Armastuse orjuses. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
eessõna
Kirjeldused sultani haaremist on tõetruud. Sevastoopol langes 1855. aasta septembris ja rahuleping sõlmiti 1856. a. jaanuaris.
Kreeka kuningas Otto tõugati troonilt 1862. a.
Vikont Stratford de Redcliffe oli üks parimaid Suurbritannia saadikuid, kes saavutas diplomaatia ajaloos unikaalse koha. Mitte ükski teine võõramaalane pole Türgi impeeriumis sellisel moel domineerinud.
Õukonnapoeedi tiitliga pärjatud Lord Tennyson kirjutas tema surma puhul:
Sina, suur Canning kolmas, meie õilsamate ja paremate seast!
Su pikk päevatöö on lakand, siin vaikib nüüd lääne saadik, kes Inglismaa hääle on kandnud itta.
Esimene peatükk
1855
Galopeerides üle künkliku maapinna, mis kirka rohu ja lilledega moodustas ereda kontrasti tumedate küpresside taustal, tundis lord Castleford sügavat rahulolu.
Pärast nädalatepikkusi reise, diplomaatilisi kohtumisi ja memorandumeid oli tõeline rõõm tunda end vabana ja hetkeks kõigest eemal viibida.
Oli päikseline suvepäev, õhk oli kristallselge ning hobust valjaist peatuma sikutades vaatas lord Castleford alla linnale, kuhu minevikus oli kogu tsiviliseeritud maailm kokku kogunud teadmised, kunsti, rikkuse ja hiilguse.
Osa Konstantinoopoli hiilgusest oli tuhmunud, kuid kaugelt vaadatuna andsid kuplite ja tornide sära, marmorsammaste read, uhked paleed parapettide ja skulptuuridest tulvil kullatud rõdudega ikka veel kujutlustele toitu.
Lord Castlefordi viimasest külaskäigust Türki oli möödunud mitu aastat ja vaadates nüüd päikesest üleujutatud pealinna, leidis ta, et Konstantinoopoli tõeline ilu peitus tema vetes.
Kohast, kus ta seisis, tundus, et kõikjal oli vesi, selge ja sinine, voolamas sädeledes rahulikku Marmara merre.
Põhjas oli kitsas Bosporuse väin, mis kubises pargastest, suurematest või väiksematest sõude- ja aurupaatidest ning vägesid Krimmi viivatest Briti, Prantsuse ja Türgi sõjalaevadest.
Tema all laius oma sädelevas kauniduses Kuldsarve laht, mis läbis linna kõige tihedamini asustatud osa ja andis omapärase ning kauni sireduse kõigele, mida puudutas.
Mõeldes all laiuvale linnale, meenus lord Castlefordile, et ta polnud veel ostnud kingitust oma võõrustajale, hiljuti aadliseisusesse tõstetud Briti suursaadikule lord Stratford de Redcliffe’ile.
Lord Castleford oli kavatsenud talle kingituse tuua Pärsiast, kus ta oli erisaadikuna šahhi juures viibinud.
Aga Teheranis oli tal aega tegelikult väga vähe olnud ning pakutu oli talle tundunud liiga tavalise ja labasena, et olla väärikaks kingituseks auväärsele, autokraatlikule ja üleüldiselt imetletud Suurele Elchile1, kes oli reforminud Ottomani impeeriumi.
Lord Stratfordil oli külluses tikitud kaftaneid, kalliskividega kaunistatud käepidemetega mõõku või kuldbrokaatkangaid ja lord Castleford otsis midagi unikaalset mehele, keda ta imetles üle kõige ja kes, nagu ta pidevalt kordas, oli talle õpetanud kõik, mida ta diplomaatiast teadis.
Hetkelise tuju ajel otsustas ta nüüd üksinda väljas olles otsida mõnd aaret, mis on peidus kullassepa või hõbesepa poekestes, mida paljud tulihingelised kogujad, kes Konstantinoopolit külastasid, ei olnud veel avastanud.
Talle meenus üks koht, kust ta oma eelmisel külaskäigul leidis mälestusesemeid nondest kaugetest aegadest, kui kreeklased ja roomlased praeguse Türgi aladele oma jälgi jätsid.
Paljud nende aarded olid salamisi varjule pandud või hauakambrites peidus, kuni mõni varas või väljakaevaja nad päevavalgele tõi.
“Peab olema midagi, mida lord Stratford tõeliselt hindaks,” pomises lord Castleford endamisi.
Pöörates hobuse tagasi maailma kõige kaunima pealinna poole, hakkasid talle silma paljud linna uhkeimad monumendid.
Hiigelsuur ristkülikukujuline hipodroom, selle neli rida paviljone ja galeriisid; hiiglaslik Püha Sofia kiriku basiilika, mille poole usklikud päev läbi oma pilgud pöörasid.
Peale nende oli hulgaliselt sädelevaid minarette ja kupleid, mis kõik andsid kujutlusvõimele hoogu, mis olid ajalooürikutesse kirjutatud, värssides ülistatud ning sajandeid vaesemate rahvaste poolt kadestatud.
All enda ees nägi lord Castleford Top Kapou Seraid ehk Seraili2, mille sultan alles möödunud aastal Dolmabache’i paleesse kolides maha jättis.
Seraili ümbritsevad küpressid andsid sellele imelikult kuritahtliku ilme.
See oli koht, millest õhkus sajanditetaguse armastuse, veretööde, ilu, auahnuse, piinamiste ja tumedate tegude hõngu ning mis kubises meanderornamentidega kaunistatud purskkaevudest, ülekullatud kioskitest ja kohutavatest kurttummadest.
Rääkimata hüljatud naistest ning troonilt tõugatud sultanitest, keda paleemüüridelt Bosporuse vaikivasse rüppe oli heidetud.
Surm kõndis seal käsikäes eluga, ilu kõduga, toores varjamatu kuritegu noorte neitsite pehmusega, kurjus lindude lauluga.
Serail – kunagine linna süda!
Lord Castleford avastas varsti, et ta ratsutas turu poole, mis oli kunagi olnud hobusetalliks keiser Justinianuse kahele tuhandele hobusele ja kus nüüd olid lahtised poekesed, milles kaubeldi igat sorti tikandite, kullassepatööde, soomusrüüde, kangaste, toidumoonaga – kõik läbisegi värvikate juur- ja puuviljadega, mille poolest Bosporus kuulus oli.
Turu kitsastes vahekäikudes sagivad inimesed moodustasid värvide kaleidoskoobi.
Seal oli värviliste vöödega armeenlasi, kes piilusid räbalate alt välja ja kandsid seljas raskeid koormaid, pikkades mantlites looritatud naisi, kulunud turbaneis pimedaid kerjuseid, kes sirutasid oma kondiseid käsi bakshish’i – almuse – järele, pakse pašasid päikesevarjude all, mida teenrid nende pea kohal hoidsid, idamaa päikesest praetud pärslasi lambanahksetes mütsides ja karusnahast keepides.
Eeslid ja kõhnad hobused komberdasid peaaegu nähtamatutena kõikmõeldavate koormate all.
See kõik oli osa idamaadest, mida lord Castleford teadis ja armastas.
Pilk peatus maiustustekandikut pea peal kandval vanal türklasel, valgetes turbanites ja pikkades mustades kaftanites dervišitel ning türgi ohvitseridel, kes, punased fessid peas, oma hinnalistel hobustel mööda sörkisid.
Lord Castleford liikus edasi, ignoreerides pealetükkivaid kaupmehi, kellest ta möödus ja kes püüdsid teda ahvatleda idamaise villa pallide, tikitud bulgaaria atlassi, üleni siidist kootud pärsia vaipade, igat värvi ja igasuguse koega õrnade Brussa siididega.
Talle turgatas just mõte, et ta pidi olema eksinud ning unustanud, kus täpselt asus see poeke, mida ta otsis, kui äkitselt kostus eestpoolt lärmi ja saginat.
Järk-järgult muutusid kimedad hääled hõigete, huilgamise ja kriiskava kisa möirgeks.
Inimesed lord Castlefordi ümber vaatasid ärevalt sinnapoole, kust kära kostis ja isegi kõige unisemad virgusid äkki.
Salk mehi tuli joostes kitsast läbikäigust, paljudel käes toikad ja ilmselt tirisid nad endaga kaasa kedagi või midagi, mis oli hetkeks eristamatu.
Lord Castleford juhtis hobuse kiiresti lähima müüri äärde ja tänavakaupmehed tirisid kõigest väest oma kaupu tillukestesse koopataolistesse poekestesse.
Kuid juba aeti ümber juurviljakärusid, puuviljad veeresid maas, ja kära, mida sissetungijad tekitasid, võimendus kauplejate protestides ja süüdistustes, kelle kaupu kahjustati.
Lord Castlefordi hobune ajas kõrvad kikki ja niheles veidi, kuid ta oli selleks liiga hästi välja õpetatud, et kärast või neile läheneva rahvahulga toigastest ehmuda.
Kõrgeauline lord ergutas teda ettepoole, kus tänav näis olevat laiem. Siis märkas ta otse enda kõrval seismas valges kleidis euroopalikku naist.
Naine seisis seljaga vastu poekülge ja oli silmanähtavalt hirmunud. Ta oli roninud kitsale trepiastmele, et teelt eest pääseda. Tema ees
sellise austava tiitli omistasid türklased tollal suursaadikuile (tõlkija).
Türgi sultani palee Konstantinoopolis (tõlkija).