1939

      1. Tehing

      Keskendunult, professionaalse kiirusega rahatähti lugev noor naine ei olnud teadlik pilgust, mis iga tema liigutust tähelepanelikult jälgis.

      See oli ämbliku pilk, kes on tajunud võnkeid oma keerukal võrgul, kuhu on maandunud habras liblikas; signaale, mis ütlevad talle, et liblikas ei ole veel teadlik oma vangistusest, ei ole veel alustanud võitlust vabanemise nimel, ei ole veel aru saanud selle võitluse mõttetusest.

      Nagu ämbliku silmad on vaid mustad vedelkristallid, mis ei anna edasi ühtegi emotsiooni, ei reetnud ka daami silmad midagi peale elukogemuse. Erinevalt kaheksajalgsest kiskjast, kes näeb saagis vaid kõhutäit, hindas ta eelkõige liblika ilu, arvutades oskuslikult selle esteetilise mõju rahalisse väärtusse.

      Tegelikult sarnanes ämblikupilguga daam pigem mõne territooriumiteadliku kaslasega. Ta oli nagu hästitoidetud puuma, kes ei pea mõtlema järgmisele suutäiele ja teab, et vahel – headel päevadel – võib toiduga mängida ja siis sel minna lasta. Sellised naised armastasid reeglina rõhutada oma kassilikkust väliste detailidega nagu kunstleopardinahast aksessuaarid – kuid mitte tema. See oleks olnud odav, väljakutsuv – kõike seda, mida proua Kukk ei olnud. Ta teadis, et ka rangelõikelises tviidkostüümis jääb ta alati oma küüsi varjavaks, ohtlikuks ja paeluvaks metslaseks, just nagu tsirkuseareenil kuulekalt läbi rõnga hüppav lõvi jääb alati majesteetlikuks loomade kuningaks, samas kui lõvisoenguga puudel on ikka vaid pisut naeruväärne nipsasjake.

      Kuni noor daam tema rahatähti luges, võttis proua Kukk käekotist merekarbina disainitud puudritoosi ning kontrollis peeglist oma huuli. Laitmatu „džunglipunane” – selle sõna oli moodsate daamide teadvusse kinnistanud kinodes laineid lööv uus Ameerika mängufilm. Veel eelmisel hooajal oleks seda tooni peetud eesti naisele sobimatuks; nüüd aga lõõmas see isegi noore kassiiri huultel ja küüntel.

      „Siin. Kogu teie arvel olnud raha.”

      Proua Kukk naeratas nõusolevalt.

      „Kas te soovite oma konto meie pangas sulgeda?” küsis kassiir pisut murelikult.

      „Oh ei,” naeratas proua Kukk veel kord, sedapuhku tõrjuvalt.

      „Väga hea,” nõustus neiu. „Teiste pankade kliendid tulevad praegu pigem meile üle! Nüüd, kus Saksa pangad uksi sulgevad. Eriti üllatunud on vanemad härrad, kes pole kunagi moodsas pangakontoris käinud. Isegi naisterahva nägemine ehmatab neid ära.”

      Esimest korda naeratas ka kassapreili, keerates vesteldes rahapakkide ümber kummipaelu, nagu kooks kassikangast.

      Proua Kukk vaatas neiu graatsilisi käsi.

      „Teie olete vist klientidega väga osav?”

      „Kliendi rahulolu on meie suurim tasu,” vastas neiu, pannes stampliku fraasi kõlama peaaegu veenvana.

      „Ja te olete oma tööga siin rahul?”

      „Rahul?” Neiu tõstis silmad. „Muidugi…”

      „Pole mõelnud mõne teise ameti peale?”

      Kassiir naeratas taas, seekord üllatunult.

      „Proua, see on ju Eesti Pank!” hüüatas ta mõnevõrra valjemas võtmes, kui oli maha peetud kogu eelnev dialoog. „Kindlamat töökohta pole olemas!”

      Neli kummipaeltega kokku seotud rahatähtede pakki seisid letil proua Kuke ees.

      Kui kahju, mõtles viimane. Oleks mul selline tüdruk… kõrgem klass!

      „Ilmselt on teil õigus,” noogutas ta malbelt.

      Justnagu teineteise kõrvale laotud mängukaardid, mis kätkevad endas suure võidu või hävitava kaotuse valemit, lebasid rahapakid vaid veerand tundi hiljem massiivse kirjutuslaua rohelisel kalevil. Proua Kukk tundis end kaardimoorina, kes valmistub saatust lugema. Ehkki tema vastas istus nõunik Metsla, teadis proua Kukk, et tegelikult loetakse siin lauas tema enda tulevikku – ning ka minevikku.

      „Kujuta pilti,” nentis nõunik Metsla kuivalt. „Ja saitegi raha kokku.”

      Proua Kukk noogutas, hoides nõunikku oma pilgu vangistuses.

      „Õnnitlen,” noogutas ka mees. „Siis ma ei näe mingit põhjust, miks me ei võiks pabereid vormistada.” Ta vajutas mitme liiniga lauatelefoni üht klahvi ning kummardus aparaadile pisut lähemale. „Preili Raud, kas te tooksite Falkenbergide kinnistu paberid?”

      Naaldudes tagasi tugitoolile, võttis nõunik Metsla alateadlikult poosi, mis peegeldas tema vastas istuva daami enesekindlust ning seda teatud intiimset häbematust, mida võivad endale lubada inimesed, kelle vahel kunagi midagi on olnud ning kes teavad, et see on määratud korduma.

      „Pole muidugi minu asi uurida, aga kuidas te sellise summa kokku saite?” küsis ta. „See ei ole üldse väike raha.”

      „Investeeringud, härra nõunik,” langetas proua Kukk silmad, nagu pihiks mehele midagi väga isiklikku.

      „Sooh,” muheles nõunik. „Mis teie äriportfell siis sisaldab?”

      Proua Kukel oli õnnestunud vastust juba mitmel puhul harjutada.

      „Mul on olnud kaks tarka investeeringut: esimene oli abielu härra Kukega, ja teine oli härra Kukest lahutamine.”

      „Vaene härra Kukk…” kihistas nõunik Metsla varjamatu sarkasmiga. „Kui ta ometi poleks nii rumalalt abielurikkumisega vahele jäänud…”

      „Rumal lugu tõepoolest,” muigas daam vastu.

      Teema oli liiga magus, et seda pooleli jätta.

      „Huvitav, et härra Kukk, nii ettevaatlik mees, abieluinimene, tabatakse otse, in flagranti1, alaealise tütarlapsega voodist…” filosofeeris nõunik Metsla, avades sigaretietüi vestluskaaslase suunas.

      „Õudne juhtum,” mängis proua Kukk kaasa, keeldudes viisaka žestiga sigaretist.

      „Ja seda veel tütarlapsega, kes nii väga sarnaneb teie praeguse tubli assistendi, preili Renatega…” arutles nõunik sigaretti süüdates.

      „Juhus, puhas juhus!” laksutas proua Kukk ripsmeid.

      Nõunik Metsla puhus välja paar ühtlast suitsurõngast. „Kui hea, et meie riigis saab iga skandaali kinni maksta… ja ka solvatud abikaasa hingehaavad saab rahaplaastritega terveks ravida…”

      „Eks valuraha leevendab jah seda kannatust,” nõustus proua Kukk.

      Nõunik Metsla jälgis enda kohal lakke tõusvaid filigraanseid suitsurõngaid varjamatu uhkusega. „Aga ikkagi… see võluv ja tark alaealine tütarlaps… kas ma võin äkisti oletada, et…?”

      Proua Kukk tõstis protestivalt käe. „Härra nõunik, teate ju minu poliitikat? Teie ärge küsige minult ja mina ei küsi teilt – näiteks seda, miks Falkenbergide kinnistu nii kiirelt ja odavalt omanikku vahetab.”

      Nõunik Metsla vaikis hetkeks, siis aga noogutas tunnustavalt: „Touché2. Aga minul, proua Kukk, ei ole teie ees saladusi olnud.”

      „Nii?”

      „Kõik on juriidiliselt korrektne. Praegu on lihtsalt õige aeg kinnistuid osta. Mis te arvate, mitu kinnistut on sakslastest viimase nädala jooksul Tallinnas vabaks jäänud? No pakkuge!”

      Proua Kukk pööritas naiivselt silmi, nagu otsiks vajalikku numbrit laest.

      „Noo… näiteks… 163?”

      Reaktsioon vastas ta ootustele. Pärast väikest pausi köhatas nõunik Metsla: „Hm. Oleksin pidanud aimama, et teid juba faktidega ei üllata.”

      „Kodutöö, kallis härra nõunik!” sosistas proua Kukk malbelt. „See ongi meie ametisaladus.”

      „Siis te teate ka,” jätkas nõunik, „et lahkuvad sakslased on segaduses – nad pole kunagi pidanud maakleritega asju ajama. Nad ei saa arugi, et neid pügatakse igal sammul. Kõik kiirustavad „isamaale”.

      Varandus läheb võileivahinnaga turule.”

      „Eriti