Kuulsuse narrid. Eduard Bornhöhe
Читать онлайн книгу.
e>
Üheksateistkümnendama aastasaja lõpul olid Jaan Tatikas ja Salomon Vesipruul ilma kahtletmata kõige suuremad vaimukangelased Tallinnas – kui mitte terve maailma, siis ometigi kumbki ühe inimese silmis, ja need inimesed olid nemad ise.
Kui Jaan Tatikas mitte üle maailma kuulsaks ei ole saanud, siis ei ole see tema laisa tahtmise süü. Tema on selle tarvis salasoovisid salvede kaupa, palavat higi pangede kaupa ära kulutanud. Ta sündis oma esimesel elupäeval ja ilmutas kohe kindlat nõu kuulsaks meheks saada, sest temal oli pahema käe küljes paljalt neli sõrme. Võib olla, et Tatika looja tema loomise ajal kuni viieni selgesti lugeda ei mõistnud; võib ka olla, et ta lapsele kohe tulevase kuulsuse pandi kaasa tahtis anda; olgu see kuidas tahes, aga niipalju on tõsi, et Jaanil pahemal pöialt, mõnede teatuste järgi ka üht tarvilikku kruvi pea küljes ei olnud ja et see asi kohe hulga inimesi temast rääkima pani. Ja see'p see kuulsus ongi…
Niikaua kui Jaani mähkmetes peeti, olid tema kõrged püüdmised ning vaba liikumine takistatud; oma pahameeli selle üle avaldas ta väga valju hääle ja säherduste tegudega, millede järeldused kasimist nõuavad. Niipea kui ta omaenese jalgade peal kõndida tohtis, ilmus ka kohe tema selge ja kindel tahtmine oma nime inimeste suhu sobitada, nimelt sel viisil, et ta keelu vasta akna peale ronis ja sealt välja kukkus. Aken oli vaga kõrgel ja Jaan oleks kergesti oma kuulsusehimu ohvriks võinud saada; aga tema õnneks läks just sel silmapilgul vene aednik, ilmatu lai sõstrakorv pea peal, akna alt mööda; Jaan kukkus korvi sisse ja muutis sõstrad – sõstramoosiks. Kui teda sealt välja aidati, oli ta terve, aga pisut uimane ning suure sissetehtud pirni nägu. Uulitsapoisid lakkusid ta suure isuga puhtaks. Terve nädala jooksul ei räägitud Tallinnas muust kui sõstardega sissetehtud poisikesest. Jaani vanemad olid selle juhtumise üle nii kohkunud, et nad kohe kõrge elupaiga maha jätsid ja linna viimases otsas tillukese maja ostsid.
Kui Jaanike kaheksa aastat vana oli, astus ta odavasse rahvakooli, et ennast suurel mõõdul oma tähtsale ülesandele ette valmistada. Koolis tulid tema kõrged püüdmised mitmel näol valguse ette. Ta nikerdas kõik lauad ja pingid nii naljakaid vigureid täis, et keegi erapooletu pealtvaataja naeru ei võinud pidada. Koolmeister aga oli kärsitu ning kiusliku loomuga mees, kes laste iseloomust õieti lugu ei mõistnud pidada. Tema võttis ühel ilusal suvehommikul Jaani käsile ja joonistas talle selle paiga peale, kus selg ja jalad korraga nime kaotavad, teistmoodi vigurid, mis Jaanile suuremat nalja ei teinud, Jaan ilmutas nõu mõnda mõistlikumat kooli oma sisseastumisega austada, ja et Jaani vanemad, nagu see nende kohus oli, ikka ja igas asjas poja tahtmist täitsid, siis sai Jaanike teise kooli pandud. Siin jättis ta lauad ja pingid peaaegu puutumata, kiskus aga selle eest oma kaasõpilaste raamatutest lehed välja, tegi paberist kuulisid, kastis need tindi sisse ja pani neid salamahti sõrmede abil igale poole lendama, kus mõni inimese pealuu märgiks ees juhtus olema. Ühel päeval lendas niisugune kuul koolmeistrile otsekohe suhu, kui see just seletamas oli, kuidas täht «a» laulmise juures peab kõlama. Jälle riputati Jaanile põletamata kasetuhka selja peale; sel ajal tehti seda üleüldse üpris sagedasti, palju sagedamini, kui seda kannatajate poolt ihaldati.
Jaan läks kolmandast koolist suuremat õigust ja haridust otsima. Aga ta oli esimeste õpetajate eksituste läbi kooliskäimise himu sootumaks ära kaotanud; tema isumisepaik koolitoa viimases pingis jäi nädalate kaupa soojendamata ja tema raamatute sees rõõmustasid koid kõige rahulisema pesapaiga üle, mida nad iganes maa peal leidnud. Aasta lõpul oli Jaani õppimiste arvestusnumber 0 ja tema õppimisehimu veel kaks või kolm korda vähem. Nõnda astus siis Jaan Tatikas vanemate loaga koolipoisi seisusest välja, kui ta kuusteist aastat vana oli. Tema oli kõrge hariduse pulga peale jõudnud, sest ta rääkis tallinna murdega saksa keelt, luges jämedat trükki selgesti ja mõistis vigadega kirjutada. Kuulsuse ihaldus, mis seni poolteadmata tema põues oli hinganud, ärkas nüüd vägeval viisil. Et ta kuulsaks meheks sündinud oli. selle poolest ei olnud Jaanil mingisugust kahtlemist. Küsimus oli üksi: mil viisil? Kui kergesti?
Kümme aastat otsis Tatikas asjata kostmist nende küsimuste peale. Töödki ei teinud ta selle ajaga küll mitte kõverat kõrtki; aga ta mõtles väga palju, magas vahel kakskümmend neli tundi järjest ja hakkas siis jälle mõtlema. Vanemad nägid, kui raskesti poeg ennast vaevas, ega sundinud teda vägisi igapäevasele tööle; neil oli õnneks nii palju jõudu, et oma õrna kuulsusetaime mureta võisid kosuda lasta. Viimaks surid mõlemad ära; poeg vajutas nende silmalaud kinni ja võttis nõuks enese silmad nüüd alles hästi lahti teha.
Kord lamas ta harjunud viisil mere ääres kõhuli maas ning vahtis mõtterikka näoga vagusalt vulisevate voogude poole. Ta silm jäi ühe paadi peale seisatama, mis madala koha peale sattunud oli, nii et kaks meest, kes sees istusid, teda milgi viisil paigast liigutada ei saanud. See'p see suur silmapilk oligi, kus tuleviku tee ja kuulsuse läige korraga Tatika vaimusilma ees vilkusid.
«Mispärast ei ole paadid nii tehtud, et nendega vee ja kuiva maa peal ühtlasi võiks sõita?» ümises Tatikas oma nina otsast kinni hakates.
«Mispärast ei ole merelaevad mitte ühes tükis ka Õhulaevad? Seda mõtet ei ole veel kellelegi pähe tulnud. Seda kiidetud inimeste tarkust! Tustivad maa ja taeva läbi, aga tõde jääb ikka kahe silma vahele… Tänu jumalale! Ma tean nüüd, mis mind ühe pauguga kuulsaks teeb. Ma tahan ühe sõiduriista teha, millega ühel hoobil maa peal, vees ja õhus võib sõita… Mmm! Ma olen suur väljamõtleja. Kahju, et mu esimene leidus nii hirmus lihtlabane on!»
Tatikas kargas püsti ja tormas koju, nii et tolm taga oli.
Sestsaadik uuris Tatikas looduse salavägesid ning püüdis neid oma auks ja teiste kasuks tarvitada. Ta ostis enesele saksa keeli raamatu, nimega «Elementarkursus der Physik», kus kõik looduse saladused otsekui lahtise pihu peal välja laotatud olid. kakskümmend neli poognat kirjutuspaberit, sirkli ja pliiatsi ning hakkas plaane joonistama. Plaanide järgi laskis ta raud- ja puuseppadel masinajaod valmis teha ja seadis nad ise kokku. Töö edenes kiiresti. Kolme aasta pärast oli uus sõidu-, ujumise ja lendamisemasin valmis.
Tatikas kutsus sõbrad ja tuttavad kokku ja tegi nende nähes esiti kuiva maa peal sõidukatset. Katse oleks ilma kahtlemata väga hästi korda läinud, poleks mitte masinal üks tühine, kõrvaline viga olnud, nimelt see, et ta koguni liikuda ei talunud: alles siis, kui Tatikas talle südametäiega tugeva jalahoohi andis, ärkas masin unest, värises ühe silmapilgu ja heitis teise külje peale…
Siis tegi Tatikas veesõidu proovi. Kergesti oleks ta otsekohe Austraaliasse võinud sõita, kui jällegi pisukest äpardust ei oleks juhtunud. Juhtus aga nii, et Tatikas oma uue laevaga, mida käte ja jalgadega võis sõuda, mere põhja vajus, enne kui ta veel õieti sai peale istuda. Suure vaevaga päästeti surematu leidja ja leidus uppumisesurmast. Tatikas lubas nüüd otsekohe õhu sisse purjetada ja aegamööda kõige majakraamiga Kuu peale elama kolida.
Kui masin jälle kuiv oli, istus Tatikas tema peale ja hakkas elavasti üht vänta keerama, mis lennumasina tiivad liikuma pidi panema. Masin kniksus ja kraaksus väga kardetavalt; vist oleks ta lähemal silmapilgul kerkima hakanud, aga just sel silmapilgul astus Tatikas jälle maha ja ütles külma verega: «Siin on vähe tuult.»
Ta viis masina koju ja seadis ta oma maja katusele üles. Parajal ajal puhus kange tuulehoog ja Tatikas mõõtis silmadega Maa ja Kuu vahet. Lennumasin kõikus, kerkis ja – lendas oma leidjaga taeva? Ei lennanud, vaid kukkus suure praginaga karuselt maha ning lagunes mitmeks tükiks. Tatikas ise oleks peaaegu siiski kaelamurdmise teel õhuelanikkude liiki sattunud, aga tema praeguseks ja maailma tulevaseks õnneks ei olnud katus mitte kõrge; nii pääses suur väljamõtleja nikastatud liikmete, kriimustatud põskede ja rõhutud südamega.
Ta jättis selle leiduse mõneks ajaks seisma ja hakkas teisi masinaid ehitama. Tema leidused olid igapidi täielikud ja kasulikud, aga neil oli kõigil see ainuke viga, et neid keegi kusagil, kunagi ega millalgi tarvitada ei võinud. Tatikat ei eksitanud miski äpardus; üksi see oli paha, et ta varandus pikkamisi otsa lõppes, kuna keegi, ka mitte kõige targemadki inimesed temale poolt kopikat väljamõtlemise heaks kinkida, veel vähem laenata ei tahtnud. Tatika maja, millel kõigest kõike kolm kambrikest oli, kubises küll imelikkudest torudest, ratastest ja kraanidest, aga toidutagavara oli seal väga harva leida. Tatikas ja tema suur koer Pontu olid maja ainsad elanikud; mõlemad olid nii lahjad ja õõnsad, et neid mõnede kentsakate masinate mudeliteks võis pidada; ajuti, kui nälg neid liiga näpistas, vahtisid nad niisuguste silmadega teineteise peale, mis kummalegi palju head ei tõotanud.
Oma välispidises olekus näis Tatikas lihtsaid ja algupäraseid