Armunud kuningas. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
oli võlutud, aga tal oli raske mõista, kuidas võis La Belle isegi kuninga pärast loobuda aplausist, mis talle professori sõnul õhtu õhtu järel teatris osaks sai.
„Aga kas ta ei tunne end üksikuna elades vaikset elu maal, mis, nagu ma tean, on üsna meie oma moodi,” küsis Zita.
Professor naeratas.
„Tal on kuningas, kes talle aplodeerib.”
„Te mõtlete, et ta tantsib kuningale?” päris Zita.
Tema sõnadest taipas professor, et ta oli öelnud juba liiga palju nii noorele tüdrukule kui printsess, kes ei tohiks teadagi, et sellised naised nagu La Belle üldse olemas on.
„Tund on lõppenud, teie kuninglik kõrgus,” ütles ta hoopis teistsuguse hääletooniga. „Homme keskendume Liszti kompositsioonidele ja ei raiska aega tühisele kuulujutule.”
„Aga te ju mõistate, professor,” ütles Zita oma kõige meelitavama häälega, „et kui me vestleme, avate te mulle uusi väljavaateid, ja muusika, kui see tuleb nii südamest kui mõistuses, ei tohiks olla millestki piiratud.”
Nõnda rääkides teadis ta, et seda sorti keelt professor mõistab ja hindab.
„Teie kuninglik kõrgus on väga lahke,” ütles ta. „Aga samal ajal ei tohiks ma rääkida sellistest naistest.”
„Kui sellised naised oskavad tantsida nii hästi, nagu te väidate, siis toovad nad maailma ilu ja seda taotleme me kõik,” vastas Zita.
„See on tõsi, tõesti tõsi,” nõustus professor, „aga ma pean teie kuninglikule kõrgusele rääkima Rachelist, kes on geniaalne näitlejanna ja üks suurtest primadonnadest, kes laulavad ooperimuusikat, mille kohta pole me veel oma õpinguid lõpetanud.”
„Jah, muidugi, professor,” oli Zita nõus. „Aga samal ajal olen ma huvitatud La Belle'ist ja kui te leiaksite mõnest lehest või ajakirjast tema pildi, tahaksin väga seda näha.”
Kõneldes teadis ta, et ilmselgelt ei mõtisklenud ta La Belle'i kunstilisest võimekusest, vaid tema seostest kuningas Maximilianiga.
„Huvitav, mis teda selle naise juures nii väga köidab?” küsis Zita endalt.
Ta otsustas, et õhutab professorit jätkuvalt La Belle'ist pilti otsima, et ta saaks oma uudishimu rahuldada – milline ahvatlus täpselt, lisaks tema tantsule, oli sundinud kuningat teda Pariisist ära viima ja Valdastienis hoidma.
Nüüd, imeväärselt – kuna Zita poleks arvanudki, et selline asi juhtuda võib – oli kuningas Maximilian tulemas Aldrossi ja abiellumas Sophiega, kui emal õigus oli.
Olles õe sõnade kogu mõjust kaasa kistud, hüüatas Zita puhtast rõõmust.
„Sophie, sa oled kõige õnnelikum tüdruk terves maailmas!” ütles ta. „Kas sul on aimugi, kui põnev ja kena kuningas Maximilian on? Papa ütles, et tervel kontinendil pole temale välimuses ega füüsilistes võimetes võrdset monarhi. Ta ronis ühel aastal Matterhornile, ja sa saad endale kõige oivalisemad ja särtsakamad hobused, et Valdastienis ratsutada.”
Seda öeldes tuli talle meelde, et Sophie põlgas hobuseid, kes polnud tasased ja väga hästi kasvatatud.
Just Zita oli pärinud oma vanaema ratsutamisoskuse, mis legendi kohaselt oli teinud vanaemast kuulsuse tema kodumaal Ungaris nii ratsutaja kui kaunitarina.
„Mitte hobused ei puutu minusse,” ütles Sophie oma peenutseval häälel, „vaid Valdastieni rahvas, ja ma tahan, et nad austaksid ja imetleksid mind. Zita, ma tean, et minust saab väga hea kuninganna.”
„Ma olen selles kindel, kullake,” ütles Zita impulsiivselt, „aga veel tähtsam kui kuningannaks olemine, on olla kuningas Maximiliani naine!”
Sophie oli natuke aega vait. Siis ta ütles:
„Mulle tundub, et mamma ei kiida kuningas Maximiliani päriselt heaks, aga ta tahab, et mul oleks ikkagi tähtis positsioon. Ma arvan, et ta kaalus enne mu naitmist Baden-Badeni markkrahviga.”
Ta õde tegi väikese grimassi.
„Ei, Sophie! Ta on nii igav! Ta ei ütle kunagi midagi, mis pärast tema lahkumist meenuks või mis nõuaks väljaöelduna vastust.”
„Minu meelest on ta kena mees,” vaidles Sophie vastu.
Zita vaatas mõtlikult oma õde, kui see rääkis.
Ainult kuuldu põhjal olnuks võimatu kirjeldada kuningas Maximiliani kui „kena meest”.
Mitte ainult professor ei rääkinud temast, vaid ka madame Goutier, kes käis palees kahele printsessile prantsuse keele tunde andmas.
Heast perekonnast pärit pariisitar, kes oli abiellunud Aldrossi kodanikuga ja oli nüüd lesestunud, polnud kunagi kaotanud sidet oma sünnimaaga.
Ta mitte ainult ei külastanud regulaarselt Pariisi, vaid tal oli ka loendamatuid sugulasi, kes edastasid talle kogu keelepeksu.
Kuna Sophie arust oli prantsuse keelt raske õppida, ei jäänud ta kunagi madame Goutier'iga seltskondlikku vestlust pidama, vaid kiirustas alati minema kohe kui tund oli lõppenud, jättes Zita prantslannaga üksi.
„Rääkige mulle värskeimaid uudiseid Pariisist, madame,” palus Zita.
Kuna madame Goutier elas üksildast elu, kuuletus ta enam kui meelsasti.
Ta rääkis Zitale keisrist ja keisrinnast, kleitidest, mida Frederick Worth tegi mitte ainult aristokraatidele, vaid ka demi-monde'i jaoks, kes olid riides ja juveelides isegi uhkemalt kui need, keda võõrustati Tuileries' palees.
MadameGoutier'i käest õppis Zita tundma maailma, millest kuninglikud printsessid poleks tohtinud teada ja kindlasti mitte vestelda.
Ta kuulis selliste naiste pöörastest ekstravagantsustest, kes ahvatlesid mehi varandusi tuulde loopima vaid selleks, et end nende naistega näidata, ja kuna Zita oli arukas, polnud tal raske taibata asju, mida madame Goutier ütlemata jättis.
Kuna keiser ei teinud oma armulugudest mingit saladust, kirjutas madame Goutier'i tütar temast tihti, nädalast nädalasse, kuust kuusse.
Ka prints Napoleon uhkeldas oma armukestega ja parun Haussmanni, kes oli Pariisi ümber ehitanud, oli nähtud – nagu Zita teada sai – koos noore näitlejanna Francine Cellieriga ühes kaarikus häbenemata ringi sõitmas.
Ja ta kuulis, et Madalmaade kuningas on pimestatud madame Mustard'ist ja on naise peale kulutanud astronoomilise summa raha.
Kuna madame Goutier, nagu ka professor, lobisesid midagi mõtlemata, polnud neil vähimatki aimu, kui palju räägitust jäi pidama nende õpilase mõtetesse.
„Kui ma vaid saaksin Pariisi näha,” ütles Zita endale.
Arvates, et peab rahulduma ainult sellest unistamisega, kataloogis ta räägitu väikestesse sektsioonidesse, mida ta võis mälust esile kutsuda ja lugeda nagu raamatuid, mil iganes palee oli liiga igav ja õukond liiga tüütu, et neid välja kannatada.
Nüüd, ootamatult, nagu taevast langev meteoor, kavatses kõige kenam, kõige silmatorkavam ja kindlasti kõige tagaräägitum mees Pariisis kuningas Maximilian Aldrossi palee külaliseks olla.
„Ma ei suuda uskuda, et see on tõsi!” hüüatas Zita jälle. „Sophie, kui sa temaga abiellud, pole see erutav ja põnev mitte ainult sulle, vaid ka mulle. Luba mulle, et sa kutsud mind vahel enda juurde Valdastieni, või muidu murrab see mu südame!”
Zita rääkis paluvalt, hääl tunnete tugevusest sügav.
Aga siis vastas Sophie talle aeglaselt selle ilmetu häälega, mida ta alati kasutas:
„Ei, Zita! Ma ei kutsu sind enda juurde Valdastieni ega ka kuhugi mujale endaga kaasa. Sa oled liiga ilus.”
Teine peatükk
Kuidas sa võid nii ebaõiglane olla, mamma?” küsis Zita nördinult.
Suurhertsoginna