Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad. Eduard Vilde
Читать онлайн книгу.
n>
1.
Küla-parun
„Maidu, kelle poeg sa oled?”
„Ema poeg.”
„Kelle weel?”
„Isa poeg.”
„Kelle weel?”
„Paruni poeg.”
Kõik naersiwad ja Maidu naeris ka. Nad ise oliwad Maidule selle wastuse kätte õpetanud. Juba siis, kui poisike „paruni” asemel alles „palun” ütles. Wäike Mait ei mõistnud, mis tähendus tema wastusel oli. Aga ta märkas, et see neile nalja tegi. Ja et ta ise hea meelega naeris, siis ei jäänud ta neile soowitud wastust wõlgu. Ta tõendas igale küsijale, et ta paruni poeg olewat, ja nad naersiwad kas wõi silmad wesiseks ja kiitsiwad Maidut teraseks poisiks.
„Aga kus su mõis on?” päris siis weel üks wõi teine, ja tui Maidu oma räpase käekesega Konna Jaagu suitsuurtsiku poole näitas, oli nali täieline.
Oli aega, siis loriti lapse kallal weel kauemine. Mait kuulis siis sõnu ja lahendusi, mida ta weel wähem mõistis, kui seda, et ta paruni poeg olewat. Ta sai ainult aru, el peale tema ka ta emast ja isast jutt oli. Kas nad neist head wõi paha rääkisiwad, seda ei suutnud wiieaastaue mehike otsustada. Õigemine: ta jäi selle kohta kahewahele. Iseäranis kuri ei wõinud see olla, mis nad Liisust ja Jaagust lobisesiwad, sest nad naersiwad ju! Wahel tärkas aga Maidu tillukeses hinges siiski umbne aimdus üles, et kõik hea, et kõik korras ei ole. Mõne naerja suu wõi silm ei meeldinud talle. Mõnel naerjal oli jälle heal, mis Maitu hammustas. Mõni arusaamata sõna kriipis ja torkas teda kuskilt.
Niisugusel puhul pani poisike wudinal mõõda tänawat koju poole minema; ta porised putked wälkusiwad aga räpase takuse särgikese alt. Maha jättis ta weeloigu juurde oma mudamajad, pilpasillad ja männakoorest laewakesed, Konna pere wärawa juures waatas ta alles tagasi. Ta pühkis käeseljaga nina, oli tõsine ja mõttes… Need seal – teopoisid ja waimutüdrukud – wahtisiwad talle järele ja hirwitasiwad, kuni nad teda nägiwad.
Mitte igakord ei jooksnud wäike Mait ära. Ta naeris naerjatega, kui need temale meeldisiwad, kaua kaasa. Ja nad meeldisiwad talle, kui nad teda kiitsiwad.
Üks kiitis tema toredat „paruninina”, teine tema suuri „saksasilmi”, kolmas tema teraseid wastuseid. Ja nad silitasiwad tema punakaswalget „mõisnikupead” ja ütlesiwad: „Ää kuulagi, sinust soaab weel suur mees! Ega käbi kännust kaugele kuku!”
Siis naeris Maiduke ja ajas nendega laia juttu. Küsimusega, kelle poeg ta olewat, harjus ta wiimaks nii ära, et ta isa ja ema enam ei nimetanudki, waid kohe wälja lompsas: „Paruni poeg.”
„Milla sa siis papat koa woatama lähed?”
„Kui suureks soan.”
„Mis sa talle siis koa ütled?”
„`Tere, tere` ja löön patsi.”
„Mis weel?”
„Isa ja ema soatsid palju terwikseid.”
Naerwad näod. Turtsumine.
„Mis sa omale papa käest koa küsid?”
Selle peale ei tea poiss kohe wastata. Tal kas on liig palju soowisid, wõi ta ei saa küsimusest hästi aru.
„Noh, papa on ju rikas mees, ta peab sulle midagi andma,” aitab keegi takka. „Küsi ta käest üks karjamõis,”
„Ei, Maidu küsib tuuleweski,” wastab poisike mõttes.
„Mis weel?”
Mait lööb silmad oma paljate, karpas säärte peale:
“Ja püksid.”
Kõik naerawad. Maidu naerab laginal kaasa. Üks naljahammas teeb talle pai ja õpetab:
„Nüüd mine koju ja ütle isale ja emale, et nad su papa juure wiiwad. Papa annab sulle tuuleweski ja uued püksid ja pika seartega saapad peale kauba. Mine aga nüüd ruttu!”
Poiss pistabki koju poole, külapoisid hoiawad kõhtu naeru pärast. Noh, Jaagu ja Liisu nägusid tahaksiwad nad näha saada, kui Mait kodus ütleb: “Isa ja ema, wiige mind papa juure, ta kingib mulle tuuleweski ja püksid!”
Kõik lähebki täide.
„Ema ae, kus isa on?”
„Mis sa isast tahad?”
„Ta peab hobuse ette panema.”
„Miks?”
„Maidu sõidab papa juure.”
„Missuguse papa juure?”
„Maidu papa juure. Maidu on ju paruni poeg.”
Pilk, millega noor naine lapse otsa waatab, on lai, tühi ja läiketa. Ehmatust seal sees ei ole, aga hall, abita kohmetus. Nagu hingelik udu. Ema suuremaks kitsikuseks on, et ta ei tea, mida lapsele wastata. Ta on juba ennemalt kuulnud, kuda `külakoerad` ta poja kallal hauguwad, et nad talle kätte on õpetanud, ta olewat paruni poeg. Aga ema lootis, et laps lori ruttu ära unustab ja et haukujad wiimaks ära wäsiwad ja wait jääwad. Aga ei! Nad narriwad ja ässitawad edasi. Nad ei anna lapsele hingerahu, igalpool on nad teda õgimas, nende hambad ei wäsi laksumast…
Äkiline wiha ujutab noort naist, ta kargab püsti ja raputab tänawa poole rusikat – tummalt ning siiski nii sõnarikkalt…
Mait ei saa sellest imelikust wihast aru. Ta wahib laial silmal ema otsa ja küsib siis:
„Kas sõidame täna papa juure? Papa annab Maidule tuuleweski ja püksid ja ilusad soapad.”
Äkitselt, nagu Liisu wiha tulnud, näib see ka lahkunud olewat. Ta wajub pikkamisi järi peale maha, ta priske ja weel kaunis ilus nägu on jälle rahuline, tuim, peaaegu tönts.
„Ära ole rumal laps,” ütleb ta poisikese käest kinni hakates. „ Sinul põle papat, sul on isa, ja sinu isa põle parun, ta on talupoeg. Kui keegi weel küsib, kelle poeg sa oled, siis ütle Konna Jaagu poeg. Ära ilmaski enam ütle: paruni poeg. Muidu soad minu käest witsu. Kas kuuled?” Poisikese nägu lööb nukraks, sest – tuuleweski, püksid ja saapad!.
„Aga Matsi Priidu ja Silmu Mikk ja Uuetoa Mari – ” algab ta pika mokaga, kuid ema käratab wahele: “Paljugi, mis need sead sulle waletawad! Ütle neile teine kord: Urjah hundid! – ja jookse ära! Kõik on wale, mis nad reagiwad. Papat ei ole ja parunit ei ole! Wemmalt soad, kui weel niisugust lori ajad!” – Ja ema näitab haopinu poole.
Seega pole aga wäike Mait, kelle hinges ainelised himud ärganud, weel mitte waigistatud. Ta otsib isa üles.
„Isa ae, kas Maidu on Paruni poeg?”
„Mis siis?”
See waimukas wastuküsmus tuleb laisalt pika, kondise mehe suust, kes toa taga muru peal kõhuli pühapäewa peab. Tal on rõugearmiline nägu, suur tönts nina ja helehallid unised silmad. Oma laia suu hoiab ta weidi lahti; paksude kahwatannd huulte tagant paistawad suured, helewalged hambad wälja.
Wäike Mait kükitab tema juurde rohu peale ja räägib pool sosistades, kus juures ta kartlikult toa poole waatab:
„Ema ütleb, et Maidu ei ole paruni poeg, aga Matsi Priidu ja Silmu Mikk ja Uuetoa Mari ja Purika poiss ütlewad kõik, et Maidul ou papa.”
„Kuula nüüd külarahwa lora !”
„Aga – aga – „ kogeleb wäike mees, ja ta suukese ümber tuksub ärewus – „aga tuuleweski ja soapad ja – ja – ”
„Mis soapad ja tuuleweski?”
„Mis parun Maidule luband anda”…
Konna Jaak püüab oma kiwikõwa, kinnise peaga mõtelda. Ta püüab aru saada, mis lapse jutt tähendab. Mõtlemine ja arusaamine pole aga Konna Jaagul kerge. Ta wahib oma uniste silmadega poisi otsa, siis halli õhu sisse, ja waikib. Poisi terane pea haudub aga selle aja sees wäikese diplomatlise wale wälja.
„Parun käskind Maidut oma juure tulla,” ütleb ta, „kohe ruttu oma juure tulla, ja siis annab ta Maidule tuuleweski, see käib ja jahwatab jahu, ja uued püksid, ilusad triibulised, ja seartega soapad – nii pikad seared… Ja sina pead kohe hobuse ette panema.”
„Kellele ta seda öeld?”
„Matsi Priidule,” wastab poiss kindlaste.
„Priidu