1

      Ühel tuisusel talvepäeval sai Maya teada, et ta on juba suur. Küllalt suur, et õppida ilma emata toime tulema. Maya oli kolmekuune kutsikas, kes taipas maailma asjadest päris palju. Ta teadis, et söögitädi annab süüa, teadis, et peab kükitama nurka paberitele, kui kõhu alt pakitseb. Ta teadis ka seda, et mõnikord lubatakse neid õdede ja vendadega tagasi teise tuppa emme sooja kaissu, ent selleks tuleb enne veidikene nutta.

      Täna oli Mayal just selline tuju, et oleks tahtnud tunda emme soojust ja salaja tissi suhu võtta. Püüdlikult andis ta niutsumisega oma meeleolust märku, aga tema soovi ei täidetud. Söögitädi tõstis ta hoopis kingakarpi ja asetas koos sellega kaalule. Nüüd tahtis Maya küll vastu vaielda. Kuidas ta sai suur olla, kui mahtus kingakarpi? Tema mõõdud ja kaal pandi paberile kirja. Samamoodi kaaluti üle õed ja vennad.

      Maya teadis, et suletud ukse taga on palju põnevam maailm kui nende toakeses, kus peale magamisaseme ja kausside muud polnudki. Ükskord oli koerte toa uks söögitädi järelt lahti ununenud ja Maya pääses uudistama kõrvalruumi, kus oli palju neljal jalal seisjaid nagu temagi. Need aga olid kõvade puust jalgadega, ei liigutanud ennast ega soovinud mängida. Maya käis kõigi nende juures nuuskimas ja oleks tahtnud sõbraks saada, ent söögitädi märkas teda ja tõstis koerte tuppa tagasi. Sel õhtul ei saanud Maya kaua und. Ta nuputas, miks tema uued neljajalgsed tuttavad, kellega ta ei jõudnudki sõbraks saada, üleni liikumatud ja karvutud olid. Ükskord oli Mayale ja teistele kutsikatele süsti tehtud – siis oli Mayal küll mõnda aega valus kõndida, tagakoib oli lausa kangeks tõmmanud. Kas neid seal teises ruumis oli süstitud?

      Sellel kärekülmal talvepäeval, kui Maya igatses emme kaissu, aga tõsteti hoopis kaalule, juhtus midagi uut. Maya viidi koos õdede-vendadega suletud ukse taga asuvasse ruumi ja sätiti pehmele põrandavaibale ritta. Maya ajas silmad pärani, sest ta nägi inimesi istumas oma kangejalgsete tuttavate peal. Seda naljakat asja tahtis Maya lähemalt vaadata. Kärmelt sibas ta üle toa, kuid juba sirutusid tema poole ühe istuja käed. Maya jäi kahtlevalt seisma, sest alati, kui söögitädi oli käed sirutanud teda haarama, sai ta riielda – oli ta siis vales kohas või midagi pahasti teinud.

      Maya poole küünitavate uute käte taga paistis naeratav nägu ja kostis mahe hääl:

      „Tere, Maya, kas tahad, et saame sõpradeks ja hakkame koos elama? Tule siia, mu väike koeratüdruk!”

      Maya ei olnud kuulnud seda keelt, aga talle meeldis hääl ning ta liputas rõõmustades saba. Kutsuja tõusis, astus sammu lähemale ja tõstis Maya oma sooja jope sisse põue. Maya vaatas veel korra vaibal kükitavate õdede-vendade poole ja siis vilksti söögitädile otsa.

      „Kõike head sulle, Maya, sa oled nüüd selle poisi oma,” vastas tädi ja läks teisi kutsikaid korrale kutsuma. Maya ei saanud sõnadest täpselt aru, aga söögitädi hääl kõlas soojalt ja julgustavalt, nii et Maya pani oma erinevat värvi silmad kinni ning jäi magusasti magama. Enne uinumist jõudis ta äratundmisele, et Poisi põues on sama hea tukastada kui oma emme kõhu vastas põrandal.

      2

      Ärgates ei teadnud Maya, kus ta viibib. Mitte kuidagi ei saanud ta olla tagasi koerte toas. Maya pani veel korraks silmad kinni ja tegi lahti. Ei, see ei olnud unenägu. Tuba liikus. Esialgu ta ei taibanud, miks ta oli virgunud. Endiselt oli soe ja hea olla, aga miski häiriv ometi äratas teda. Seejärel tundis Maya vajadust minna nurka, kus koerte toas olid maas paberid. Nihelemisega andis ta oma murest märku.

      „Maya, mis viga, kas tahad õue?” Hääl kuulus eksimatult Poisile.

      Nüüd jäi liikuv tuba seisma ja uks läks lahti. Mayale avanes otsatu maailm. Ta oli alles hiljuti arvanud, et koerte toaga piirdubki kogu maailm. Pärast seda oli ta toast pääsenud kõrvalruumi ja kööki ning avastanud uue ja suurema maailma.

      Poiss tõstis Maya sülest maha ja julgustas liikuma, ent erakordne vaatepilt ajas kutsika segadusse. Ta ei saanud aru, kuhu tohib kükitada, sest kogu ümbrus kuni silmapiirini oli valge. Koerte toas sai söögitädi käest riielda igaüks, kes valgetest paberitest mööda sirtsutas. Maya vaatas nõutult üle õla Poisile otsa.

      „Maya, ära karda, ma ei lähe ära, ma ootan.” Poisi hääl rahustas ning Maya sai oma häda tehtud. Veidi aja pärast sõitsid nad edasi. Maya ei raatsinud silmi enam kinni panna. Ta ahmis kõike uut, mis aknast paistis. Aeg-ajalt vaatas ta üle õla Poisile otsa ja veendus, et ka sõber jälgib ümbruskonda. Kuni nad taas peatusid.

      „Tere tulemast koju, Maya,” ütles Poiss ja tõstis kutsika jahedale maapinnale.

      „Mine lippa nüüd! Vaata, kas meeldib. Mine-mine nüüd, ära karda, me oleme kodus.”

      Maya tegi mõne argliku sammu, aga siis valdas teda mängulust ja ta kihutas nagu pöörane mööda valget välja.

      „Maya, see on lumi, lumi on see. Sulle peaks meeldima, oled ju kelgukoer.”

      Kui vahel koerte toas õdede ja vendadega mänguhoog üles sai võetud, juhtus ikka nii, et keegi lendas uperkuuti ja sai haiget. Sellest tõusis kisa ja söögitädi tuli neid noomima. Poiss aga ei riielnud, ta loopis lumega, jooksis kaasa ja naeris. Mayale meeldis ta sõber. Poiss oli osav, sest jooksis kahe käpa peal ega kukkunud. Poisiga oli nii lõbus.

      „Maya, tule, lähme nüüd tuppa, ma tutvustan sind veel ühe uue sõbraga.”

      Maya vaatas umbusklikult ust. Ta oli suur ja tark ning kartis, et kui ta nüüd nõusse jääb ja sisse läheb, siis lõpeb kõik uus ja ta suletakse jälle koerte tuppa. Ometi võttis ta julguse kokku ja läks Poisile järele. Toas sirutusid tema poole taas võõrad käed nagu koera sünnikodus, aga seekord palju väiksemad. Need olid Tüdruku käed. Tüdruk rääkis Poisist õrnema ja vaiksema häälega, kui ta ütles:

      „Oi, mis armas karvakera! Tule siia, Maya! Sul on nii huvitavad silmad. Tere tulemast, väike sõber!”

      Maya sai kohe aru, et teda oli oodatud. Aga miks teda koerte toas enam ei tahetud, seda ta ei osanud arvata. Ta piilus vargsi ringi lootuses, et õed-vennad on ka samasse kohta toodud, aga ei, kedagi rohkem ei olnud. Olid vaid Poiss, Tüdruk ja tema. Kas see on hea või on see hoopis paha, seda ei osanud kolmekuune kutsikas veel taibata. Mõlemad inimesed rääkisid omavahel kiiresti ja sõbralikult. Maya ei saanud jutust aru, aga hoomas, et nad olid seda pikemalt harjutanud. Ta vaatas uutele kaaslastele usaldavate silmadega kordamööda otsa ja liputas hea tuju märgiks oma kohevat rõngas sabalehvikut.

      „Kuule, oled sa märganud, et Mayal on üks silm helesinine