I

      Meelehaigus suus ja südames, astus Mäetaguse peremees Hannus Kukk teise jõulupüha õhtul üle ukse tuppa ja viskas ilma tere õhtust ütlemata ukse kinni, et tuba põrus ja perenaine Tiio leemepaja tahtis tule pealt võttes käest maha pillata.

      „Aga Hannus, mis sul meelde tuleb! Laps magab.”

      „Oh, pea suu! Küllap mina ja sina niipea palju magada saame. Nüüd on lõõg täis!” Ta viskas mütsi peast laua peale, ja kolde ette maha istudes toetas ta kaks kätt pea alla.

      Perenaine vaatas imestades ja õhates mehe otsa. Nagu valune välk käis üle ta näo. Tasa küsis ta viimaks: „Aga, Hannus, ütle ometi – ”

      Peremees jäi tükiks ajaks vait. Viimaks rääkis ta pikkamisi:

      „Ma tahaksin teada, miks ma ülepea nõnda kaua olen oodanud. Mis mind keelas mineval aastal teistega kaasa minemast? Aga seal kuulasin ma sinu palveid ja noomimist, nagu oleks naistel niisugustest asjadest vähematki arusaamist. Nüüd on lugu veel hullemaks läinud. Kõrtsi Priidu ütles mulle küll: „Pane tähele, sa kahetsed! Nüüd – ”

      „So, so, sa tuled tema juurest,” lisas perenaine vahele, ,,seda oleksin ma arvata võinud!”

      „Vait!” põrutas peremees. „Hakka sa jälle selle peale urisema! Tema on mulle veel ainukeseks sõbraks, ilma kelleta ma koguni ei teaks, mis võtta või jätta. Aga mis võib tema selle vastu, et nüüd ise renti peab maksma ja raha tarvitab. Kust võtan ma nüüd nii suure summa? Ja jüripäevast peale öeldakse rent veel suuremaks tõstetavat! See on jälle aidamehe süü – oh sina – !” Ta kiristas hambaid. „Kas ta siin käis?”

      „Hannus!” manitses perenaine, „ära pattu räägi!”

      „Pattu? So!” kähvas mees. „Kas sa arvad, et ma ei tea, mida kõik maailm teab. Kuidas see Pärtli südant söönud, et ta sind ei saanud! Ja et härra iga nõu heaks kiidab, mis temale aga raha muretseb – kas see vahest vale on? Nüüd tallavad nad kõrtsi Priidu kukil, sest et teavad teda minu poole hoidvat. Aga kauaks inimene niisuguste vastu jõuab kannatada! Maksan ma korjatud kopikad homme Priidule ära, siis võin jüripäevaks asjad kotti panna – renti ei kingi mulle ükski. Aga nii poolhullu ei taha ma olla! Küünlapäevaks ütlen ma ise üles ja jaanipäeval on Venemaa tee jalge all.”

      „Hannus!” hüüdis perenaine.

      „Vait! Aamen!” Peremees tõusis püsti, läks kambri ja vaheust kinni lükates viskas ta enda selili asemele.

      Tiio oli kolde ette seisma jäänud. Ta vaatas üksisilmi kustuva söehunniku peale, mis leeauku täitis, ja pisar pisara peale voolas mööda palgeid maha leemepatta. Söögiisu oli ammugi läinud. Jah, seda oli ta ammust ajast kartnud, aga nüüd, kus lugu käes, näis see ometi nii arusaamata, et raske oli seda tõeks pidada. Kui Hannus nõnda rääkis, siis ei olnud enam pisematki lootust asja teiseks ajada. – Mäetaguse Tiio tundis oma lapse isa. Mis oli siis Hannuse nii kangesti selle mõtte peale, kodumaad maha jätta, kinnitanud? Muist ta oma aru, muist ka kodused pahandused ja tülid mõisavalitsusega. Aga siiski – Tiiol olid isemõtted selle kohta, ja kui ta meelde tuletas, kuidas iseäranis sest saadik, kus Hannus endise vihamehe kõrtsi Priidu suureks sõbraks oli saanud, kõik asjad majas teiseks olid muutunud, siis lõi perenaise kulm kortsu ja tasase meelega naisterahva mokkade vahelt võis erk kõrv sõnu kuulda: „Sellele oleks Jumala nuhtlust tarvis.”

      Kuidas oli Hannus enne naise ja lapse vastu koguni teine olnud! Nad olid ta ainus vara ja suurem õnn, ta armsam mõte ja ülem rõõm olnud. Kui Kuke Hannus mõne aasta eest oma Tiio ema juurest oli Mäetaguse talusse noorikuks viinud, siis ei olnud kellegi hing arvanud, et asi kord seks võib muutuda, kuidas ta nüüd oli. Kaks hinge oli külas, kes Hannuse õnne sapise südamega pealt olid vaadanud: mõisa kubjas Pärtel, kes ka Tiiot oli kosida tahtnud, ja kõrtsmik Priidu, kes Mäetaguse talu oli endale ihaldanud. Ühel ja teisel tohtis kadunud lootusest kahju küll olla. Et Hannus mõlemal pool esimene oli kaupa kinnitama, siis jäid endised tahtjad lootusest ilma, ja kui kõrtsi Priidu aegamööda viha näis ära unustavat ning viimaks Priidu ja Hannuse vahel sõprus siginevat, siis oli Hannusel sest küll hea meel, aga – Tiio vaatas uue sõbra peale argse ning kahtlase silmaga. Naisterahval peab mõnikord teravam tundmine südames õigeks ütlejaks olema, kui mees veel tüki aega pead seletajaks hüüab. Nõnda oli arvata aasta aega mööda läinud ja Tiio vana eideke hingas hauas, kui Mäetaguse talu põllud ühel tulipalaval suvepäeval rahe all nii raskesti rikutud said, et mitte üht neljandikkugi loodetud viljasaagist peremehele üle ei jäänud. Murest koormatud südamega seisnud Hannus oma väljadel ja nagu rink surunud teda see küsimus: millega nüüd mõisa renti maksta. Seal oli kõrtsi Priidu tema juurde astudes ütelnud: „Kuule, Hannus, mul seisavad mullust saadik veel mõned kopikad laekas – kui tahad, tule võta.” Ja Hannus? Õiglane Hannus ei näinud pakkuja imelikku nägu ega kuulnud ta pakkumises muud kui lahket ligimesearmastust! Kahe käega võttis ta ande vastu, ja sest saadik oli kõrtsi Priidu Mäetaguse Hannuse parem sõber. Pikkamisi muutus nüüd asi seks, mis ta oli. Esmalt kannatades ja vait olles, takka järele ikka kurvema meelega nägi Tiio, kuidas peremees õhtud ning viimaks ka pooled päevad sõbra juures ära viitis, hooletus siginema ja rahu meelest ning majast kaduma hakkas. Läks selle juures mõni kasu kaduma ja nägi peremees seda ka kahe silmaga pealt, siis olid kurjad inimesed süüdlased ning täielik süü aeti selle peale, keda, tõsi küll, mitmest kohast võis kinni sasida – mõisavalitsuse peale. Kes seda renti võib maksta-sellega ei saa ju iial võlgade kimbatusest lahti! Ütles Tiio: „Aga, armas mees, katsume nõnda ehk nõnda, me oleme ju siiamaale läbi saanud, ja kas me siis inimeste süüks võime ajada, mis Jumal meile läkitanud,” siis lõi Hannus rusikaga vastu lauda: „Kas sina paremini tead kui mees, mis tõsi või mitte!” Nõnda läks siis elu Mäetaguse talus ikka viletsamaks ja kui möödaläinud suvel teise kihelkonna kolmest vallast kuus perekonda olid välja rännanud võõral piiril uut elupaika otsima, siis oli ka Mäetaguse Hannus esmalt ääri-veeri mööda, pärast üsna lausa sest kõnelema hakanud, kuidas ükski mõistlik mees niisugust orjaelu koguni välja kannatada ei võivat ja tema, nagu kõrtsi Priidu ning iga täie aruga mees, seda nõu kõige mõistlikumaks pidavat. Ehmatanud perenaine oli kõigest jõust sellele vastu pannud, oli palunud ja meelitanud, kuni Hannus küll pool-vastumeelt, aga viimaks ometi kindla sõnaga lubanud talle seda meelehaigust mitte teha, et oma isa-ema hauast eemal puhkepaika leiaks.