Esimene peatükk

      Pilasalong van Chidher Grün

      luges Jodenbreetstraati kõnniteele kõheldes seisma jäänud soliidselt riietatud võõras poolpõiki üle tänava asuva hoone mustalt poesildilt veidrat, silmatorkavalt keeruliste valgete tähtedega kirja.

      Kas uudishimust või et mitte enam olla tema ümber hollandlikult mesikäpaliku labasusega trügiva ning tema saterkuube, läikivat silindrit ja kindaid—puha asjad, mis Amsterdami selles linnosas harulduste hulka kuulusid—mõnitava rahvahulga märklauaks, läks ta koerarakendiga aedviljakärude vahelt üle sõidutee, kannul paar laisalt ja vaikides lontsivat tänavapoissi, kellel käed küünarnukini lohmakalt laiade, sinist värvi linaste pükste taskus, selg küürus, kõht sees, tagumik madalas, peenikesed kipspiibud punaste kaelarättide sõlme vahelt läbi torgatud, jalas lohisevad puukingad.

      Maja, kus Chidher Grüni kauplus suubus ümber maja kulgevasse ning vasakul ja paremal kahte rööbikusse kõrvaltänavasse ulatuvasse klaasist eendisse, näis tuhmide elutute akende järgi otsustades olevat kaubaladu, mille tagakülg oletatavasti külgnes niinimetatud grachtiga—ühega arvukatest kaubaveoks mõeldud kanalitest.

      Ehitatud madala täringu kujulisena sarnanes maja sünge neljatahulise torniga, mis on aastatega vajunud oma kivist krookkraeni—praeguse klaaseendini— pehmesse turbapinnasesse.

      Kaupluse vaateakna keskel oli punase riidega kaetud alusel ebaloomuliku väljanägemisega tumekollane tainaspaberist surnupealuu—ülalõug ninaava all oli liiga pikk ning silmaaugud ja varjud oimukohtade ümber olid tušiga mustaks tehtud—, mis hoidis hammaste vahel potiässa. Selle kohale oli kirjutatud “Het Delpsche Orakel, of de stemm uit het geesteryk”.

      Laest rippus üksteisega otsekui ketilülidega ühendatud suuri messingrõngaid, mille küljes oli vanikutena kirkavärvilisi piltpostkaarte, kus oli kujutatud soolatüükalisi ämmanägusid, kelle huuled olid tabalukuga suletud, või kurje, luuaga ähvardavaid mehenaisi; nende vahel oli teistsuguseid, läbipaistvate värvidega pilte: priskeid noori särgiväel daame, kes häbelikult rinnalapist kinni hoidsid, ning all seletus: “Tegen het licht te bekijken. Voor gourmands”.

      Käerauad, mida nimetati “Hamburgi kuulsaks kaheksaks”, nende kõrval ridade kaupa Egiptuse unenägude seletajaid, kunstlutikaid ja -prussakaid (kõrtsis naabri õllekannu sokutamiseks), liikuvaid kummist ninatiibu, retordikujulisi klaaspudeleid täis punakat vedelikku (“oivaline armutermomeeter ehk vastupandamatu naljanumber daamide seltskonnas”), täringupeekreid, plekkrahaga kausse, “magamiskupee hirm” (vääramatu vahend kasutamiseks härradele kaubareisijatele, et raudteesõidu ajal püsitutvusi sõlmida), mis koosnes hundikihvadest, mille sai kinnitada vurrude alla. Ning kõige selle toreduse kohal sirutus süsimustast tagapõhjast õnnistav vahast naisekäsi, randme ümber paberist pitsmansett.

      Võõras astus poodi vähem ostuhimust, kui soovist pääseda mõlema noore kaaslase kalahaisust.

      Tõmmunahaline kavaler, arabeskidega kaunistatud lakkkingaga vasak jalg üle põlve, põsed lillaks raseeritud—tüüpiline balkanlase nägu—ja juustel rasvaläige, uuris nurgas tugitoolis ajalehte ning heitis tulijale nugaterava hindava pilgu. Samal ajal lasti osturuumi kaupluse sisemusest lahutavas mehekõrguses vaheseinas raginal alla omamoodi vaguniaken ning avasse ilmus helesiniste veetlevate silmade ning blondi paažisoenguga preilikese sügava dekolteega büst.

      Neiuke tundis häälduse ning takerduva hollandikeelse “Ostan, ükspuha mida” järgi ära, et tema ees on kaasmaalane, austerlane, ning hakkas talle saksa keeles selgitama trikki kolme kähku pihku haaratud pudelikorgiga, kusjuures ta pani kõigis varjundites mängu hästi kätteõpitud naiselikkuse kogu võlu: rindade upitamisest meessoost vastasseseisja poole kuni peaaegu telepaatilis-diskreetse nahalõhna kiirgamiseni, mida ta aeg-ajalt kaenlaaluseid tuulutades oskas veelgi tõhusamaks muuta.

      “Te näete siin kolme punni, mu härra, eks ole? Ma panen ühe oma paremasse kätte, selle peale teise ja sulen peo. Kolmanda panen ma,” preilike naeratas punastades, “taskusse. Mitu korki mul käes on?”

      “Kaks.”

      “Ei, kolm.”

      Nii oligi.

      “Selle triki nimi on lendav kork ja see maksab kõigest kaks kuldnat, mu härra.”

      “Kena. Palun näidake seda trikki.”

      “Kui tohin raha ette paluda, mu härra? See on äritava.”

      Võõras pani kaks kuldnat letile ja sai selle eest: näha eksperimendi kordust, mis rajanes puhtalt sõrmeosavusel, tunda mitut uut naisenaha lõhna lainet ja lõpuks neli punni, mille ta pistis taskusse täis imetlust Chidher Grüni firma kaupmeheliku ettenägelikkuse üle ja kindlas veendumuses, et ta ise seda trikki iialgi järele ei oska teha.

      “Siin, mu härra, näete te kolme rauast kardinarõngast,” alustas noor naine uuesti, “ma panen esimese…”

      Ta ettekande katkestas valju kisa, millesse tänavalt sekkus kriiskavaid vilesid, ning ühtaegu tõmmati poeuks hooga lahti ja paisati klirinal jälle kinni.

      Võõras pööras ehmunult ümber ja nägi kuju, kelle kummaline riietus temas ülimat imestust äratas.

      See oli hiiglasekasvu, kähara habeme ja paksude huultega suulu kahver, seljas ainult ruuduline vihmamantel, kaela ümber punane rõngas ning lambarasvast nõrguvad juuksed kunstipäraselt üles kammitud, nii et soeng nägi välja, justnagu ta kannaks peas eebenipuust kaussi.

      Käes hoidis ta oda.

      Otsemaid kargas balkanlase näoga mees tugitoolilt püsti, tegi metslase ees sügava kummarduse, võttis ta käest teenistusvalmilt oda, pani selle vihmavarjuhoidikusse, tõmbas eesriide viisaka käeliigutusega kõrvale ja palus neegril minna kõrvalruumi, öeldes lahkelt:

      “Als ‘t u belieft, mijnheer; hoe gaat het, mijnheer?”

      “Palun, vahest tulete ka teie edasi,” pöördus noor daam jälle võõra poole ja avas vaheseina, “ning võtate korraks istet, kuni rahvas on rahunenud.”

      Siis kiirustas ta klaasukse juurde, mis oli jälle lahti lükatud, laskis lävel harkis jalu seisva ja laias kaares sülitava jässaka tüübi pihta valla sõimuvalingu:

      “Stik, verrek, god verdomme, fall dood, stek de moord!”

      Tõukas siis mehe välja ja pani ukse riivi.

      Kaupluse sisemine osa, kuhu võõras vahepeal oli astunud, koosnes kappide ja Türgi eesriietega jaotatud toast, kus oli nurkades mitu tugitooli ja taburetti ning keskel ümmargune laud, mille ääres kaks tüsedat vanahärrat, nähtavasti hamburglased või Hollandi kaupmehed, vahtisid vooluvõrku ühendatud mošeelambi valgel pingsa tähelepanuga pildikastidesse, mis surina järgi otsustades olid väikesed kinokaamerad.

      Läbi kaubariiulitest moodustatud käigu avanes vaade väikesele kontoriruumile, mille piimklaasist aknad olid kõrvaltänava poole. Kontoris seisis puldi taga liikumatult, kaftan seljas, prohveti välimusega, pika valge habemega ja oimulokkidega vana juut, peas ümmargune siidmütsike, nägu varjus nähtamatu, ja tegi pearaamatusse sissekandeid.

      “Öelge, preili, mis isevärki neeger see ennist oli?” küsis võõras, kui müüja jälle tema juurde tuli ja tahtis kardinarõngaste esitlust jätkata.

      “See?