Piletikassa administraator teenindas parajasti välismaalaste seltskonda ja Reilika astus järjekorra lõppu. Kui kõik olid oma pileti kätte saanud, kummardas mees tüdrukule aupaklikult ja ütles madalal häälel: „Tere päevast!“

      Reilika vastas viisakalt, näitas oma perepiletit ja avaldas soovi külastada „Uurali kaja“ näitust. Mees võttis pileti enda kätte ja ajas selja sirgu, nii et ta nimesilt paistis tervenisti musta habeme alt välja. Sildil seisis „Basilius Kärner“. Administraator kummardus arvuti ekraani kohale. Miski võttis millegipärast rohkem aega kui tavaliselt.

      Reilika vaatas Basilius Kärnerit uurivalt. Suurt kasvu mehel oli tohutu turris habe ja pikad tumedad juuksed, mis olid musta patsikummiga pealaele krunniks keeratud. Ta tegi oma tööd tõsise näoga. Kõik liigutused olid aeglased ja rääkides hääldas ta iga silpi rõhutatult selgelt, nagu siis, kui inimene tahab kindel olla, et teine jutust õigesti aru saab.

      „Ja-jaa,“ lausus mees lõpuks. „See perepilet kaotab varsti kehtivuse. Ütle palun oma isale, et ta pikendaks seda.“

      Masin printis pikliku lipiku ja Basilius ulatas selle koos perepiletiga Reilikale. Tüdruk tänas ja lahkus. Ta peatus korraks Sillapealsel, et saata telefonist kaks sõnumit. Ühe saatis ta Marile, see oli lihtsalt foto, mille ta tegi väljas majast, ja teise saatis ta oma isale, et olen kohal.

      Sillapealne oli muuseumi kõige avaram ruum, kus peeti vahel suuri pidusid. Klaashoone paistis siit külgedelt läbi ja kui akendest alla vaadata, sai igaüks oma silmaga veenduda, et seisis tõepoolest sillal, sest selle koha peal olid maja all tiigid. Veesilmadel polnud Reilika teada mitte mingisugust otstarvet peale selle, et need olid arhitekti arvates lahedad.

      Korraga märkas Reilika tõuksimeest, kes lähenes kiiresti Sillapealse parempoolsest otsast. Tulija nägi korraga soliidne ja koomiline välja. Tal olid jalas mustad lakkkingad ja tumedad viigipüksid ning seljas ruuduline triiksärk ja must pluus, mille rinnal ilutses valgete tähtedega „KAPSA“. Mehel oli seljakott seljas nagu koolilapsel. Tõuksimees oli isa kolleeg ja kaasvõitleja Eesti Üliõpilaste Seltsist. Tema nimi oli Uku-Meelis Soosaar, aga meest kutsuti Ukuks.

      Reilika peatus ja tervitas Ukut. Mees vastas tervitusele laia naeratusega ja vabandas, et tal on tuli takus, ning lookles tõuksiga edasi kassa poole.

      Samas piuksatas pinalis tuttav heli. Sõnum sõbrannalt. Mari saatis vastu foto, mille peal oli jalkastaadion ja FC Elva logo. Saabus ka tekstsõnum, mis teatas, et Maril on jalkatrenni asemel sõprusmäng elvakate vastu ja õhtune plaan koos matat õppida langeb ära.

      Reilika vastas Marile kiiresti, et pole hullu, ning nägi ka uut sõnumit. Isa teatas, et tal läheb veel aega.

      Sissepääs „Uurali kaja“ näitusele asus Sillapealse tagaosas, kus istus valvuriproua Agnes. Ta uuris iga külastajat samasuguse terava pilguga nagu kass, kes märkab õunapuuoksal linnukest. Üheksal korral kümnest kudus ta sokki, nii ka praegu. Reilika noogutas naisele tervituseks ja seisatas paarisuste ees. Kaks suurt puitust avanesid ise.

      Teisel pool sissepääsu ootas madal metallvärav. Niisuguseid metallpulgaga turvaväravaid oli majas mitmel pool ja tüdruk oli juba nendega harjunud – ka sellega, et alati need ei näidanud rohelist tuld. Selle pärast oligi iga värava juures ka lihast ja luust inimene, nagu Agnes, kes lasi külastaja sisse, kui piletiga oli mure.

      Reilika otsis teksade taskust välja Basiliuse antud lipiku ja näitas seda väravas vöötkoodilugerile, mis töötas samamoodi nagu kinovärav. Masin kiitis koodi kohe heaks ja roheline nool andis loa väravast läbi minna.

      Tüdruk kõndis liftist mööda ja lippas laiadest ja pikkadest treppidest alla. Kõlaritest kostis linnulaulu, et häälestada külastaja meeled juba metsarahvaste lainepikkusele. Jalge all sillerdas sinine valgus ja klaasi all liikusid valged kalakujud. Kuigi kalad polnud elus, tekitas ekraani moodi põrandal kõndimine pisut kõheda tunde.

      Reilika läks edasi mööda laia arvutijõge nii kaua, kuni see sai lihtsalt otsa. See juhtus karjala sauna juures. Kaks vanemat naist uurisid palksauna seinu ja võpatasid veidi, kui tüdruk neist enesekindlal sammul mööda rühkis. Ta kõndis alati kiiresti, kui siht oli teada.

      Tüdruk astus kõrgesse tunnelisse, mis keeras varsti 180 kraadi paremale ja tõusis kergelt ülespoole. See kurv ajas inimesi segadusse, sest siin, pika tõusu alguses, kuulis sageli, kuidas külastajad omavahel arutlesid, et ega nad eksinud pole. See oli ka koht, kus nähtamatu andur andis märku, et nüüd on jälle aeg inimesi hirmutada, ja kõlaritest kostis väga vastik mäest alla veerevate kivide kolin. Igaühes, kes seda maanihke heli esimest korda kuulis, ärkas ürgne ellujäämisinstinkt ja tuli tahtmine põgeneda. Reilika juba teadis mürinat oodata, sellepärast ei hüpanud ta süda kurku, aga ebameeldiv oli see kivikolin endist viisi. Järgmine eriefekt oli rukkirääk. Tüdrukul polnud õrna aimugi, miks lind pandi rääkuma keset poolpimedat koridori. Kas see oligi Uurali kaja? Puudu olid ainult nahkhiired, ja näituse nimeks võiks panna hoopis „Kummituste maja“.

      Valgustus tekitas samamoodi kõhedust. Valgust immitses põrandast või pisikestest leedvalgustitest. Kunstniku lemmikhirmutis oli raudselt see, kui paned pimedas toas taskulambi suu alla ja irvitad laialt, nii et ka kõige süütum lapsenägu näeb välja nagu vampiir.

      Koridor oli täis museaale, mis ei vedelenud niisama pilla-palla laiali, vaid neid hoiti seina sisse ehitatud vitriinides, mille sees põlesid väikesed lambid. Selliseid vitriine oli selle koridori peal maa ja ilm.

      Tõus polnud järsk, aga ta oli pikk. Üleval ootas külastajat rõdu moodi platvorm, kust sai vaadata alla