataimedega saab ehtida oma aeda ja muuta ka mõne vana kuivanud puu või jupikese lippaiast dekoratiivseks lehtlaks. Köögis on kõrvitsalised asendamatud – neist saab valmistada mitmekülgseid imemaitsvaid roogasid, nii soolaseid kui magusaid. Ja kuivõrd kasulik on kõrvits meie tervisele!

      Käesolev raamat viibki meid kõrvitsaliste vaimustavasse maailma. raamatu esimeses osas on toodud taimede kirjeldused ja juhised kasvatamiseks, teisest osast leiab nõuanded, kuidas kõrvitsalisi toiduks tarvitada, ja ülevaate, milline on nende toitainetesisaldus ja kasulikkus tervisele ning kuidas neid on kasutatud rahvaravis. lisatud on ka terve hulk põnevaid retsepte.

      Olen kasvatanud kõrvitsalisi eelkõige uudishimust, sest tahaks ju kangesti teada, kuidas ja millistes tingimustes taimed kasvama lähevad ning milliseks nad kasvavad. Ja muidugi viljad – kõrvitsaliste viljad pakuvad alati nii silmailu kui põnevust! Oma imestuseks olen avastanud, et saaremaal kasvavad ka vägagi kapriissed ja soojalembesed sordid suhteliselt hästi. Kui vähegi on viitsimist vaeva näha, on tulemus üsna üllatav!

      Müügil olevate seemnete hulgas valitseb meil äärmine segadus ja üpris raske on orienteeruda, mis on mis ja millise liigi või sordirühma alla konkreetne taim kuulub.

      Seda enam, et seemnepakikeste peal on teave nii minimaalne, kui üldse olla saab. väljastpoolt Eestit tellimisel saabuvad aga seemnepakid, millel enamasti puudub pilt nii taimest kui viljast – seega ei jää muud üle, kui seeme mulda pista ja ootama jääda, mismoodi taim ja vili hakkavad välja nägema.

      Kõrvitsatest meeldib mulle isiklikult kasvatada väiksemate viljadega kauasäilivaid sorte. Olen tähele pannud, et väiksemad viljad säilivad tunduvalt paremini kui suuremad ning tihti on just väikeseviljaliste sortide kõrvitsad ilusa tumeda viljaliha ja väga magusa mekiga. Ka saab väiksema kõrvitsaga köögis toimetades üsnagi hõlpsalt hakkama. suure kõrvitsa lahtilõikamine lõpeb kõrvitsa jaoks tavaliselt marineerituna purgis, ja selline toit on juba surnud toit. väiksemaid kõrvitsaid seevastu jagub terveks pikaks talveks.

      Kuna kõrvitsaliste sorte on pea lõputult, siis toon siin raamatukeses ära eelkõige need, mida mul on olnud võimalus oma aias imetleda ja millelt olen saanud vilju noppida.

      Soovin kõigile elamusterohket katsetamist erinevate huvitavate viljadega sortide kasvatamisel!

      Heli Kuusk

      Raamatu autor

      VÄIKE ÜLEVAADE KÕRVITSALISTEST

      Kõrvitsaliste sugukonda kuulub arvatavalt üle 800 liigi taimi. Kõrvitsa perekond ainuüksi on tõeliselt kirev ja ääretult huvitav oma erikujuliste viljadega, mida on nii pisikesi munasuuruseid, piklikke ja ümmargusi kui ka tohutult suuri, lausa hiiglasi. Ka värvuselt on vilju küll kollaseid, oranže ja rohelisi, aga ka kirjusid, roostekarva ja täpilisi.

      Kõrvitsaliste sugukond ei piirdu vaid kõrvitsatega, kõrvitsate kõrval kuuluvad kõrvitsaliste sekka ka kurgid, melonid, arbuusid, väätkõrvitsad, lagenaariad, madukurgid ja paljud teised liigid, millel omakorda alamliike või sorte arvukalt. Enamik kõrvitsalistest on söödavad, kuid kõrvitsate seast leiab ka ilukõrvitsad, mille noori vilju võib hambaga küll proovida, aga nende eesmärk on ennekõike dekoratiivne.

      Seda, kuivõrd suur ja mitmekesine on kõrvitsaliste pere, tõestab ainuüksi fakt, et kõrvitsaliste sugukonnas on võrreldes teiste taimesugukondadega kõige rohkem erinevaid liike-sorte, mida inimesed on läbi aegade toiduks tarvitanud.

      Kõrvitsalised on nii ühekui mitmeaastased soojamaataimed, mis on pärit troopilistelt ja lähistroopilistelt aladelt, ja neid peetakse ühtedeks vanemateks kultuurtaimedeks maailmas. arvatakse, et kõrvitsaid kasvatati Mehhikos ja Peruus juba vähemalt 7000, mõnedel andmetel koguni kuni 10 000 aastat tagasi, kurk aga kodustati indias tõenäoliselt 3000 aastat tagasi. Ka vana-Egiptuse hauakambritest on leitud melonite ja arbuuside seemneid, mis annab alust arvata, et kõrvitsalised olid toiduks vaaraode laual.

      Tänapäeval kasvatatakse kõrvitsalisi kõikjal üle terve maakera.

      KUIDAS KÕRVITSALISI ÄRA TUNDA?

      • Kõrvitsalised on vään– või ronitaimed ja suurem osa neist on üheaastased. Jämedatel roomavatel või ronivatel vartel paiknevad vahelduvalt viiehõlmalised või -labalised lehed. lehtedel on pikad rootsud. vartest väänduvad välja köitraod.

      • Emas– ja isasõied paiknevad ühel ja samal taimel. õitel on viis kroonlehte, vahel on need ka kokku kasvanud. isasõitel on viis tolmukat, emasõied peidavad endis emakasuudmeid.

      • täiskasvanud viljad on enamasti tugeva koorega. Nii uskumatu, kui see ka pole, on kõrvitsa vili tegelikult mari, täpsemalt – marja eritüüp.

      • seemned kinnituvad viljaliha külge. seemneid on palju ning need on lapikud. valminud seemne sisemus peidab endas kahte idulehte.

      KÕRVITSA PEREKOND

      Kõrvitsad on ühed vanemad kultuurtaimed, mida Kesk– ja lõuna-ameerikas kasvatati juba arvatavalt 8000–10 000 aastat tagasi, seega 4000 aastat varem kui maisi ja ube. Euroopasse toodi kõrvits koos kartuli ja tomatiga alles 16. sajandil, peale seda, kui Kolumbus 1492. aastal ameerika mandril randus.

      Kõrvitsa perekond on suur ja lai ning vägagi kirev. Kõrvitsa perekonnast on kodustatud viis liiki: hõbeseemneline kõrvits, muskaatkõrvits, viigilehine kõrvits, suureviljaline ehk hiigelkõrvits ning harilik kõrvits. Kõigi kultuursortide viljade viljaliha on mahe ja meeldiva maitsega, samas kui metsikult kasvavatel taimedel on see suhteliselt kibedamaitseline.

      TALIKÕRVITS VÕI SUVIKÕRVITS?

      Tali– ja suvikõrvitsateks jaotatakse kõrvitsaid säilivuse ja söödavuse järgi ning seega pole tegemist botaanilise jaotusega. siiski on kasvatamisel oluline teada, kas viljad tuleb nahka pista siis, kui nad on noored, või hoopis lasta viljadel täiskasvanuks saada ja panna need talveks tallele. Oluline on teada, et talikõrvitsate viljaliha on tihkem ning sisaldab vähem vett ja rohkem kiudaineid kui suvikõrvitsate viljaliha. samuti on talikõrvitsad suvikõrvitsatest magusamad. valminud talikõrvitsa vilja tühjas õõnsuses on hulgaliselt seemneid, mida võib röstida või soolata. suvikõrvitsate viljadel on seevastu aga õhem koor, mida enamasti pole vaja enne toiduks valmistamist eemaldada.

      Kauasäilivad viljad on suureviljalisel, viigilehisel ja muskuskõrvitsal. Hariliku kõrvitsa alamliikide ja sordirühmade seas on nii tali– kui suvikõrvitsaid. suvikõrvitsad on näiteks tsukiinid ehk rullkõrvitsad ehk kabatšokid ja ka patissonid.

      Kõrvits on tõeliselt tervislik!

      Kõrvits on tänuväärne köögivili, mis võiks meie toidulaual olla igapäevaselt. Kuigi kõrvits koosneb suuremas osas veest, on viljalihas palju kasulikke aineid: a-, d-, K-, E-, B1-, B2-, ja C-vitamiini, kaltsiumi, rauda, tsinki, vaske, koobaltit, fosforit, kaaliumi ja magneesiumi. võiks isegi öelda, et kõrvitsas leiame eest terve apteegi!

      Meeles tuleb pidada, et mida tumedama kollase või oranži viljalihaga on kõrvits, seda enam sisaldab viljaliha

---

Скачать книгу