Gort Ashryn I osa. Enne viimast sõda. Leo Kunnas

Читать онлайн книгу.

Gort Ashryn I osa. Enne viimast sõda - Leo Kunnas


Скачать книгу
title>

      1. PEATÜKK

      Merehaige

      Paremas õlas ja reites ülalpool põlvi tukslesid hootised valuviirud, jalad kiskusid krampi, aga kõigist ponnistustest hoolimata ei suutnud ma end liigutada. Iiveldustunne tahtis sisikonna välja rebida. Kuid seda, mis toimus mu peas, ei suuda ma ilmselt kunagi mõistlikult ja arusaadavalt kirjeldada. Mitte ainult valu, vaid segane keeris, täielik teadmatus ruumist ja ajast, ja mis kõige halvem – teadmatus iseendast, oma minast. Ma polnud võimeline määratlema, kes ma olen, kus ma olen ning kaua see kõik on kestnud või veel kestab. See tekitas minus ületamatut paanikat.

      Sähvatus pidi ere olema, sest tajusin seda kinnisilmi. Kui suutsin silmad avada ning need valgusega kohanesid, nägin kahte kogu. Sellest, kuidas nad seisid ja millise nurga alt nende näod paistsid, võisin järeldada, et pean olema lamavas asendis umbes nende vöö kõrgusel. Mõlemad vaatasid keskendunud pilgul mulle otsa.

      „Identifitseerige ennast,” ütles üks neist rahulikul kuival toonil.

      Püüdsin aru saada, kes nad on, aga ei suutnud. Tõmbasin jalad konksu, pöörasin end küljeli ja oksendasin. Haisev ollus valgus laiali ning mul õnnestus paar korda õhku ahmida. Kuid okseloik kadus, haihtus justkui iseenesest mõne hetkega ning keelega katsudes tundusid isegi huuled kuivana.

      Tajusin, et ilmselt olen transpordilaeval, sest ainult laeval saab miski iseenesest haihtuda või muutuda äkki millekski muuks.

      „Identifitseeri ennast, sõdur! Ärka üles!” Teise mehe hääl oli järsk ja lõikav. Ta kummardus, haaras mul õlgadest ja keeras mind tagasi selili. „Vaata mulle otsa!” käsutas ta. Tema pilk keskendus veelgi enam. Ta vaatas mulle väga lähedalt otse silma. Tundus, nagu tahaks ta kusagilt kaugelt minuni jõuda ning et see on talle millegipärast oluline. Aeg venis ja venis. “Sõdur… sõdur… sõdur,” kajas mu teadvuses. Selles oli midagi tuttavat.„Ja see mees… kus olen ma teda näinud?” Ta tõmbus korraks tagasi, nii et mu pilk sattus tema nimesildile.

      „Zhao Weihan XI, see on ju Veterinaar, meie pataljoni arst. Kurat, mida ta minust jälle tahab? Ühtäkki mõistsin, mida pean tegema. Surusin lõua vastu rinda ja vaatasin poolviltu alla ning lugesin oma nime.

      Võtsin end kokku ja tõusin vaevaliselt istukile. „Anton Irv VIII, kapten, 2634. jalaväebrigaadi 2. pataljoni B-kompanii ülem, härra…” suutsin oma arust üsna ladusalt kuuldavale tuua. Selle lause väljaütlemine ning selle sisu mõistmine tekitasid minus meeletu kergendustunde.

      Vaatasin teise, vanema mehe eraldusmärke. Ohoo, brigaadikindral, laevastiku embleemiga. „Kommodoor,” lõpetasin kiiresti poolelijäänud lause.

      „Kommodoor Alexander Fleming IX, laevaarst,” esitles too end samal kuival toonil ning küsis kohe nõudlikult: „Teie üksuse ülesanne?”

      Tundsin korraks samasugust iiveldust nagu enne. „Kurat, meie ülesanne?” mõtlesin piinatult. Ma ei suutnud seda meelde tuletada. Kuid nüüd oli kõik palju lihtsam ja ma vastasin: „Üksuse ülesannet ei ole mulle teada antud. Oletan, et see informatsioon on salastatud.”

      Kommodoor noogutas. „Merehaigus, kerge vorm,” ütles ta meie arsti poole pöördudes,” ei vaja meditsiinilist sekkumist. Saavutab täieliku võitlusvõime hiljemalt seitsme ööpäeva jooksul.”

      „Vabandage minu asjatundmatust, härra kommodoor, aga mis on merehaigus? See ei ole mul esimene rännak, aga ma ei ole varem midagi sellist kogenud,” suutsin üsna hädiselt kuuldavale tuua. Oleksin tahtnud uuesti pikali heita, kuid loomulikult ma ei teinud seda. Kuidas selle kohta öeldakse? Öeldakse, et jalaväelased on liiga rumalad, et oma nõrkustest aru saada, ning liiga uhked, et neid välja näidata.

      Kommodoor naeratas vaevumärgatavalt. „See on väga vana ütlus, pärit aegadest, mil laevad veel meredel seilasid. Laevastik on kiindunud traditsioonidesse. On see siis armees teisiti?” küsis ta Veterinaari poole vaadates.

      „Loomulikult mitte,” vastas too, „võtame kas või kõige lihtsamad mõisted, nagu relv, soomuk või tank. Sajandite jooksul on nende tähendus mitu korda muutunud, kuid kummaline, et sõnad kõlavad ikka samamoodi.Vahest oleme liiga laisad, piiratud või stagneerunud, et midagi uut välja mõelda?

      Kuid härra kommodoor,” jätkas ta vastust ootamata,„parim näide mõiste muutumisest ajaloos võiks hoopiski olla sõna meditsiin. Mulle jättis üsna kohutava mulje, kui ma meditsiiniajaloo kursusel esimest korda kuulsin, et keskajal torgiti – meditsiiniliseks sekkumiseks ei julgeks ma seda kuidagi nimetada – inimkeha ja, kujutage ette, isegi aju metall- ja laserinstrumentidega! Milline barbaarsus!”

      „Ärge olge nii ülekohtune, major,” vastas kommodoor talle leebel toonil. „Tolle ajastu arstid tegid, mida suutsid, oma teadmiste ja oskuste piires muidugi. Kuid kas ei pärine keskajast sellised olulised saavutused nagu kloonimine ja geeniteraapia? Ning kas meile meeldiks, kui seda, mida me praegu oma parimate oskuste ja teadmiste piires teeme, nimetataks viiesaja või tuhande aasta pärast barbaarsuseks või alkeemiaks?” Kommodoor vaatas nooremale arstile küsivalt otsa.

      Mul oli tegemist, et oma selg sirgena hoida ja mitte voodile tagasi kukkuda. “Kuradi targutajad,” mõtlesin südametäiega. Paistis, et arstid olid mind täiesti unustanud. Ka nägin, et meie majoril on vanema kolleegi märkuse pärast piinlik ja mul hakkas temast isegi kahju. Tegelikult, hoolimata oma hüüdnimest, oli ta mees omal kohal, masinatevastase sõja ajal päästis mitme meie kompanii võitleja elu.

      „Pataljoni arstilt ei tasu teadusliku mõtte sügavust oodata, välikirurg peab oskama elementaarseid asju,” mõtlesin endamisi.„Piisab, kui ta oskab lappida kergemaid haavu, regenereerida lihtsamaid kehaosi ja organeid, nagu jäsemeid ja siseelundeid, ning suudab säilitada haavatu aju funktsioneerivana, kui pea on alles. Sellega tuleb ju meie Veterinaar hästi toime. Muu jäägu diviisi hospidali ja laevade hooleks.”

      „Ilmselt, kapten, te andestate meile need kõrvalepõiked, kuid lähme tagasi teie küsimuse juurde.” Kommodoori toon muutus pinevamaks, samas irooniliseks, kuivus sellest kadus.„Kas see üllatab teid, et kõige ebasobivam olend kosmoserännakuteks on inimene? Sellest peaks isegi kõige rumalam jalaväelane aru saama, just selline, kelle kohta öeldakse, et tal on üks ajukäär ning seegi tekkinud kiivri kandmisest. Või see, kelle kohta arvatakse, et jalaväelane on hädavajalik abivahend lahinguarvuti transportimiseks.”

      Ma ei suutnud end vaos hoida. „Härra kommodoor, teie hinnang jalaväele on…” Otsisin hetke sobivat sõna. „Ülekohtune,” jätkasin tasase külma tooniga.

      „Suurepärane, kapten! Vähem kui viis minutit tagasi olite te täielikult desorienteeritud kõige suhtes, võiks öelda, et isiksusena polnud teid olemas. Praegugi tunnete veel väga tugevat valu peas, reites ja paremas õlas. Peavalu on desorienteerituse kõrval teine merehaiguse oluline sümptom. Teil on regenereeritud parem käsi, kaasa arvatud õlavars ja õlg, ning mõlemad jalad kuni poolde reide, vasak jalg kuni põlveni kaks korda,” muutis ta äkitselt teemat.

      Olin hämmastunud. Mind ei üllatanud, et kommodoor seda teab. Loomulikult on laeva arstil juurdepääs kõikide pardal viibijate meditsiinitoimikutele. Mind üllatas, et laeva meditsiiniteenistuse ülem, kes vastutab tuhandete pardal olijate elude eest ning kellel kindlasti on mitmekümneid alluvaid, on vaevunud tutvuma ühe tagasihoidliku jalaväe kapteni isikuandmetega.

      „Üleminekukohad valutavad äkiliste keskkonnamuutuste korral. Ehkki üleminekukoht on antud juhul üsna tinglik mõiste, inimese rakud, välja arvatud ajurakud, regenereeruvad ju kogu aeg, teie organism ei ole täna enam see, mis ta oli eile ning meditsiiniline regenereerimine on põhimõtteliselt sama protsess, ainult et toimub ligikaudu seitsesada korda kiiremini,” tegi ta mulle selgeks.

      „Härra kommodoor, ma tean, mis on meditsiiniline regenereerimine, seda õpetatakse välimeditsiini algkursusel. Pealegi kui mul midagi ununeb või see mu rumalast jalaväelase peakolust välja taotakse, on mul härra majori näol valgustav majakas alati olemas,” vastasin kõige sõbralikuma tooniga, mida suutsin oma häälde manada.

      „Kui lühikese aja jooksul toimuv üleminek absoluutse nulli lähedaselt temperatuurilt Homo sapiensi tavapärasele kolmekümne seitsmele kraadile Celsiuse järgi ei ole äkiline muutus, mis see siis on?” jätkas kommodoor häirimatult.„Ma ütleksin, et suurepärane. Vähem kui kaks minutit pärast ärkamist suutsite te end sedavõrd


Скачать книгу