Aga ärge unustage mitte, et meie rahva suurem ideaal – tema iseseisvus – ei ole veel käes. Meie teame väga hästi, et ükski rahvas ei ole üle öö iseseisvaks riigiks saanud ja meid võib hädaoht uuesti ähvardada.

      Sellepärast peame ka meie iga silmapilk valmis olema tarvilikul korral võitlust jätkama.

      Sõdur

      Laval on sõdurivormis küürakas mees. Ootab kedagi. Küürakas on hajevil ja närviline. Ta on hall nähtamatu kuju, inetu nagu Quasimodo. Küürakas ootab, siis ei malda oodata, korraldab midagi toas, et näeks ilus välja. Käies liipab ta jalga – lonkab.

      Toas on vaid tool, laud ja voodi. Seinal on uhkes mundris tähtsa mehe pilt. See on kindral, rind ordeneid täis. Küürakas pühib pildilt tolmu, võrdleb end kindraliga – ei ole sama uhke, midagi pole teha. Ta kohendab kurvalt voodilina.

      Sisse astub kindral. Küürakas tardub ja jääb koogutama nagu alandlik teener. Kindral on särav, kuigi häiritud. Ta ei püsi paigal. Ta rinnal on ordenid, ta vööl ripub kuldne Georgi mõõk. Kindral käib hooga mööda tuba edasitagasi. Küürakas ei julge kindrali poole vaadatagi. Küürakas küürutab ja vaatab mujale. Justkui oleks hirm.

      KINDRAL: Ma ei pääse majast välja! Ma ei pääse oma majast välja!

      KÜÜRAKAS (pomiseb): See on vist ümber piiratud … mis?

      KINDRAL: See on väga ümber piiratud. Ustel on relvadega mehed. Võõras mundris võõrad mehed, keda ma pole kunagi varem näinud …

      Küürakas vaatab „aknast” välja.

      KÜÜRAKAS: Kõik on täpselt nii, nagu te räägite, härra ülemjuhataja. Hoov on sõdureid täis.

      KINDRAL: Mu koerad, mu hobused …!

      KÜÜRAKAS (kaastundlikult): Teie koerad ja hobused!

      KINDRAL: Kes teie üldse olete? Ma ei tunne teid! Ma ei tunne teid üldse!

      Küürakas võtab valvel, lööb kulpi.

      KÜÜRAKAS: Yes sir, kindralihärra. Mina olen mitte keegi. Lihtsalt sõdur.

      KINDRAL (irooniliselt): Tundmatu sõdur?

      KÜÜRAKAS (õnnetult): Ma olen küürakas!

      KINDRAL: Ma näen, ma näen …

      KÜÜRAKAS (laiutab õnnetult käsi): Härra ülemjuhataja, te olete arreteeritud …

      KINDRAL (mõttes, ei kuulegi õieti): Jah … jah … mu naine, kus mu naine on?!

      KÜÜRAKAS: Tema on ka arreteeritud.

      KINDRAL (tardub paigale): Miks tema? Milles tema süüdi on?

      KÜÜRAKAS: Mina ka ei tea. Ta on teie naine, sellepärast vist.

      KINDRAL: See ei ole ju ometi kuritegu! Kas see on kuritegu – olla minu naine?

      KÜÜRAKAS: Mina ei tea! Istuge ometi, te keete üle! Istuge palun, kindralihärra!

      KINDRAL: Aitäh, ma seisan.

      Küürakal on kindralist kahju. Ta ei oska kuidagi aidata.

      KÜÜRAKAS: Te ju mõistate ise ka. Kohe algab sõda. Veel üks sõda. Mis teha, hirmus asi. Aga teile peaks see tuttav lugu olema … (uurib kindralit, pea kõveras) … mis?

      KINDRAL: Mulle ei meeldi sõjad.

      KÜÜRAKAS (ei usu): Te olete kindral ja teile ei meeldi sõjad? Mina ei usu …

      KINDRAL (räägib nagu tühja kohaga): Tõesõna, ma ei solvu, kui te mind ei usu. Pealegi ei ole see meie sõda.

      KÜÜRAKAS (tõesti kahju): Mis teha, mis teha! See on tõepoolest meie sõda. Jälle meie sõda, peab pattu tunnistama. Teate ju ise, ikka see vana asi: Venemaa ja Saksamaa, kaks kõva kivi, kumbki ei taha järele anda, siis lähevad tülli ja sasivad nii, et karvad lendavad, teate ju isegi. Ja teie jääte teele ette. Ikka ja jälle jääte teele ette. Jälle jäite ette!

      KINDRAL (ohates): Jälle jäime ette.

      KÜÜRAKAS: Nii kahju, kui see ka ei ole. Lausa õudne! Väike tibatilluke riik! Imepisike rahvas. Vaata luubiga, et näha. Kaduvväike rahvas. Üks miljon! Ja nii vales kohas. Tundlikus kohas! (Sõbralikult, võtab kindralil käest.) Tulge, ma näitan teile kaardi pealt!

      Kindral raputab käe ära.

      KINDRAL: Mida kurat?!

      KÜÜRAKAS (õnnetult): Ma oleksin näidanud teile kaardi pealt!

      KINDRAL: Mis mu naisel sellega pistmist on?

      KÜÜRAKAS: Ka tema on tundlikus kohas. Tema jääb ka teele ette!

      KINDRAL: Ta ei ole isegi eestlane! Ta on poolatar!

      KÜÜRAKAS: Mis sellest, mis sellest, piisab, et ta on teie naine, ja mis veel halvem lugu, et ta on poolatar, vist isegi kõrgest soost, minu arust, mis ta nüüd oligi? Pani …

      KINDRAL: Ma ei arutaks parema meelega teiega neid asju. (Raputab pead, väga arusaamatu.) Ma ei saa millestki aru!

      KÜÜRAKAS (veidi mürgiselt, aga naeratusega): Ärge muretsege, kindral, meie saame. Meie saame!

      Paus. Mehed mõtlevad.

      KÜÜRAKAS: Mis me teeme siis nüüd? Tundub, et oleme plindris?

      Kindral ei kuulegi Küürakat. Tal on oma mõtted.

      KINDRAL: On ju rahvusvaheline õigus, on seadused, on Genfi konventsioon, on …?

      KÜÜRAKAS: On, on, on!

      KINDRAL: Lõppude lõpuks on lihtsad inimlikud õigused!

      KÜÜRAKAS: Muidugi on!

      KINDRAL: Milles siis mu naine süüdi on?

      KÜÜRAKAS (käsi kindrali õlal): Me mõtleme veel selle üle. Järsku ei ole. Järsku tõepoolest ei ole …

      Kindral lükkab Küüraka käe ära.

      KINDRAL: Ärge palun patsutage mind.

      KÜÜRAKAS (solvub): Ma ei ole teie vääriline, jah?

      KINDRAL: Ma ei tahtnud teid solvata, mul on lihtsalt liiga palju muresid kaelas. Vabandage, palun!

      KÜÜRAKAS: Ma tahtsin poolehoidu avaldada. Ma ei mõelnud midagi halba. Ma saan aru, et ma olen kõigest sõdur, aga … aga siiski. Ka mina olen sõdur. Mina mõistan teid.

      KINDRAL (ei usu hästi): Teie olete sõdur?!

      KÜÜRAKAS: Jah. Olen. Reamees, sõdur, tavaline sõdur, üks tuhandeist.

      KINDRAL (ikka kahtleb): Andke mulle tõepoolest andeks, sõdur.

      KÜÜRAKAS: Mis te nüüd? Te ei vabanda ometi minu ees, seda te ei tee, kindral, ma ei luba seda!

      KINDRAL: Ma olin närvis.

      KÜÜRAKAS: Teil on põhjust!

      KINDRAL (täiest hingest): Ma ei tea, mida teha?

      Küürakas lausa rõõmustab.

      KÜÜRAKAS: Aga meie teame! Ärge muretsege! Teil pole mingit põhjust muretseda ja sellest ei oleks ka kasu. Ärge ometi muretsege. Kõik saab korda.

      Küürakas juhatab kindrali ruumist välja.

      KINDRAL: Kõik saab korda?

      KÜÜRAKAS: Muidugi, meie hoolitseme kõige eest. Mõisa eest. Kõige eest. Isegi naise eest.

      KINDRAL: Kes meie?

      KÜÜRAKAS (lahkudes): Meie, noh, küll te aru saate.

      Valgus kustub. Siis süttib taas.

      Küürakas on tagasi. Valmistub kohtuma kindraliga. Uurib maali, see näib talle meeldivat. Küürakas teeb end korda. Kindral tuleb sisse. Ta ei ole enam nii reibas kui alguses. Ta on väsinum, murelikum, tõsisem.

      KÜÜRAKAS: Härra kindral …? Te näete halb välja! Kas ma kutsun arsti hoopis?

      Kindral seisab ja