Võõras maailm

      Raul ärkas.

      Esialgu oli vaimul väga pikk tee olematusest tulla ja kui ta ikka veel umbes kilpkonna tasemel töötav aju lõpuks silmade nähtud kujutisele reageeris, otsustas ta, et tegu on eriliselt vastiku luupainajaga. Nimelt raputas teda suur valgekarvaline tegelane.

      Raul sulges silmad, kuid kerged vopsud ribidesse ja põskedele jätkusid, lisaks tuli mörisemist. Raul kannatas veel natuke aega ja tegi siis uuesti silmad lahti. Elukas mörises pisut rõõmsamalt ja vaatas talle küsiva näoga otsa. Raul vahtis talle tummalt vastu. Teadvus hakkas tasapisi tööle ja tänu uimasusele ei tulnudki erilist šokki, kui ta lõplikult adus, et „Tähtede sõja” Wookiet meenutav suur ahv tema ees on tõelisus.

      „Mis?”

      See ei olnud kindlasti kõige targem ja sügavamõttelisem, mida üks enesest lugupidav inimene öelda oleks võinud, kuid mingeid selliseid abstraktseid kategooriaid Rauli jaoks hetkel ei eksisteerinud. Vastavalt sellele, kuidas ta ärkas, hakkas tasapisi tormiks kohuma hoopis paanika.

      Elukas mörises uuesti ja tõmbas ta siis ühe ropsuga püsti. Raul avastas, et ta jalad ei kanna, sama kiiresti varises ta põrandale tagasi ja asus vabandavalt naeratades neid masseerima. Elukas ilmselt mõistis, vinnas ta ühe liigutusega selga ja tormas minema.

      Raul jõudis ühe pilguga haarata piklikku veidrat koli täis ümmargust ruumi, kus kummalistel torukujulistel alustel vedelesid inimesed. Kui palju just, ei suutnud ta fikseerida, sest järgmiseks keerles vaateväljas hall krobeline metall, siis tuli hammustavat külma, siis põletas teda miski, siis kadus korraga kaal, seejärel visati ta mingitele kottidele ja kogu kitsas ruum hakkas rappuma ning liikuma.

      Auto, otsustas Raul.

      Ta vaatevälja ilmus veel kaks suurt valget elukat, nad mörisesid vastastikku ja hetk hiljem tekkis kusagilt neljas, ainult et see oli metallist.

      Too esimene, kes teda kandnud oli, osutas näpuga enda suu peale ja ütles midagi, mis kõlas nagu: „plälu-lälu, plälu-lälu,” seejärel osutas näpuga Rauli suule.

      Raul taipas ja kehitas õlgu. „Mis sa ikka ütled, kui midagi öelda ei ole.”

      Metalne elukas mörises midagi, nad kõik paistsid segaduses olevat ja sama žestiga paluti tal veel midagi öelda.

      „Ma olen Raul, Raul Wandman, 17 aastat vana, Maalt, Eestist, Tallinnast. Ja mul ei ole vähimatki aimu, kus ma olen ja kuidas siia sattusin.” See oli muide ta olukorra täiesti adekvaatne kokkuvõte.

      Metalne elukas mörises uuesti ja seekord läks teistel kolmel vaidluseks, mis kõlas nagu mootoreid soojendavate põrguinglite jõuk.

      Seda aega kasutades vaatas Raul ringi. Paremaks sellest midagi ei läinud. Masina kabiin oli mingist hallikast, justnagu õlitatud materjalist, ning kui ta lõpuks pead tõstis, nägi ta läbi tagaklaasi, et nad eemalduvad lund üles keerutades põlevast pisut lennukimoodi silindrist, mis lebab kaljudel kummalise madala, voogava ja lillasid sädemeid pilduva taeva all.

      Elukad jõudsid otsusele. Metalne otsis kusagilt kastis millegi, mis meenutas löökdrelli ja elevantidele mõeldud klistiiripritsi ristsugutist, teised kolm haarasid Raulist kinni, metalne laadis seda – sest teisiti ta tegevust nimetada ei saanud – ja asetas otsiku Rauli meelekohale. Polnud mingit võimalust vältida seda, mis sealt nüüd tulema pidi.

      Mörin, ja lisaks sosistas keegi Raulile tema enda häälega kõrva: „Kas sa nüüd saad minust aru?”

      Vastumeelselt avas ta uuesti silmad. Kogu õõvastav jama, mida ta taas oli suutnud ühe õnneliku hetke unenäoks pidada, püsis alles. Ainult niipalju vaheldust, et nad olid jõudnud mingisse lohutusse sammaslabürinti ja Raul leidis end lamamas üsna mugavas ja suures – ilmselt neile ahvidele mõeldud – tugitoolis, mille seljatugi oli peaaegu rõhtsaks alla lastud. Ahv – võimatu oli öelda, kas seesama või mõni teine – silmitses teda teisel samasugusel istudes.

      „Kui keegi küsis, kas ma sain aru, siis jah, sellest küsimusest ma sain aru…”

      Uratus.

      „Hea,” pirises hääl peas.

      Mörin, ja samaaegne tõlge: „Me siirdasime sulle automaatse tõlkija. Kas sa tõesti ei oska standardkeelt? Või mõnd murret?”

      „Mis asi on standardkeel?”

      „Keel, mille erinevaid modifikatsioone räägib suurem osa inimkonnast ja milles toimub praktiliselt kogu suhtlemine erinevate asumite vahel siinses galaktikaosas. Standardkeel. Vana Urthi keel. Jõuab kohale?”

      „Meil ei ole tähtedevahelist suhtlemist.” Raul hakkas taas kahtlema toimuva reaalsuses.

      Paar sekundit vaikust. „Kust sa oled?” „Maalt… ... Earth… Terra?”

      Taas pikk vaikus. „Sinu keele kirjeldus oli siiski olemas. Hoidjad on ilmselt selle eest hoolitsenud…” Olevus tunnistas teda oma suurte tumedate silmadega. „Kuidas sa sattusid û’eñi(jj)g-ide laeva peale ja mida sa Erhrr(e)rrhik-il teed?”

      „Mis?” Raul ainult maigutas.

      „Kas sa tead, kus sa oled?” proovis elukas uuesti.

      „Ei.”

      „Selle planeedi nimi on Erhrr(e)rrhik. Selle koordinaadid on…” Mörin. „Masin ütleb, et ei oska galaktilisi koordinaate sinu keelde tõlkida. Häda… Nii et te tõesti ei tea universumist midagi? Teil ei ole tähtedevahelist suhtlemist?”

      „Ei.”

      „Aga mingi suhtlemine peab ju olema – sa olid û’eñi(jj)g-ide laeva peal.”

      „Mul ei ole õrna aimugi, kuidas ma sinna sattuda võisin. Kes on… need… üenjigid?”

      „Üks rahvas…” Olevus vaikis taas mõned sekundid. „Me peame minema. Meid rünnatakse.”

      Nüüd jõudis Rauli teadvusse kisa ja ragin, mis kogu aeg kusagil kaugemal paisunud oli.

      „Tule juba!”

      Seda karjus üks ahvidest, kes parasjagu traavis läbi ruumi, käes traadist luuda meenutav riistapuu, ja tema hüüdele, mis ilmselt oli Rauli vastasistujale mõeldud, eelnes mingi „Öh-rr”, mis tõenäoliselt oli tolle teise nimi.

      „Suudad sa käia?” küsis elukas Raulilt tõustes.

      „Mis sa selle inimesega jändad! Läksime!”

      Elukas oli peatunud ja sihtis oma aparaadiga tulekuteele. Kostis klagin ja vuhin, millele kohe järgnes plahvatuste kõma kaugemal.

      „Informatsioon!..”

      „Kui ta valetab, on ta ohtlik, kui ta tõtt räägib, on ta kasutu.”

      „Ma suudan käia…” Raul ajas end jalule ja suutis tooliservale toetudes isegi püsti jääda.

      „Mõlemal juhul pole teda kasulik ka tzasu-tontidele jätta,” arvas ennist istunud ahv.

      Teine keeras toruotsa Rauli poole.

      „Pealegi ma alles siirdasin talle tõlkemooduli.”

      „Kähku sinnapoole!” kähvas suure relvaga elukas ja Raulile tundus, et ta kuulis selles mörinas kahetsust. Igatahes on raske kedagi mõjusamalt motiveerida, nii et Raul avastas varsti, et suudaks hea tahtmise korral paar jooksusammugi teha.

      Minna ei tulnud kaugele. Sammaskoda avardus nende ees ja siis olid nad taas tolle kummalise lillaka katte all, sest lähemal vaatlemisel ei saanud toda siledat küütlevat pinda kuidagi taevaks pidada, mis sest, et see ulatus horisondist horisondini oma paarisaja meetri kõrgusel – eeldusel, et inimsilm ehitiste ja küngaste proportsioone õigesti hindas. Ja seal oli külm, maa oli kaetud paksu lumega.

      Allakukkunud laev, millega – ei jäänud üle muud oletada – ta oli sinna toodud, lebas vast poole kilomeetri kaugusel ja selle juures käis lahing. Ühel poolel olid kahejalgsed, pisut türannosaurusi meenutavad elukad, teisel hiidämblikud. Raul ei saanud seda vaatepilti kaua imetleda, sest vahepeal oli ahv ta rambist üles mingisse ülemõõdulisse