Kommodoor noogutas. „Merehaigus, kerge vorm,” ütles ta meie arsti poole pöördudes,” ei vaja meditsiinilist sekkumist. Saavutab täieliku võitlusvõime hiljemalt seitsme ööpäeva jooksul.”

      „Vabandage minu asjatundmatust, härra kommodoor, aga mis on merehaigus? See ei ole mul esimene rännak, aga ma ei ole varem midagi sellist kogenud,” suutsin üsna hädiselt kuuldavale tuua. Oleksin tahtnud uuesti pikali heita, kuid loomulikult ma ei teinud seda. Kuidas selle kohta öeldakse? Öeldakse, et jalaväelased on liiga rumalad, et oma nõrkustest aru saada, ning liiga uhked, et neid välja näidata.

      Kommodoor naeratas vaevumärgatavalt. „See on väga vana ütlus, pärit aegadest, mil laevad veel meredel seilasid. Laevastik on kiindunud traditsioonidesse. On see siis armees teisiti?” küsis ta Veterinaari poole vaadates.

      „Loomulikult mitte,” vastas too, „võtame kas või kõige lihtsamad mõisted, nagu relv, soomuk või tank. Sajandite jooksul on nende tähendus mitu korda muutunud, kuid kummaline, et sõnad kõlavad ikka samamoodi.Vahest oleme liiga laisad, piiratud või stagneerunud, et midagi uut välja mõelda?

      Kuid härra kommodoor,” jätkas ta vastust ootamata,„parim näide mõiste muutumisest ajaloos võiks hoopiski olla sõna meditsiin. Mulle jättis üsna kohutava mulje, kui ma meditsiiniajaloo kursusel esimest korda kuulsin, et keskajal torgiti – meditsiiniliseks sekkumiseks ei julgeks ma seda kuidagi nimetada – inimkeha ja, kujutage ette, isegi aju metall- ja laserinstrumentidega! Milline barbaarsus!”

      „Ärge olge nii ülekohtune, major,” vastas kommodoor talle leebel toonil. „Tolle ajastu arstid tegid, mida suutsid, oma teadmiste ja oskuste piires muidugi. Kuid kas ei pärine keskajast sellised olulised saavutused nagu kloonimine ja geeniteraapia? Ning kas meile meeldiks, kui seda, mida me praegu oma parimate oskuste ja teadmiste piires teeme, nimetataks viiesaja või tuhande aasta pärast barbaarsuseks või alkeemiaks?” Kommodoor vaatas nooremale arstile küsivalt otsa.

      Mul oli tegemist, et oma selg sirgena hoida ja mitte voodile tagasi kukkuda. “Kuradi targutajad,” mõtlesin südametäiega. Paistis, et arstid olid mind täiesti unustanud. Ka nägin, et meie majoril on vanema kolleegi märkuse pärast piinlik ja mul hakkas temast isegi kahju. Tegelikult, hoolimata oma hüüdnimest, oli ta mees omal kohal, masinatevastase sõja ajal päästis mitme meie kompanii võitleja elu.

      „Pataljoni arstilt ei tasu teadusliku mõtte sügavust oodata, välikirurg peab oskama elementaarseid asju,” mõtlesin endamisi.„Piisab, kui ta oskab lappida kergemaid haavu, regenereerida lihtsamaid kehaosi ja organeid, nagu jäsemeid ja siseelundeid, ning suudab säilitada haavatu aju funktsioneerivana, kui pea on alles. Sellega tuleb ju meie Veterinaar hästi toime. Muu jäägu diviisi hospidali ja laevade hooleks.”

      „Ilmselt, kapten, te andestate meile need kõrvalepõiked, kuid lähme tagasi teie küsimuse juurde.” Kommodoori toon muutus pinevamaks, samas irooniliseks, kuivus sellest kadus.„Kas see üllatab teid, et kõige ebasobivam olend kosmoserännakuteks on inimene? Sellest peaks isegi kõige rumalam jalaväelane aru saama, just selline, kelle kohta öeldakse, et tal on üks ajukäär ning seegi tekkinud kiivri kandmisest. Või see, kelle kohta arvatakse, et jalaväelane on hädavajalik abivahend lahinguarvuti transportimiseks.”

      Ma ei suutnud end vaos hoida. „Härra kommodoor, teie hinnang jalaväele on…” Otsisin hetke sobivat sõna. „Ülekohtune,” jätkasin tasase külma tooniga.

      „Suurepärane, kapten! Vähem kui viis minutit tagasi olite te täielikult desorienteeritud kõige suhtes, võiks öelda, et isiksusena polnud teid olemas. Praegugi tunnete veel väga tugevat valu peas, reites ja paremas õlas. Peavalu on desorienteerituse kõrval teine merehaiguse oluline sümptom. Teil on regenereeritud parem käsi, kaasa arvatud õlavars ja õlg, ning mõlemad jalad kuni poolde reide, vasak jalg kuni põlveni kaks korda,” muutis ta äkitselt teemat.

      Olin hämmastunud. Mind ei üllatanud, et kommodoor seda teab. Loomulikult on laeva arstil juurdepääs kõikide pardal viibijate meditsiinitoimikutele. Mind üllatas, et laeva meditsiiniteenistuse ülem, kes vastutab tuhandete pardal olijate elude eest ning kellel kindlasti on mitmekümneid alluvaid, on vaevunud tutvuma ühe tagasihoidliku jalaväe kapteni isikuandmetega.

      „Üleminekukohad valutavad äkiliste keskkonnamuutuste korral. Ehkki üleminekukoht on antud juhul üsna tinglik mõiste, inimese rakud, välja arvatud ajurakud, regenereeruvad ju kogu aeg, teie organism ei ole täna enam see, mis ta oli eile ning meditsiiniline regenereerimine on põhimõtteliselt sama protsess, ainult et toimub ligikaudu seitsesada korda kiiremini,” tegi ta mulle selgeks.

      „Härra kommodoor, ma tean, mis on meditsiiniline regenereerimine, seda õpetatakse välimeditsiini algkursusel. Pealegi kui mul midagi ununeb või see mu rumalast jalaväelase peakolust välja taotakse, on mul härra majori näol valgustav majakas alati olemas,” vastasin kõige sõbralikuma tooniga, mida suutsin oma häälde manada.

      „Kui lühikese aja jooksul toimuv üleminek absoluutse nulli lähedaselt temperatuurilt Homo sapiensi tavapärasele kolmekümne seitsmele kraadile Celsiuse järgi ei ole äkiline muutus, mis see siis on?” jätkas kommodoor häirimatult.„Ma ütleksin, et suurepärane. Vähem kui kaks minutit pärast ärkamist suutsite te end sedavõrd