Nimelt on LasseMaia detektiivibüroo saanud politseiülemalt järjekordse ülesande – hoida silm peal linnakese raamatukogul.

      Paari päeva eest oli nende kontori uksele koputatud. Ukse taga seisis politseiülem, kellel oli neile üks jutt.

      Kontoris rääkis ta, et Valleby raamatukogust on kaduma läinud hinnaline raamat. Üks väga vana ja haruldane raamat.

      „Küllap keegi laenas selle ja unustas pärast tagasi tuua,” pakkus Maia välja.

      „Seda raamatut ei laenatud,” vastas politseiülem. „See on nii hinnaline, et seda ei tohigi üldse raamatukogust välja viia.”

      Siis rääkis politseiülem, et raamatukogu kõige väärtuslikumaid raamatuid hoitakse eraldi lugemissaalis tavalise raamatukogu all.

      Seal all võis istuda ja lugeda, aga koju neid raamatuid laenata ei tohtinud.

      „Äkki siis pistis keegi raamatu kotti – ja viis selle salaja välja,” ütles Lasse.

      Politseiülem raputas pead ja rääkis, et kõikides hinnalistes raamatutes on häire-seade. Raamatukogust lahkudes tuleb minna läbi kõrge turvavärava. Kui keegi tahaks raamatut raamatukogust välja viia, hakkaks signalisatsioon kohe undama.

      Aga raamat oli kadunud, ilma et häire oleks tööle hakanud. Nüüd siis tahtiski politseiülem, et Lasse ja Maia raamatukogu paar päeva jälgiksid.

      Seetõttu uuribki Maia praegu läbi binokli raamatukogu sissepääsu. Lasse on valmis märkmikusse ülestähendusi tegema, samal ajal kui kirikukell teisel pool tänavat lööb kuus pauku.

      „Raamatukogu pannakse kinni,” ütleb Lasse.

      „Ja kirikuõpetaja tuleb välja,” ütleb Maia.

      Lasse kirjutab selle märkmikusse.

      „Vaata, ta on kuuenööbid valesti kinni pannud,” lisab Maia.

      „Kujuta ette, et ta jääb varsti pensionile!” ütleb Lasse. „Mis siis, et ta on veel täitsa kõbus. Ma vist hakkan temast lausa puudust tundma.”

      Lasse võtab binokli enda kätte ja näeb, kuidas Valleby kirikuõpetaja raamatukogust välja tuleb ja taeva poole naeratab.

      Ja täpselt nagu Maia täheldas: kirikuõpetaja ongi oma pika musta kuue valesti kinni nööpinud. Lasse naerab ta hajameelsuse peale.

      „Ja nüüd tuleb see ehitusmees,” ütleb Lasse seejärel ja ulatab binokli Maiale tagasi.

      „Ta paneb tööriistakasti ratta pakiraamile nagu ikka ja hakkab siis ratast jäätisekioski poole lükkama,” kirjeldab Maia.

      Lasse teeb märkmeid ja Maia räägib edasi, mida ta näeb:

      „Ja viimasena tuleb portfelliga vanaproua.”

      Maia laseb binokli alla ja jätkab:

      „Täpselt nagu alati. Viimased kolm päeva on kõik samamoodi käinud.”

      Lasse ja Maia näevad, et kirikuõpetaja astub kirikusse. Ehitusmees jääb seisma ja ostab kioskist jäätise ning vanaproua möödub Rio kinost.

      „Täiesti lootusetu,” ütleb Lasse. „Siit ülevalt ei näe me kunagi midagi.”

      „Ikka näeme,” vastab Maia. „Detektiivil peab kannatust olema.”

      Täpselt samal hetkel, kui ta seda ütleb, lüüakse raamatukogu uksed valla!

      Välja tormab raamatukoguhoidja, kelle pilk liigub üle majaesise platsi. Siis tõstab ta käed üles ja pistab karjuma.

      Lasse ja Maia kuulevad peaaegu oma aknani välja, mida ta karjub.

      „…ppi! …eel üks raa… o… ka…u...ud!”

      2. PEATÜKK

      „Kõik maailma liblikad”

      Lasse ja Maia tormavad Muhammedi kullapoe trepist alla. Nad liduvad läbi müügisaali, kus üllatunud Siv Leander tõmbub eemale vuntsidega mehest, kellega ta parajasti kallistas.

      Lasse ja Maia tormavad üle peaväljaku raamatukoguhoidja juurde. Raamatukoguhoidja seisab ja vaatab tühjal pilgul enda ette. Samal ajal läheneb teisest suunast pikkade sammudega politseiülem.

      „Mis juhtus?” küsib ta.

      Raamatukoguhoidja vaatab talle kõigepealt segaduses näoga otsa. Siis tunneb ta linnakese politseiülema ära ja nuuksatab:

      „Keegi varastas „Kõik maailma liblikad”.”

      „Mis imejuttu sa nüüd räägid?” küsib politseiülem. „See ei ole ju ometi võimalik. Kes suudaks varastada kõiki liblikaid …?”

      Maia tõuseb kikivarvule ja sosistab politsei-ülemale midagi kõrva. Siis politseiülem taipab.

      „Ah soo! Sa tahad öelda, et keegi varastas raamatu nimega „Kõik maailma liblikad”?”

      „Trükitud aastal 1806, pildid käsitsi värvitud,” ohkab raamatukoguhoidja. „Väärt terve varanduse.”

      Politseiülem vaatab Lassele ja Maiale otsa, et näha, ega nemad juhuslikult midagi ei tea. Aga lapsed raputavad üksnes pead.

      Nemad nägid ainult seda, kuidas kirikuõpetaja, ehitusmees ja vanaproua raamatukogust vahetult enne selle sulgemist lahkusid.

      Politseiülem astub raamatukogu välisukse juurde ja teeb selle lahti. Lasse ja Maia loevad ukse kõrvale kinnitatud väikeselt sildilt:

      „Avatud 16.00–18.00.”

      Siis näitab politseiülem käega, et kõik sisse läheksid. Raamatukoguhoidja võtab taskust rätiku ja surub selle vastu silmanurka. Seejärel astub ta raskel sammul jälle raamatukokku.

      Lasse ja Maia lähevad tema kannul sisse.

      Majja astudes näevad nad esimese asjana suurt turvaväravat otse ukse juures. See ulatub lausa maast laeni.

      Lasse ja Maia vahetavad pilgu. Kuidas saab keegi raamatukogust raamatu välja viia, ilma et häire tööle hakkaks? Aga ometi on see juhtunud.

      Raamatukoguhoidja läheb oma laenutusleti juurde, aga peatub, sest ei pääse oma töökohale

---

Скачать книгу