Asunik Woltershausen

      Asunik Woltershausen oli naerev filosoof maksiimiga: Ainult mitte huumorit kaotada! Huumor otsas – kõik otsas! Julgustades tüdijaid, lohutades kurtjaid, vaieldes mõne juba nutma hakanud filosoofiga – kunagi ei unustanud asunik Woltershausen seda oma juhtlauset kordamata. Algupärane see just ei olnud – jumaluke, ei aga ajakohane, ilmsesti ajakohane. Sest oli ju tegemist mööduva nähtusega. Mööduv loogika raudsel tahtel pidi see olema, olles ebaloomulik, olles perversne, olles absurdne. Milleks aga huumorit kaotada, kui äärmiselt kurigi nähtus on mööduv?

      Ei olnud siis kahtlust: ainult ilmparanemata idioot võis oletada, et asunik Woltershausen jääbki asunik Woltershauseniks parun Woltershauseni iidsele mõisakrundile, jaotudes sellesse oma endiste moonakate, mingisuguste «sõdurite» ja muude tumedate asjameestega; et ta jääbk i elutsema vana porsunud aednikumaja kahte toaurkasse oma kolme tütrega, kuna üleval härrastemajas laiutavad endid kõiksugused «ametnikkudeks» kutsutavad isikud; et tema kolm tütart jäävadki lehmi lüpsma ja piima pikklaual alevi meiereisse vedama, täites peale selle majas veel kõiki muid neitsikukohuseid; et ta ise – kõlbmatu tõsisema töö jaoks oma kuuekümne viie aastaga –, et ta jääbki külainimestele oma kodusest komisjonilaost vankrimääret ja pastlanahka, sukavardaid ja püksinööpe müütama. Ei, pööre pidi tulema, murrang pidi järgnema, mingu aega, mis läheb!

      Seda aega, seda pöörde ajaloolist tähtaega oli asunik Woltershausen juba mõnda puhku püüdnud ennustada, pealegi imponeeriva kindlusega, tõotades üks kord toobi tinti ära juua, teine kord kolm päeva hülgerasva süüa, kui ta peaks eksima. Ta eksis muidugi, see on prohvetlik, ainult need ei eksi, kes midagi ei ennusta, ja mida võis asunik Woltershausen parata, et Kapp’i ja Hitleri katsed äpardusid, et Wrangell Jugoslaavias tsarismi püstitamisega aegles ja et see jantlik moonutus, mida hüüti Eesti riigiks, enda kitsikusest välja rabeles.

      Rabeles välja ja püsis. Aastast aastasse. See oli õieti probleem. Probleem teatava müstikaga. Ja asunik Woltershausen pidi endale tunnistama, et selle probleemi lahendus tegi temagi filosoofilisele peale raskust, ammuks siis õde Bella tavalisele õuedaamiarule. Õde Bella Tallinnas oligi see, kes asunik Woltershauseni kõneldava probleemi peale ninakile vajutas. Ta jäi teda kord suuril silmil läbi lornjeti fikseerima ning lausus nõnda:

      «Armas vend, on asju, mida mina ei taipa. Ehk taipad sina. Ütle mulle, millel jalgneb õieti see nõndanimetatud Eesti vabariik? Miks ei noti üks ühte ja teine teist tänaval maha? Miks ei rüüstata kauplusi ja elamuid? Miks alistutakse vaikimisi politseile, kohtule, kogu haldusele ja valitsusele? Miks mindi sõtta ning minnakse nekrutiks? Ja mispärast makstakse lõive ja makse? – Pea silmas, kulla Alarich: jõuk Mardi- ja Matsipoegi lööb kokku ja ütleb: Meie oleme riik – meie oleme valitsus! Ja seda ustakse! Ja neid respekteeritakse! Ja neid tunnustatakse! Ja seda teevad riigidki – suurriigid eesotsas – ja seda teeb Saksamaagi! – Alarich, ma küsin sinult, kuidas on selle võimu nimi, mis sunnib kõike seda sündima? Ehk tead sina. Mina mitte.»

      Vend Alarich ei raatsinud ilmutada, et on asju, mida temagi ei tea; seepärast andis ta vastuseks:

      «Kallis õde, see on probleem, mille lahendamise kallal ma juba ammu töötan. Ei ole kahtlust, et see mul õnnestub. Minu juurdlemismeetod on eksimatu. Tulemustega loodan sind varsti võida tutvustada.»

      Ja kui ta siis jälle kodus oli – seda kodu kutsuti ju nüüd paraku Kukevere «asunduseks» andus ta innukalt oma ülesandele välja juurelda, kuidas on selle salapärase võimu nimi, mis Mardi- ja Matsipoegade riiki liimis hoiab. Isegi siis, kui ta külanaistele oma väikesest hästi varustatud komisjonilaost niiti ja nõelu, seebikivi ja vorstirohtu müütas, isegi siis töötas ta indutseeriv ja dedutseeriv aju täie auruga. Nõnda ei jäänud siis õde Bellal tulemusi täit aastatki oodata. Mõistatus oli mõistatatud.