Armastus kui ookean. Jacqueline Bedford
Читать онлайн книгу.
mina aga seletan, mis on tõde ja mis mitte,” pani Samantha ette.
Sophie ei näinud ka ise muud väljapääsu, kui kõik midagi varjamata ära rääkida. Tuli välja, et Étienne oli oma ilusast elust rääkides talle lihtsalt kärbseid pähe ajanud. Tema aga, usaldav lollike, uskus, et noormehel on tema vastu mingid tunded. Küllap oleks keegi teine tema asemel alttõmbamist kahtlustanud – kirjad saabusid liiga harva ja nende sisu oli liiga ühetaoline. Kuid Sophie oli oma kahekümne kahe eluaasta juures nii saamatu armuasjades, et fantaseeris armastuse tühjale kohale. Naiivsuse eest ta nüüd ka maksis. Ta lausa põles häbist, ladudes Samanthale välja nende tutvuse ja kirjavahetuse üksikasju.
“Kui häbematu ta ikkagi on!” oli ameeriklanna Sophiet kuulates nördinud. “Aga kas sa siis tõesti mitte kordagi ei arvanud, et ta võiks valetada?”
Sophie raputas pead. Olukord oli nii ebameeldiv, et ta oleks hea meelega maa alla vajunud.
“Nii ma siis otsustasin ilma ette hoiatamata tema juurde lennata, et talle üllatus teha,” lõpetas Sophie oma loo. “Noh, ja lendasingi!”
“Üllatus tuli vinge,” lausus Samantha seinakella vaadates. “Étienne tuleb varsti, aga võib-olla tahaksid sa enne tükikest pitsat?”
Samantha oli tüdruku vastu lahkemaks muutunud. Nähtavasti ei näinud ta enam Sophie tulekus kavalat tagamõtet. Lõppude lõpuks oli Étienne see, kes ta eksiteele viis, kelle pärast ta Prantsusmaalt koos oma roosade unistustega siia tuli.
Sophie tahtis algul pakutud toidust loobuda – ikkagi kuidagi ebamugav –, kuid tundis, et kõht koriseb näljast. Nii oli alati. Kohe, kui tekkis stressiolukord, näiteks raske eksam, tekkis tal tohutu nälg. Ta võis õgida hullu moodi, kuid õnneks figuuris see kuidagi ei kajastunud. Nagu ema sel puhul ütles:
“Kõik naised võivad sind kadestada – sööd, palju tahad, vööümbermõõt on ikka ühesugune.”
Nüüd istusidki Samantha ja Sophie köögis, süües mikrolaineahjus soojendatud pitsat.
“Anna mulle andeks see jahe vastuvõtt,” ütles ameeriklanna lepitavalt. “Kujuta ette, kuidas sina käituksid, kui elaksid koos noormehega ja ootamatult ilmub välja tütarlaps kohvri ja armastuskirjadega.”
“Tõepoolest jube,” nõustus Sophie. “Kõik tuli nii rumalasti välja.”
Äkki kostis esikust kobistamist. Samantha asetas näpu huultele ja tegi käega žesti, paludes külalisel Étienne’ile vastu minna. Too tõusis lauast ja…
“Noh, Printsess, oled kodus?” küsis noormees tuppa tulles.
Vastik, teda nimetab ta ka Printsessiks, sai Sophie mõttes tigedaks. Milline häbematu petis!
Vapustatud Étienne jäi seisma nagu soolasammas. Mis seal salata, sel hetkel tundis Sophie kahjurõõmu. See on mehe enda süü, et ta sellisesse tobedasse olukorda sattus, las püüab nüüd kuidagi välja keerutada!
“Sophie?” kogeles too, astudes ootamatusest isegi paar sammu tagasi. “Kuidas sina siia said?”
“Lennukiga,” tunnistas tütarlaps.
Ta vaatas endist armastatut ega suutnud mõista, kuidas ta võis tervelt pool aastat elada ainult noormehest unistades. Kõik, millest ta oli rääkinud, nii tunnetest kui ka muusikukarjäärist, osutus valeks. Tema ees seisis tõsiselt ehmunud inimene, kelles polnud enam midagi sellest Étienne’ist, kellega ta möödunud jõulude ajal oli tutvust uuendanud. Too rääkis ladusalt, see siin aga mõmises endale nina alla. Tollel olid ilusad sirged õlad ja uhke rüht. Too kavatses maailma vallutada, see siin aga nägi välja nii allasurutud, et kutsus esile pigem kaastunde. Sügav pettumus oli see, mida Sophie kohtumise hetkel tundis.
“Miks sa siia sõitsid?” küsis Étienne. “See on nii ootamatu.”
“Aga mis sa arvad, kui ootamatu see minu jaoks oli!” lausus Samantha omakorda ähvardavalt. “Ajasid tütarlapsele kärbseid pähe, nüüd aga küsid, mida ta siin teeb.”
“Oot-oot, meie vahel pole midagi olnud! Ma ju pole midagi lubanud, eks ju?” Étienne tundis kõrbelõhna ja vaatas anuvalt Sophiele otsa. “Mõelda vaid, paar korda käisime kohvikus, suudlesime! Noh, kallistasime… Aga see ei tähenda ju midagi.”
“Kuidas ei tähenda midagi?” katkestas teda Samantha. “Sa kirjutasid talle, märkides aadressiks minu korteri oma! Sina, kasutades ära, et ma prantsuse keelt ei oska, rääkisid, et need kirjad on su vanematelt. Sa valetasid nii talle kui mulle!”
Sophie tundis, et ei soovi sugugi selle riiu juures olla. Ta läks võõrastetuppa kohvri järele, riputas koti õlale ja minnes ümber riidleva paari, väljus korterist. Aga ta jõudis vaevu trepini, kui uks avanes ja paistis Samantha vihast punane nägu.
“Kuhu sa praegu lähed?” küsis ta. “Kus sa kavatsed ööbida? On sul Los Angeleses tuttavaid?”
“Ei, kuid eks ma püüan takso ja sõidan mingisugusesse hotelli.”
Samantha kadus hetkeks ukse taha, käratas Étienne’i peale, seejärel aga tuli trepiplatvormile.
“Mul on kahju, et me niimoodi tutvusime. Sa oled hea tüdruk, see on kohe näha,” ütles ta. “Meie piirkonnas on taksot üsna keeruline leida, seepärast palun ma naabrimeest, et ta viiks sind, kuhu vaja.”
Sophie otsustas abi vastu võtta – oli ta ju ikkagi võõras linnas ning tuju oli ka nullis. Veerand tunni pärast istus ta päevinäinud Fordis. Juht oli napisõnaline ja see oli hea.
Vikerkaarevärvilisest unistusest teha armastatule romantiline üllatus polnud jäänud jälgegi. Positiivsete emotsioonide asemel, mida tänane päev oleks pidanud valmistama, pidi tütarlaps üle elama päris mitu ebameeldivat hetke.
Tuleb välja, et emal oli õigus. Tema, Sophie, ei tea tõepoolest mitte midagi elust ega tunne inimesi. On kerge ette kujutada, mida ütleb madam Maurois, kui tütar koju tagasi läheb. “Näed siis, ma hoiatasin sind, aga sina ei kuulanud head nõu!” Jumal küll, kui halvasti kõik välja on kukkunud!
Autojuht sõidutas ta väikesesse odavasse hotelli. Selle perenaine teatas, et vabu ühekohalisi tube on vaid üks – suitsetajatele. Tütarlaps polnud kunagi olnud selle hukutava kombe küüsis, kuid keset ööd ta teist öömaja otsida ei tahtnud, seepärast maksis ta nõutud summa ja suundus tuba vaatama.
Kohe, kui Sophie tuppa sisenes, lõi talle ninna nikotiinihais. Ebameeldiv, loomulikult, aga pole midagi teha. Kõigepealt avas ta akna, et ruumi tuulutada. Ja tegi järelduse, et see pole kaugeltki selle hotelli parim tuba. Isegi vaade ei kõlvanud kuhugi, see oli siseõue.
Kusagilt kostis muusikat ja naeru, need olid naabrid, kohalikud, kes lõbusalt aega veetsid. Sophiel ei olnud sugugi lõbus. Ta kõndis nurgast nurka, kannatades ja meeste salakavaluse üle mõtiskledes. Seejärel käis ta duši all, tegi voodi üles ja heitis magama. Pisarad tõusid vägisi kurku.
Olen pigilind, kaebas tüdruk endale. Sellest ajast, kui isa hukkus ja me emaga Prantsusmaale kolisime, on mu elus nii vähe head olnud! Sõbrannasid polnud, poisid pidasid hellikuks. Kui ilmus Étienne, tundus mulle, et kõik on muutunud. Ma arvasin, et ta suutis minus näha seda, mida teised ei näinud. Kuid lootused ei täitunud, tema jaoks oli suhe minuga vaid meelelahutus. Kui kurb on seda tunnistada!
Ta nuttis tasa, pühkides pisaraid hotelli käterätikuga. Mõistes, et unest pole juttugi, Sophie tõusis ja vantsis vannituppa, et end pesta. Kraanikausi kohale kummardudes moodustas ta oma pihkudest kausikese, lasi sellesse külma vett ja loputas nägu. Hakkas pisut kergem. Kuivatades kiikas ta peeglisse. Sealt vaatas talle vastu kurb nägu punaste paistes silmaümbrustega. Sophiel hakkas jube vastik sellest enesehaletsusest.
Mida ma nüüd hädaldan? mõtles ta. Kas sellest hakkab kergem? Loomulikult on sellises olukorras kõige lihtsam käed üles tõsta ja pärivoolu ujuda. Lähen Prantsusmaale tagasi ja hakkan elama nii nagu enne, leppides oma saatusega… Ei, kindlasti mitte! Ma tulin siia emale ja endale tõestama, et olen täiskasvanu ja iseseisev. Jah, ma eksisin Étienne’is, kuid see pole põhjus, et kogu öö uluda.
Ja