Džanga varjudega. Aleksei Pehhov
Читать онлайн книгу.
tle>
Lõuna-Valiostri elanikud, kes pole kunagi riigi põhjaosas käinud ega Avendumit näinud, kalduvad pidama Rannengit väga suureks linnaks. Ta pole tõesti väike, kuid jääb mõõtmete poolest siiski Avendumile kõvasti alla.
Kui mõni ei tea, siis Ranneng on kuningriigi kunagine pealinn, mis kaotas selle auväärse tiitli Kevadsõja ajal, kui orkide armaada oli Zagraba laantest sisse tunginud. Oma poolteise tuhande aasta pikkuse ajaloo vältel on linn üle elanud sadakond valitsejat, kuus suurt tulekahju, mis tegid ta täiesti maatasa, mitmeid võimupöördeid, mässe, taude ja loomulikult sõdu.
Orkide poolt peaaegu täielikult hävitatud ja võidu järel uuesti üles ehitatud Rannengit peetakse õigustatult kuningriigi kõige kaunimaks linnaks.
Vanaaegne arhitektuur, arvukad jumalate templid, rohked pargid, avarad tänavad, purskkaevud, vahitornide kõrged teravad tipud, ülestõstetavad sillad jõgede kallastel – kõik see meelitab linna otsatul hulgal rändajaid, päevavargaid ja kaupmehi.
Stalkonite dünastia valitsemisaja päris alguses asutati Rannengis toonase kuninga käsul teaduste ülikool, kuhu tullakse õppima vaat et kõikidest põhjala kuningriikidest. Auväärse ülikooli vastas paikneb tohutu suur park ning kui minna läbi selle linna piires laiuva väikese metsa Ülalinna, siis jõuab Maagide ordu kooli hiiglasliku pronksvärava ette.
Just siin pannakse alus tulevaste võlurite ametioskustele ning alles pärast viit aastat ränki õpinguid suunduvad nad Avendumi kooli oma võlurikunsti täiustama. Tänu maagide koolile ja ülikoolile nimetatakse endist pealinna tarkuse linnaks.
Paremat kohta linna rajamiseks poleks saanud ollagi – Ranneng paikneb kõigile nii sobivalt viiel künkal, kuhu suubuvad kuningriigi lõunaosa peamised kaubateed.
Poeetidele meeldib kangesti Rannengi ilu ülistada, kuid sel linnal on üks oluline puudus: see asub Zagraba laantele hulga lähemal kui Avendum ning seega kui orkidel peaks jälle tekkima haiglane himu sõda valla päästa, on neil märksa lihtsam jõuda siia kui Külma mere äärde. Seetõttu tekkis meil viissada aastat tagasi uus pealinn. Orkid õpetasid inimestele ettevaatlikkust.
Stalkonite dünastia ei kavatsenud igatahes sama reha peale kaks korda astuda ning seega kolis kuningas koos kogu õukonnaga põhja, Avendumisse – kaugemale laanteriigist ja võimalikest ohtudest.
Sellega lubage mul lühike ekskurss ajalukku ja maateadusse lõpetada, seda enam, et me jõudsime lõpuks linnaväravasse.
Oli hiline hommikutund ning ümberkaudsete külade ja alevite elanikud suundusid linna, et osta, müüa, varastada, saada tööd, minna õppima, külastada sugulasi, kuulata kõmujutte või vahtida lihtsalt igavusest mingit jaburdust. Seepärast oli rüsin nii suur, et mul kadus igasugune lootus pääseda endisse pealinna enne õhtut.
Rahvasumm lärmas kirjeldamatult. Sajad inimesed rääkisid, lõugasid, karjusid ja vaidlesid, püüdes sülge pritsides tõestada enda õigust minna enne teisi. Naerikoormaga vankri juures puhkes järjekorrakoha pärast kähmlus. Rannengi vahid püüdsid korda jalule seada, kuid tegid asja vaid hullemaks – lootusetu katse teineteist tümitavaid maamatse rahustada kukkus haledalt läbi ning rahvaparve ebaterve tähelepanu koondus pikatoimelistele linnavahtidele.
Kiskus tõsiseks lööminguks ning õhus oli tunda Garraki tulise pipra hõngu. Sõdurid, keda oli vaid käputäis, kahetsesid, et olid kaklusse sekkunud.
„Mis jama see on?!” kähvas ärritunult morni näoga tegelane, kes reageeris Röökuri nimele. „Ma ei mäleta, et oleksin varem Põhjavärava juures sihukest tunglemist näinud! Kõik trügivad alati Triumfiväravast!”
„Miks siis meie siit trügime?” sisistas Hallas vihaselt, hoides käega põsest.
Mis võib olla hullem kui morn, tusane ja kogu ilma peale vihane päkapikk? Ainult morn, tusane, kogu ilma peale vihane päkapikk, keda lisaks vaevab hambavalu. Hallasel valutas hammas eile õhtust saadik ning valmistas talle nähtavasti kohutavat piina. Kuid põikpäine päkapikk ajas jonni ega lasknud lagunenud hammast välja tõmmata, teatades, et laseb seda teha korralikul habemeajajal, aga mitte hobuseposijail, kelle hulka ta arvas Deleri ja Kli-Kli, kes mõlemad olid varmad tohtriteenuseid pakkuma.
„See on suurteele kõige lähem värav!” püüdis Röökur end õigustada.
„Või kõige lähem!”kostis Hallas tusaselt, näppides oma habemepatse. „Aga seda, et keegi on praegu valust kõveras, su loll peakolu ei mõelnud?”
„Jäta vingumine,” porises Deler. „Kannata natuke.”
Päkapikk heitis laiaõlgsele härjapõlvlasele kurja pilgu, ilmselge kavatsusega anda talle vastu lõugu, kuid selle asemel torises:
„Miks ikkagi nii aeglaselt läheb?”
Ta jälgis, kuidas linnavahid lasid väravast sisse kuhjas kanapuure täis vankri.
„Tarvis ju igaüks läbi vaadata, lõiv võtta, tuleku põhjus välja selgitada,” piiksus Kli-Kli.
„Erakordne agarus linnavahtide kohta,” ühmasin mina. „Huvitav, millest küll?”
„Kes neid teab,” kehitas väike roheline paharet õlgu.
„Vahest prooviks teist väravat, milord Alistan?” küsis Meekärg kõhklevalt, kõõritades silmanurgast meie salga juhi poole.
Rüütel vaagis ettepanekut mitu sekundit ja raputas eitavalt pead:
„Sinna on enam kui tunni tee.”
Hallase nägu värvus tumepunaseks ning ma hakkasin kartma, et ta saab rabanduse.
„Tund aega!” urises ta. „Ma ei pea nii kaua vastu!”
Ning päkapikk suunas hobuse otsustavalt väravasse.
„Kuhu ta läheb?” küsis Röökur jahmunult, kuid Alistan vaid muigas ja juhtis oma hobuse Hallasele sappa. Meil ei jäänud üle muud, kui püsida kannul.
Rahvas vahtis meid algul huviga, kuid siis, taibates, et me trügime järjekorrast ette, tõstis ähvardavalt nurinat.
„Annavad tappa! Vannun Sagra nimel, annavad tappa!” pobises Ümiseja.
Kuid päkapikk trügis hoolimatult läbi nördinud inimmassi ja karjus nagu ehtne kingsepp, nõudes, et talle antaks teed.
„Seis, päkapikk! Se-eis!” karjus hellebardiga linnavaht. „Kuhu sa oma arust põrutad?! Kas sa järjekorda ei näe?!”
Habemik avas juba suu, et öelda sõdurile kõik, mida ta arvab temast ja tema sugulastest kuni seitsmenda sugupõlveni välja, kuid nagu imeväel järsku tema külje alla ilmunud Miralissa lükkas ta kõrvale.
„Kaunist hommikut, auväärne! Mis on juhtunud? Millest on tingitud see viivitus?” päris tuhavärvi juustega haldjatar naeratades.
Linnavalvur võttis kohe vaiksemaks ja isegi püüdis vormirõivast kohendada. Nagu emad on meile väikesest peale õpetanud, tuleb haldjatega, olgu nad tumedad või heledad, käituda võimalikult viisakalt. Kui sa just ei taha saada pistoda ribide vahele – metsaelanikud lasevad selle käiku, kui neile kogemata tundub, et neid on solvatud.
„Mis siin kaunist on, mileedi? Vaadake, mis siin toimub! Igaüht tuleb kontrollida ja üle kontrollida. Ja kõik puha Nimetamatu alatute tükkide pärast. Räägitakse, et mõni nädal tagasi ründas ta kuninga lossi!”
„Mis sa kostad! Kas tõesti Nimetamatu?” mühatas Onkel umbusklikult ja muigas paksu halli habemesse.
„Nimetamatu, kes siis veel! Ja viis tuhat tema sabarakku! Kui poleks olnud kaardiväge ja Alistan Markauzi, oleksid nad tema majesteedi tapnud!”
„Viis tuhat, ütled sa?” kohmas Onkel jälle uskumatult ja kratsis oma kiilanevat kukalt.
„Rahvas räägib, et viis,” kohmetus jutukas sõdur, ilmselt taibates alles nüüd, et viis tuhat on päris suur hulk.
„Nonoh,” kõgistas Onkel, kes oli nagu me kõik juhtunud lossis viibima tol mälestusväärsel ööl, mil Nimetamatu poolehoidjad võtsid nõuks kuninga kaardiväe proovile panna.
„Kuid mis on sellel pistmist ummikuga siin väravas? Rünnak oli ju Avendumis, aga värav on Rannengis!” ägestus Hallas.
„Kuningas – istugu ta troonil veel sada aastat! – käskis valvsust suurendada. Nii me siis püüame teha, mis suudame.”
„Nad