Kauka jumal. August Kitzberg
Читать онлайн книгу.
on>
Osalejad
OSALISED:
MOGRI MÄRT MARI, selle naine MÄRT, nende poeg MIILI, nende tütar MÄIDU, viie-aastane Miili poeg MASA ANTS LEENA, selle tütar PEETER PÄRN ANU MARJAPUU URJADNIK Töömehed, tüdrukud, poisid, joodikud, alevi-elanikud.
Aeg: Lähem minevik.
Kolmanda ja neljanda vaatuse vahel on aasta neljanda ja viienda vaatuse vahel viis aastat.
I Vaatus
Räätsa talus. Elumaja marjaaiapoolne külg. Akna all pink ja valge linaga kaetud laud, aia peale on valgeks küüritud piimapütid kuivama pandud, õunapuude alla muru peale kangad pleekima laotatud. Kevadine pühapäeva hommik. Lahtiste akende taga harjutab keegi viiuliga lauluviise.
I
LEENA (kergetes suveriietes – lumivalge pluus, ripnevad juuksepatsid – , tuleb toast, vaatab ringi, toob siis kähku luua ja hakkab muru pühkima. Vähe aja pärast tuleb tüdruk).
ANU (vanapoolne inimene, natuke kirjutes kirikuriietes, vaatab, paneb jalatsid käest ja hakkab heas tujus pragama). Tea, mis ta nüüd peaks jändama! Kas Räätsa talus mitte enam teenijaid pole, kui perenaine ise pühapäeva hommikul muru pühib! (Tahab luua Leena käest ära võtta, see ei anna.) Mina ikka kaapisin eile õhtul üle ka, aga ju teie ikka mõne puru leidsite! Ega teie tahtmise järgi saa.
LEENA. Ära tee pattu, Anu! Kas sina minu suust juba halba sõna oled kuulnud, kui sa ütled, et – minu tahtmise järgi ei saa?
ANU. No kui ma ka ei ole kuulnud! Kas see südant ei söö, kui näed, et teine sinu tehtud tööd üle teeb? Andke luud siia!
LEENA (ei anna luuda). Sina ei ole ju süüdi. Kanad või kes siin on siblinud, või tuul põhukõrsi kokku kandnud. Tööpäeval muidugi ei saa, olgu siis pühapäeva hommikulgi.
ANU. Tea mis kirik siin veel ei ole! Oodake, ma lasen ise uuesti üle.
LEENA. Lase olla! Kui sa aidata tahad, võta piimapütid aia pealt ära: kuivavad päikese käes lahti, ja – tibakannuga oleks vaja vett tuua ja kangad märjaks kasta.
ANU (piimanõusid tuppa kandes ja naljaga edasi tõreldes). Ega teie juures ju tööl vahet ole ööl ega päeval! Kui enese teada juba kõik ära oled teinud, teie leiate ikka veel midagi. Teie tahate selle Räätsa talu ju ühe aastaga rikkaks teha.
LEENA (kahetsedes). Ah, Anu, ma näen alles nüüd, et sa ennast välja minema oled ehtinud! Lase olla, küll ma valan kangad ise üle: teed riided märjaks! – Kirikusse tahtsid minna?
ANU. Tea mida sinna kirikusse! Nüüd veel mõni risti-inimene kirikusse läheb! Emale tahtsin minna. Küll ma karja vastuvõtmise ajaks tagasi olen, kaua ma lippan!
LEENA. Oleksid ometi mineku õhtupoolikuks jätnud ja koju minu seltsi jäänud!
ANU (imeks pannes). Teie seltsi? Ilmaime ikka! Mis seltsi teile vaja?
LEENA. Mina ei taha ainuüksi koju jääda.
ANU. Kuidas – ainuüksi? …
LEENA. Mari ometi läks juba hommiku vara ära ja poisid nõndasama. Inimese hinge ei ole majas! Hommikune piim ka alles masinast läbi ajamata ja …
ANU. Aga peremees? Peremees ju kodus. Käätsutab toas pilli. Kas see piima läbi ajada ei aita?
LEENA. Mina ei taha temaga ainuüksi jääda! Kas ilma-inimesed juba küllalt ei tõuka!
ANU. Mis nad siis tõukavad, las tõugata! Ega see meie peremees nii loll ole, et ta ei tea, mis ta teeb. Või ma ei näe, kuidas ta silmad teie järele käivad? Kas pistab veel jala kodunt välja? Enne ei seisnud mitte päevagi kodus, aeles ilma mööda ümber; kui tuli, oli joobnud täis, sõimas ja prassis! Nüüd kui sootu teine inimene.
LEENA. Ega see minu pärast ole. Kaua ta’s endist elu edasi pidi elama? Ükskord pidi ometi ka mõtlema ja ennast muutma hakkama. Temast saab veel esimene noormees üle valla. Küll sa näed!
ANU. Muidugi saab, aga – kelle pärast see saab? Teie pärast. Seda näeb rumalam kui sõge. Millal pulmad saavad, Leeni?
LEENA. Pulmad? Ära niisugust juttu aja. Kellega mul pulmad peavad saama?
ANU. Või veel küsib? Peremehega! Kust ta veel ilusamat, paremat ja usinamat tahab leida, kui endal iga päev kodus ootamas?
LEENA (õhates). Ootamas ei ole tal midagi! Ei, ei! Seda teavad kõik ja tead sina ka, et mina – ootamise peal ei ole! Räätsale oli ilma palgata orja vaja, ja – kuhugi me ei pääsenud! Isa pidi Mogri Märdi tahtmist täitma ja mu siia andma!
ANU. Kui mina ei oleks tahtnud, ei oleks mind kuue hobusega siia saadud!
LEENA. Ah, Anu, sa ei tea! Siis oleks vana Märt meile oksjoni teinud!
ANU. Ja siis kisute teie ennast siin või lõhki? Enese eest ka ei või hullemini orjata, kui teie orjate, et mõnikord päris kahju vaadata. Teie ei läbe ju öösel ka magada …
LEENA. Olen ma siin, siis täidan oma kohust. Meid on neli õde, meie ema ei ole meid teisiti õpetanud!
ANU. Küll mina oskaksin vana Märdi aia vahele ajada, et ta või ise paluma tuleb.
LEENA. Ah, Anu, mis aia vahele mina teda ajada saan! Kas tema käe all ei kannata palju inimesi ja tema omad lapsed kõigepealt! Aga – ära minu sõnu edasi räägi, Anu, tulid kibedusega suust, ja – sa ise hakkasid. Sa oled ju minu vastu nii hea, kunagi ei ole käskida vaja ega …
ANU. Teie eest, perenaine, teie eest läheksin kas või tulest ja veest läbi. Teie olete kui omasugune, peate teenijat ka inimeseks! Kui teil abimeest või seltsimeest vaja – seda ma ütlen – vana või noore Märdi vastu, siis teate, kus peretoas Anu on! Vana Anu on neist kõigist üle, ei ole neile midagi võlgu. Teie pärast ma jüripäeval siia jäin. Kui teid ei oleks olnud, vana Anu koda oleks ammu mujal suitsenud. Ja kui noorel peremehel tõsine nõu ei ole, perenaine, kui tal tõsine nõu ei ole, siis – (Kuuleb, et MÄRT tuleb, näitab rusikat, võtab aia pealt panged ja kaelkoogud – ümber nurga ära.)
II
NOOR-MÄRT (tuleb särgiväel toast, paneb kaks kätt kukla taha kokku ja haigutab). Aah! Igav niisugune pühapäeva hommik, Leeni, mis?
LEENA. Ei tea. Mina ei märka ühti, et ta igav on.
MÄRT. Jaa, teie! Teiega on teine asi. Teie leiate igal pool midagi teha. Aga mina? Mis mina enesega peale hakkan?
LEENA. Mängisite ju praegu nii kenasti. Ma toon viiuli välja. Siin akna all on hea istuda.
MÄRT (istub). Ei taha enam. Küllalt sai.
LEENA. Ja leht? Kas see juba läbi loetud? Ma toon lehe.
MÄRT. Mis sealgi sees on? Vana tuttav lori. Seal ei ole ka uut.
LEENA. Siis minge välja põldusid vaatama.
MÄRT. Tulge kaasa!
LEENA. Mina?
MÄRT. No muidugi.
LEENA. Ja ilma inimesed? Külarahvas? Mis need siis ütlevad?
MÄRT. Need ütlevad: Räätsa peremeest-perenaist vaatavad oma põldusid.
LEENA. Ja see oleks siis – kena kuulda? Iseäranis minu kohta?
MÄRT. Ükskord see ikka nõnda tuleb.
LEENA. Missugune jutt! (Pöörab ära, astub kangaste poole.)
MÄRT (temale järele minnes, rõhuga). Ükskord see ikka nõnda tuleb, Leeni!
LEENA (häälega, millest kibedus läbi kõlab). Ei! Nõnda see küll kunagi ei tule!
MÄRT. Teil ei ole siis mitte ühtegi lahket sõna minu jaoks? Ja olete ometi muidu kõikide inimeste vastu hea!
LEENA (üles vaadates tõsiselt). Seda ei või ütelda, Märt, et mul lahket sõna teie jaoks ei ole. Muidugi, kui teie niisuguse jutuga tulete…
MÄRT. Kas teil siis südant rinnus ei olegi, Leeni? Kas teie ei tea, mis teie minust olete teinud? Inimese olete minust teinud, ja nüüd ei ole teil selle uue inimese vastu mingit kaastunnet!
LEENA. Ah, Märt! Kuidas teie seda võite ütelda! Kes siis selle