ELISABETH KAUKONEN

      *

      Nad tulevad oma pimedates paatides,

      sõuavad sõjakisa saatel üle vee

      minu naha kuldsete kallasteni,

      minu ihu looklevate luideteni,

      et rajada siia oma riik.

      Luua ja loota,

      väidelda ja vaielda,

      kakelda kenade pindade,

      mu vahu ja viljade pärast.

      Et juua mu allikaist sõõme, nad tulevad,

      tõrvikud käes, vaatavad üle kõik urud,

      kus kasvab kuldpunaseid õunu,

      löövad käed puusa, teiba maasse ja kisavad,

      et su õunad ei kuulu sulle,

      su pärlendavad pojad rinna all.

      Nad tulevad sõjakisa saatel

      ja kisuvad õunad kakeldes endale.

      Mu keha ei suuda ennast kaitsta, ta läheb roiskuma

      ja haiseb iga suutäiega,

      mis tuksuvast lihast rebitakse,

      ihus võrsuvatel õuntel

      pole enam hingegi sees.

      Nad tulevad pööriöö pimeduses

      tulevad oma sõnu istutama

      minu kätte ja kehasse,

      minu mulda ja meeltesse.

      Polegi muud teha kui läbi sõrmede vaadata

      kiskumist-kärinat.

      Siin ma elu edasi ei anna.

      *

      Seda paati pole tehtud linnuluust.

      Selle sees on palehigipisaraid,

      pikkade tundide käes

      villi vihutud sõrmi.

      Läksin läbi takjate,

      läbi laane ja valusa võsa

      paadi jaoks puitu tooma.

      Saagisin ja silusin,

      raksude rahus raiusin tüvikate tammede

      ja pajude võrasid,

      et voolida oma tillukest lootsikut.

      Jugapuust tegin aerud, punapõllesid

      ei häbenenud purjedeks panna.

      Oma tillukest, aga tubli lootsikut

      voolisin nii, et saepurusaba taga.

      Värvisin ta võikarva,

      lihvisin kaared ka siledaks,

      et ta pinnal püsiks.

      Loksu-loksu, paadike,

      ära lase suurel lainel end kõikuma lüüa.

      Seila välja igast sopamülkast,

      roostikust ja rabast,

      tunne jõgede tulva järele janu ja näita,

      et sa ei ole

      tehtud linnuluust.