Sinisilmne nõid. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
väikeses majas Ealingis Castle Hillis, keeldudes hetkel isegi kaalumast leppimise võimalust.
“Purunenud liitu pole võimalik kunagi enam uuesti taastada,” oli proua Fitzherbert markiile lausunud, kui too oli püüdnud printsi palvel teda kuulama veenda, mis Tema Kuninglikul Kõrgusel öelda on.
Markii oli kingituseks kaasa võtnud kaelas kantava medaljoni, mille sees oli Richard Cosway maalitud miniatuur Tema Kuningliku Kõrguse ühest silmast, ja käevõru, millele olid graveeritud sõnad “Rejoindre ou mourir”.
Proua Fitzherbert oli küll kingitused vastu võtnud, ent keeldus endiselt nende saatjaga kohtumast.
“Ma lähen hulluks! Ma suren, kui ta minu omaks ei saa!” kuulutas prints dramaatiliselt. “Oh, mu süda! Mu süda!”
Prints oli sellises seisukorras, mis pani markiid ja tema paljusid teisi sõpru oletama, et ta võib tõepoolest tõsiselt haigestuda. Ent nad ei osanud midagi ette võtta.
“Meie olukorrad on muidugi täiesti erinevad,” ütles markii endale. “Mul pole mingit ohtu end Nadine Bramptoni pärast haigeks muretseda. Samas pean ma tema suhtes midagi ette võtma. See ei või enam jätkuda!”
Markii huuled tõmbusid pingule mõeldes, et tänu leedi Bramptoni visadusele oli tal suur oht naerualuseks saada.
Markii teadis liigagi hästi, et oli minevikus arvukalt südameid murdnud.
See oli vältimatu, kuna ta oli mitte üksnes hea välimusega, vaid ka armastuse suhtes küüniliselt ükskõikne, mis muutis naised tema järele veel pöörasemaks.
Nad kõik alustasid ühtmoodi enesekindlalt, uskudes, et see, mis teistel nende soo esindajatel oli luhta läinud, õnnestub neil.
Pelk asjaolu, et markii neile otsa vaatas, andis naistele julgust uskuda, et seekord läheb “teisiti”, seekord mees armub.
Ent iga kord ja hämmastavalt kiiresti taipasid nad, et eksisid.
Markii tegi kingitusi väga heldekäeliselt. Tema komplimendid olid rohkem lihvitud ja kindlasti intelligentsemad kui teistel tema kaasaegsetel ja ta oli erakordselt osav armatseja, mida olid vastuvaidlematult valmis tunnistama kõik naised, kes talle andusid.
Kuid see oli ka kõik!
Kellelgi ei õnnestunud vallutada markii südame sisemist kindlust.
Mitte keegi ei saanud pärast armuööd kindel olla, et on valitsenud peale keha veel midagi või et nad on markii mõtetes sama võluvad kui ta huulil.
“Te pole inimene!” oli üks kena naine talle kunagi öelnud. “Kas te peate end jumalaks, kes näitab alamate vastu üles armulikkust? Miks te muidu nii kaugel, nii kättesaamatu olete?”
Markii oli teda suudelnud, kuni tema viha lahtus, ent naine teadis, et kui markii tema juurest lahkub, ei näe ta teda suure tõenäosusega enam kunagi.
“Tead, Oswin,” oli markii lähim sõber kapten George Summers talle öelnud, “kui sa vahetaksid hobuseid sama tihti kui naisi, saaksid puhtaverelised maalt otsa!”
Markii oli naernud.
Kapten Summers oli temaga koos armees aega teeninud, ja kuna nad olid ühiselt sõjakannatusi talunud, lubas markii talle ainukesena enda suhtes familiaarset käitumist.
“Naised ei ole vajalikud,” möönis markii. “See on põhjus, George, miks ma ei kavatse kunagi abielluda!”
“Kuid sa pead seda tegema!” vaidles kapten Summers vastu. “Mu kallis Oswin, markiidelt oodatakse seda. Nad peavad pärijaid tootma!”
“Mul on mõned ülimeeldivad ja kõige auväärsemad nõod,” vastas markii, “kes saaksid minu asemel suurepäraselt hakkama. Nad kõik suudaksid hõlpsasti tiitli väärikuse säilitada!”
“Sinust on rumal oma vanuses nii tähtsal teemal selliseid mõtteid mõlgutada,” arvas kapten Summers. “Peaksid hoopis mõtlema rahulikuma elu alustamise peale. Sa ei saa veeta kogu oma ülejäänud elu kuninglikke pisaraid pühkides ega igal õhtul voodit vahetades.”
“Sinu jutus on kindla peale iva sees,” sõnas markii. “Mul on nagisevatest treppidest üles-alla hiilimisest ja kikivarvul mööda nõrgalt valgustatud koridore kõndimisest kõrini. Mul oleks parem piirduda väga meeldiva maja külastamisega, mille ma Chelseas ostsin, mis asub täpselt Nell Gwynni asutatud Chelsea haigla kõrval.”
“Kas sa pead end teiseks Charles II?” küsis kapten Summers muiates.
Siis lisas ta:
“Õigupoolest oled sa temaga üsna sarnane! Teatavasti monopoliseeris Charles alati õukonna kõige kaunimad naised ja uus nägu juhtis tingimata ta tähelepanu tuttavalt näolt kõrvale.”
“Tal tekkisid Barbara Castlemaine’iga tõsised ebameeldivused!”
Kapten Summers vaatas markiile kavalalt otsa.
“Leedi Brampton hoopleb,” märkis ta. “Kas sa tead, et tema kõrgeauline lord on suremas? Ta ei pruugi elada enam kahte kuudki. Siis, Oswin, kõnnib see naine sinuga altari ette.”
“See tal läbi ei lähe!” sähvas markii tigedalt vastu. “Ma ütlesin sulle, George, mul pole mingit kavatsust abielluda ja kõige vähem Nadine Bramptoniga!”
“Ta näeks Aldridge’ide tiaaraga suurejooneline välja,” tähendas kapten Summers.
“See võib tõsi olla,” nõustus markii.
Ent seda öeldes mõtles ta õudusega leedi Bramptoni omandijanustele kätele, mis küünistena tema külge klammerduvad.
Markii polnud kunagi ette kujutanud, et üks naine võib nii järjekindel olla, saamaks seda, mis markii otsuse kohaselt pidi kättesaamatuks jääma.
“Pagan võtaks, George! Ma pean siit minema saama! Mul turgatas pähe väga hea mõte liituda taas oma rügemendiga ja Bonaparte’i vastu võidelda.”
“Sind ei võeta sinna vastu,” mainis George Summers.
“Miks, kirevase päralt, siis ei võeta?” küsis markii. “Tead ju väga hästi, et olin hea sõdur.”
“Ma ei salga, et seda sa tõesti olid,” kostis tema sõber, “kuid nad ei taha sõjaväljale markiisid ja ma ei suuda sind ette kujutada tegemas midagi muud peale Wellingtoni barakkide ees edasi-tagasi marssimise.”
Markii ei vastanud ja kapten Summers jätkas:
“Kui sind vangi võetakse, oleksid sa nii tähtis nina, et Bonaparte võiks võidu välja kuulutada. Kinnitan sulle, Oswin, et kui sa rügemendiga ühineksid, siis mere taha sind ei saadetaks!”
Nüüd tugitoolis istudes meenus markiile see vestlus ja ta teadis, et ta sõber George Summers polnud tühje sõnu loopinud.
Samuti oli ta tõtt rääkinud väites, et markii ei saa igavesti Londonisse jääda, printsi hooldajat mängida ega leedi Bramptoni vältimist sepitseda.
Markii oli üsna kindel, et homme tuleb tal jälle printsi nutulaulu kuulata ja, nagu teistelgi Tema Kuningliku Kõrguse sõpradel, hüsteerilisi sõnumeid Ealingisse viia.
Kui ta seda ei tee, ootab teda leedi Brampton, kes nuhib välja, millal ta ratsutab ja millal õhtust sööb, või koputab Berkeley Square’il tema uksele.
“Ma lähen maale,” otsustas markii.
Ta tõusis püsti, valmis tõmbama kellapidet, et kutsuda ülemteener. Siis ta peatus.
Kui ta läheb Aldridge’i majja Hertfordshire’s, võib Nadine Brampton talle järgneda.
Leedi Brampton oli seda varemgi teinud, kui markii oli otsustanud väikese kodupeo kasuks, ja muutnud markiil tema minema saatmise peaaegu võimatuks, korraldades stseeni, millest räägiti kõrgemas seltskonnas.
Markiid valdas tunne, et hetkel tervitaks leedi Brampton skandaali kahe käega.
Naine tahtis, et inimesed nendest räägiksid, ja markii oli piisavalt nutikas mõistmaks, et leedi Brampton lootis, kui ta kord lesk on, sundida