Tänusõnad

      Soovitus kirjutada raamat riskist tuli meie seast lahkunud Erwin Glickeselt, kes oli toona Free Pressi president. Erwin oli ääretult võimas, veenev ja võluv inimene. Kuigi ta pidas minu pikaajalist kogemust elukutselise investorina piisavaks kvalifikatsiooniks temal meeles mõlkuvaks ülesandeks, avastasin varsti, nagu olin kartnudki, et risk ei alga ega lõpe New Yorgi Stock Exchange’i kauplemissaalis.

      Selle teema tohutu ulatus on hirmuäratav. Risk kätkeb endas psühholoogia, matemaatika, statistika ja ajaloo kõige sügavamaid külgi. Kirjandust on tohutult ja iga päev lisavad ajalehtede pealkirjad palju uusi huvitavaid teemasid. Seetõttu olen pidanud olema valiv. Loodan siiski, et mistahes tähtsa materjali väljajäämine on pigem minu teadliku otsuse tagajärg kui tähelepanematuse ilming.

      Selles projektis olen sõltunud teistest inimestest palju rohkem kui varasemates katsetes raamatuid kirjutada. Vanad sõbrad ja paljud täiesti võõrad inimesed väga erinevatelt erialadelt on pakkunud hindamatut abi, kriitikat ja loomingulisi soovitusi. Siinkohal oli kokkade arvu suurendamine ilmselgelt kasulik. Minu tänutunne nende ees on piiritu. Ilma nendeta ei oleks seda raamatut olemas.

      Tavad nõuavad, et abikaasasid ja toimetajaid tuleks tänada tänusõnade lõpus, kuid see kord eelistan oma naist ja oma toimetajat esimesena mainida. See on koht, mis neile kuulub.

      Minu naine ja äripartner Barbara andis lugematul hulgal loomingulisi ideid, panustas kontseptuaalselt ja pakkus positiivset kriitikat, mis kõik oli selle ülesande täitmiseks hädavajalik. Vaevalt leidub raamatus mõnda lehekülge, mis tema mõju ei kajastaks. Lisaks oli tema edu meie elude ümber korraldamisel kogu selle projekti äramahutamiseks otsustava tähtsusega, et kaose asemel oleks progress.

      Myles Thompson John Wiley’ist on sellele projektile olnud eluliselt tähtis. Mul on olnud privileeg saada temalt asjatundlikke toimetuslikke ettepanekuid, nautida tema entusiastlikku juhtimist ja saada kasu tema professionaalsest juhatusest. Mylesi kolleegid John Wiley’is on teinud minuga algusest lõpuni kõikvõimalikul viisil koostööd. Everett Simsi tekstitoimetamine aitas mul muuta selgeks segased kohad, samal ajal kui tema oskuslik skalpellikasutus kõrvaldas käsikirjast palju vahtu nii, et allolev sisu sellest kannatada ei saanud.

      Mõni inimene aitas mind palju enam, kui tema ametikohustused nõudsid. Ma võlgnen Peter Doughertyle erilise tänu tema lugematute hindamatute kommentaaride ja soovituste eest. Mark Kritzman oli väsimatu loots, kes juhtis mind läbi matemaatiliste ja statistiliste käsitluste madalike. Richard Rogalski ja tema partnerid Darthmouthi Bakeri raamatukogust säästsid lugematuid tunde minu aega, tehes oma raamatukogu mulle kaugvormis kättesaadavaks. Richi hea huumorimeel ja agar abivalmidus suurendasid rõõmu, mida tema heldest abist tundsin. Martin Leibowitz kinkis mulle tohutult väärtusliku materjali, mis rikastas selle raamatu sisu. Richard ja Edith Sylla olid väsimatud uurijad kohtades, kust läbiminek oli kõige raskem. Stanley Kogelman tegi mulle hindamatu sissejuhatuse tõenäosusanalüüsi. Leora Klapper oli ideaalne uurimisassistent: väsimatu, entusiastlik, põhjalik ja kiire.

      Molly Baker, Peter Brodsky, Robert Ferguson, Richard Geist ja William Lee olid piisavalt kenad, et lugeda lõike käsikirja esimestest versioonidest. Nad andsid mulle tõuke, mida vajasin, et teha mustanditest puhas versioon.

      Järgmised inimesed on samuti minu töösse märkimisväärselt panustanud ja väärivad mu sügavaimat tänutunnet: Kenneth Arrow, Gilbert Bassett, William Baumol, Zalmon Bernstein, Doris Bullard, Paul Davidson, Donald Dewey, David Durand, Barbara Fotinatos, James Fraser, Greg Hayt, Roger Hertog, Victor Howe, Bertrand Jacquillat, Daniel Kahneman, Mary Kentouris, Mario Laserna, Dean LeBaron, Michelle Lee, Harry Markowitz, Morton Meyers, James Norris, Todd Petzel, Paul Samuelson, Robert Shiller, Charles Smithson, Robert Solow, Meir Statman, Marta Steele, Richard Thaler, James Tinsley, Frank Trainer, Amos Tversky1 ja Marina von N. Whitman.

      Kaheksa inimest võtsid suuremeelselt ette kogu käsikirja läbilugemise ning aitasid mind oma asjatundliku kriitika ja soovitustega. Igaüks neist väärib omal viisil suurt tunnustust raamatu stiili ja selle sisu kvaliteedi eest, kuid ei kanna mingil määral vastutust raamatu puuduste eest. Siin nad on: Theodore Aronson, Peter Brodsky, Jay Eliasberg, Robert Heilbroner, Peter Kinder, Charles Kindleberger, Mark Kritzman ja Stephen Stigler.

      Lõpetuseks avaldan tänu oma lahkunud vanematele, Allen M. Bernsteinile ja Irma L. Davisele, kes äratasid minus suure osa sellest entusiasmist, mis selle raamatu loomisesse läks.

      JUMALATEGA VÕIDU