Liisi Ojamaa

      Ballaad

      & taewas oli pilwitu & päike säras seal

      & Wäike Hipi jällegi kord koikkas linna peal

      end panna polnud kuskile sel kaunil päewal tal

      ta tuju oli miinustes & kogu maailm hall

      wist kuskilt saanud sõimata & magamata ka

      & sedapuhku jälle tylis vanematega

      ta kartis paari poissi nii et mõistust halwas pelg

      & yhes kohas pöörati ta poole lihtsalt selg

      siis tuli ♥ ♥ mööda teed & reipalt naeratas

      & Wäikse Hipi sydames nii elu äratas

      & taevas oli pilwitu & päike säras seal

      & yhe hetke ♥ ♥ pilk waid peatus Hipi peal

      kuid sellest piisas täiesti kõik jälle oli hea

      & Wäike Hipi naeratas & lykkas pysti pea

      Iseloomustus

      Sul on pea, sul on silmad ja süda.

      Sul on arvamus halvast ja heast.

      Kuulad kõnet ja naeratad vaikselt.

      Lauljaid ihaled viimasest reast.

      Sul on ilusad rinnad ja sääred.

      Sul on silmades lootus ja naer.

      Iga hetkega targemaks muutud.

      Üsna kiiresti möödub su aeg.

      Sul on maa, mida tunned ja tajud.

      Sul on unistus, ilus ja hell.

      Rahast tuleb sul üldiselt puudu.

      Sind ei kamanda kombed ja kell.

      Teine aastapäew

      Salapärased õhtud

      hinges imelik waew

      walged awarad taewad

      kurku kinnijääw naer

      andexpalwete puhtus

      siiski jõuetu raew

      kuidas wõib olla nii walus

      ikka weel seisataw aeg

      Põlwkond

      Me syndisime ammu enne teisi

      & ometigi kaua peale seda

      kui oli meiesuguseid weel teisi

      meil oli eilne kuhu igatseda

      meil oli päewi mida ihaleda

      weel siis kui ilus mööduw oli läbi

      me uskusime midagi ka seda

      et meie ajad olid juba läbi

      *

      Meie

      tuuliste tänawate lapsed

      iseendi wabad wangid

      usuta lootusteta

      eelarwamusteta

      Meie

      sõgedalt sõltumatud

      merelinna pärijad

      seitsme sajandi järeltulijad

      enese wastu wõitlejad

      Meie

      kiwimajade kaswandikud

      tänawaõpetus weres

      hoowitarkused synnist saati selged

      tõestamas kõigile

      oma olemasolu tõkestamatust

      Meie

      tuuliste tänawate lapsed

      Ja me läheme vaikuses

      võib-olla langeb lund

      teispool maakera päiksesse

      upub keskpäevatund

      meie astume pimedas

      eksinud teelised

      meie silmad on laenatud

      kelleltki eelmiselt

      meie kehad on kingitus

      kellegi kauge käest

      hinges hüüab veel pärandus

      esiisade väest

      lähme sadades silmades

      painav mõistmatu pelg

      liivas mis sahiseb sammudest

      kustub viimne kui jälg

      meie lahkume vaikuses

      koidikul raugeb tuul

      tasa avaneb süsimust

      õis ühelainsal puul

      Kevad 1990