Nina. Nikolai Gogol
Читать онлайн книгу.
on>
I
Paastukuu 25-ndal päeval juhtus Peterburis ebatavaliselt veider sündmus. Habemeajaja Ivan Jakovlevitš, kes elas Voznessenski prospektil (tema perekonnanimi on läinud kaotsi, ja isegi tema ärisildil, – kus on kujutatud seebivahus põsega härra, kirjaga: „Lastakse ka verd”, – ei seisa midagi rohkemat), habemeajaja Ivan Jakovlevitš ärkas kaunis vara ja tundis sooja leiva lõhna. Upitanud enda sängis pooleldi istukile, ta nägi, et tema abikaasa, kaunis auväärt daam, kes armastas väga kohvi juua, võttis ahjust välja värskelt küpsetatud leibu.
„Mina, Praskovja Ossipovna, täna kohvi ei joo,” ütles Ivan Jakovlevitš. „Ma selle asemel tahaksin süüa veidi sooja leiba sibulaga.” (See tähendab, Ivan Jakovlevitš oleks tahtnud küll nii ühte kui teist, kuid ta teadis, et oli täiesti võimatu nõuda korraga kahte asja, sest Praskovja Ossipovna ei sallinud sääraseid tujusid põrmugi). „Söögu loll pealegi leiba, mul seda parem,” mõtles abikaasa omaette, „jääb teine portsjon kohvi üle,” ja viskas ühe leiva lauale.
Viisakuse pärast Ivan Jakovlevitš tõmbas fraki särgi peale, istus lauda, puistas soola välja, seadis kaks sibulat valmis, võttis noa kätte ja, teinud tähtsa näo, hakkas leiba lõikama. Lõiganud leiva pooleks, ta heitis pilgu selle sisule – ja oma imestuseks nägi seal midagi valendavat. Ivan Jakovlevitš urgitses ettevaatlikult noaga ja katsus sõrmega: „On tunda kõva!” ütles ta omaette. „Mis asi see võiks olla?”
Ta torkas sõrmed sügavamale ja tõmbas välja – nina!.. Ivan Jakovlevitšil läks ihu nõrgaks; ta hakkas silmi hõõruma ja katsus: nina mis nina! ja koguni veel nagu kellegi tuttava oma. Hirm paistis Ivan Jakovlevitši näost. Kuid see hirm oli tühine, võrreldes vihaga, mis vallutas Ivan Jakovlevitši abikaasa.
„Kus sa, lojus, oled selle nina maha lõiganud?” pistis ta vihaselt karjuma. „Nurjatu! Lakkekauss! Ma ise annan su politseile üles. Säärane röövel! Ma olen juba kolmelt inimeselt kuulnud, et sa habet ajades kisud nii kõvasti ninast, et need vaevalt paigal püsivad.”
Ivan Jakovlevitš ei teadnud, kas ta oli elus või surnud: ta tundis ära, et see nina polnud ei kellegi muu kui kolleegiumi-assessori Kovaljovi oma, kellel ta ajas habet igal kesknädalal ja pühapäeval.
„Oota, Praskovja Ossipovna! Ma mähin ta nartsu sisse ja panen nurka: las ta seal niikaua on; pärast viin ta välja.”
„Ma ei taha sellest kuulda ka mitte! Mina lasku mahalõigatud ninal omas toas olla!.. Sa igavene kuivik! muud sa ei oska kui rihmal nuga liibata, kuid oma kohustusi sa ei suuda varsti enam sugugi täita, sina lontrus, sina kaabakas! Ah et mina peaksin politseis sinu eest vastust andma? Ah, sina käpard, sa tohman! Välja, välja! Vii ära, kuhu tahad, et mu silmad seda ei näeks!”
Ivan Jakovlevitš seisis nagu puuga pähe löödud. Ta arvas, arvas, ega teadnud, mida asjast arvata. „Tont teab, kuidas see juhtus,” ütles ta lõpuks kõrvatagust kratsides. „Kas ma tulin eile purjus koju või mitte, seda ma kindlasti küll öelda ei või. Aga nagu kõik tundemärgid näitavad, on sündmus kahtlane, kuna leib on ikkagi küpsetatud asi, nina aga hoopiski mitte. Mitte midagi ei saa aru!” Ivan Jakovlevitš jäi vait. Mõte sellest, et politseinikud leiavad tema juurest nina ja tõstavad tema vastu süüdistuse, viis teda meeleheitele. Talle viirastus juba helepunane krae ilusa hõbetikandiga, mõõk… ja ta värises kogu kehast. Lõpuks ta võttis oma alumise poole ihukatted ja saapad, tõmbas kogu selle rämpsu endale selga ja Praskovja Ossipovna hoopiski mitte kergete manitsuste saatel mähkis nina nartsu sisse ning läks tänavale.
Ta tahtis selle kuhugi ära poetada: kas torgata posti kõrvale mõne värava alla või lasta kuidagi kogemata maha kukkuda ja ise pöörata põiktänavasse. Kuid nagu kiuste sattus talle vastu mõni tuttav, kes kohe algas küsimusega: „Kuhu sa lähed?” või: „Kellel sa nii vara habet ajad?” nõnda et Ivan Jakovlevitš mitte ei saanud tabada parajat hetke. Kord oli ta selle juba langeda lasknud; kuid linnavaht osutas talle juba kaugelt hellebardiga, sõnades: „Tõsta üles, sa pillasid midagi maha!” ja Ivan Jakovlevitš oli sunnitud nina üles tõstma ning tasku pistma. Ta oli meelt heitmas, seda enam, et rahvast hakkas tänavaile rohkem tulema, sedamööda kuidas avati ärisid ja poode.
Ta otsustas minna Issaaki sillale: kas ei õnnestu tal seda asja kuidagimoodi Neevasse visata… Kuid ma olen mõnevõrra süüdi, et ei ole öelnud midagi Ivan Jakovlevitši mõneski suhtes auväärse isiku kohta.
Ivan Jakovlevitš, nagu iga korralik vene käsitööline, oli kohutav joodik, ja kuigi ta iga päev kaapis võõraid lõugu, tema enda oma oli igavesti ajamata. Frakk oli Ivan Jakovlevitšil (Ivan Jakovlevitš ei käinud kunagi saterkuues) kirju, see tähendab ta oli must, kuid üleni täis pruunikaskollaseid ja halle laike; krae läikis ja kolme nööbi asemel rippusid ainult niidiotsad. Ivan Jakovlevitš oli suur küünik, ja kui kolleegiumi-assessor Kovaljov temale habemeajamisel harilikult ütles: „Sul, Ivan Jakovlevitš, ilmast-ilma käed haisevad,” siis Ivan Jakovlevitš vastas sellele küsimusega: „Aga miks nad peaksid haisema?” – „Ei tea, vennas, ainult nad haisevad,” ütles kolleegiumi-assessor, ja Ivan Jakovlevitš, nuusutanud tubakat, seebitas tal selle eest põski ja ninaalust ja kõrvatagust ja kurgualust, ühesõnaga iga kohta, nagu aga himustas.
See auväärne kodanik oli juba Issaaki sillal. Kõigepealt ta vaatas ringi, kummardus siis üle käsipuu, nagu tahaks vaadata silla alla, et kas seal on palju kalu liikumas, ja viskas nartsu ninaga tasakesi alla. Ta tundis, nagu oleks tema õlgadelt järsku kümnepuudane koorem langenud. Ivan Jakovlevitš isegi naeratas. Selle asemel et minna tšinovnikute põski raseerima, suundus ta asutise poole sildiga „Söök ja tee”, et küsida klaas punši, kui nägi järsku silla otsa juures kvartali-ülevaatajat, auväärse välimusega meest, laia põskhabemega, kolmnurkkübara ja mõõgaga. Ta tarretus, kvartali-ülevaataja aga viipas talle sõrmega ja ütles: „Tule korraks siia, kallike!”
Ivan Jakovlevitš, kes tundis kombeid, võttis juba kaugelt mütsi maha ja lähenes kärmelt ning ütles: ”Tervist. teie ausus!”
„Ei, vennas, pole siin midagi ausus – ütle parem, mida sa seal sillal tegid?”
„Jumala eest, isand, käisin habet ajamas ja vaatasin ainult, kas vesi jões on suur.”
„Valetad, valetad! Sellega sa mul ei pääse. Ole aga lahke ja vasta!”
„Olen valmis teie armulikkusel kaks korda nädalas, või koguni kolm korda habet ajama ilma ühegi jututa,” vastas Ivan Jakovlevitš.
„Ei, sõber, see on tühi asi! Minu juures käib kolm habemeajajat ja loevad seda endile veel suureks auks. Aga sina ole lahke ja kõnele, mis sa seal tegid?”
Ivan Jakovlevitš kahvatas… Kuid siin kattub juhtunu uduga, ja mis edasi juhtus, sellest pole tõesti mitte midagi teada.
II
Kolleegiumi-assessor Kovaljov ärkas kaunis vara ja tegi huultega: „brr…” – nagu ta tegi alati, kui ärkas, kuigi ta ise ei suutnud seletada, mis põhjusel. Kovaljov ringutas, käskis endale ulatada väikese peegli, mis seisis laual. Ta tahtis vaadata vistrikku, mis oli eile õhtul tekkinud ta ninale; kuid oma suureks imestuseks ta nägi, et tal oli nina asemel täiesti lage koht! Ehmunud Kovaljov käskis vett anda ja hõõrus käterätikuga silmad selgeks: tõsi mis tõsi, nina ei olnud! Ta hakkas katsuma käega, näpistas end, et teada saada, kas ta ei maga: paistis, et ta ei maganud. Kolleegiumi-assessor Kovaljov hüppas sängist välja, raputas end – ei, nina ikkagi puudus!.. Ta käskis kohe anda endale riided ja kihutas otse oberpolitseimeistri poole.
Vahepeal on aga vaja öelda midagi Kovaljovist, et lugeja näeks, mis tõugu see kolleegiumi-assessor oli. Kolleegiumi-assessoreid, kes saavad selle auastme õppeasutiste atestaatide põhjal, ei tohi kuidagi võrrelda nende kolleegiumi-assessoritega, keda valmistati Kaukaasias. Need on kaks hoopis eri tõugu. Õpetatud kolleegiumi-assessorid… Kuid Venemaa on säärane imeline maa, et kui ütled midagi ühe kolleegiumi-assessori kohta, siis kõik kolleegiumi-assessorid, Riiast kuni Kamtšatkani, arvavad, et see käib nende pihta; sedasama pea meeles kõikide seisuste ja auastmete kohta. Kovaljov oli Kaukaasia kolleegiumi-assessor. Ta oli olnud ses auastmes kõigest kaks aastat ja ei suutnud seepärast seda minutikski unustada; et aga anda endale veel enam väärikust ja kaalu, ta kunagi ei nimetanud end lihtsalt kolleegiumi-assessoriks, vaid alati majoriks. „Kuule, kallike,” ütles ta harilikult, kui kohtas tänaval eite, kes müüs maniskeid. „Sa tule minu poole koju; minu korter asub Sadovajal; küsi ainult: kas siin elab major Kovaljov? – igaüks näitab sulle.” Kui aga kohtas