Nukitsamees. Oskar Luts
Читать онлайн книгу.
on>
I
Nüüd oli kindel, et kaks väikest inimest suure metsa olid eksinud: juba teist korda tulid Kusti ja Iti suure sammeldanud kivi juure tagasi.
„Mina ei jõua enam käia!“ nuuksub Iti venna käest kinni võttes.
„Aga koju peame ometi saama,“ vastab Kusti. „Me ei või ometi ööseks metsa jääda – mis ütleksid isa ja ema ja vanaisa? Istume natuke, puhkame jalgu ja lähme siis ruttu; näed, pime on juba. Ma arvan, me oleme kodust kaunis kaugel.“
Õde ja vend istuvad kivi ääre maha, panevad marjakorvid kõrvale ja vaatavad otsekui nõu küsides kõrgete kuuskede poole.
Kuused kõigutavad aeglaselt omi latvu, kuid ei juhata teed ega anna ühtki nõu.
„Ära nuta, Iti,“ ütleb Kusti kivi küljest sammalt näpitsedes, „see ei aita. Küllap me koju saame. Ja kui me ka otse koju ei jõua, metsast me ikka välja saame, kui me ühtelugu edasi läheme. Eks ole tõsi, Iti? Ega me kolmat korda selle kivi juure enam tagasi ei tule.“
„Jah, aga ma ei jõua enam kõndida.“
„Puhka, küll siis jõuad.“
Vahepeal läheb ilm veel pimedamaks, mets kohiseb tasa, otsekui tahaks ta lapsi unele suigutada. Mõne aja pärast tunneb Kusti, kuidas Itikese pea tema õlal ikka raskemaks ja raskemaks jääb; aeg-ajalt väriseb väike keha veel hiljutisest nutust, siis muutub õe hingamine rahulikuks ja sügavaks. Iti magab. Iti on väga väsinud pikast käigust ja eksimisest metsas, nüüd tahavad Iti pisikesed jalad puhata.
Kusti vaatab magava õe peale ja naeratab. Las’ Iti magab pealegi natukene, las’ kogub jõudu, siis võivad nad koju minekuga veel kord õnne katsuda. Seni istub ta ise vaikselt, ei tee ühtki liigutust, mis võiks magajat eksitada.
Lähema kuuse oksal häälitseb üks hiline lind, otsekui poleks ta pika suise päeva jooksul oma töö ja toimetustega veel valmis saanud ning peaks lisa võtma öölt; muidu on ümberringi ainult vaikne unelaulu sarnane metsakohin. Siis on eemalt tasast prõginat kuulda: võib olla murdus kuiv raag mõne argliku loomakese sammul. Äkki aga kostab kusagilt öökulli pikk ja õudne huikamine. Iti kehast käib otsekui tuksatus läbi, ta avab silmad ja küsib värisedes:
„Mis see oli?“
„Öökull huikas.“
„Ma kardan, Kusti.“
„Ära karda. Öökull ei tee sulle midagi. Pealegi on ta meist kaugel. Parem ütle mulle: kas nüüd jõuad kõndida?“
„Jah, nüüd ma ikka jõuan, aga ma kardan nüüd minna. Vaata, kui pime on. Ma ei näegi minna.“
„Siis jääme ööseks siia.“
„Ei, siia kah ei taha jääda. Koju tahan.“
„No, aga kuidas siis saab? Maga veel natuke; varsti läheb valgeks, siis hakkame minema.“
„Ma kardan öökulli.“
„Öökulli pärast võid rahulikult magada, rumal tüdruk,“ silitab Kusti õe pead. „Öökull ei puutu sind.“
Itikese pea vajub jälle venna õlale, unised silmad vajuvad varsti kinni. Kusti toetab käsipõsekile kivi najale ja valvab. Ühtlasi kerkib kogu möödaläinud päev tema vaimusilma ette. Vaikne päikesepaisteline hommik; lilled õueaias ja koplis hiilgavad kastepisarais. Varase aja peale vaatamata on mesilased juba tööl, lendavad õielt õiele ning pööravad siis raske kandamiga mesipuu poole. Kodurahvas on kõik heinal peale ema, kes pererahvale hommikueinet valmistab, ja vanaisa, kes, karvane talvemüts peas, kord ühe, kord teise mesipuu juures seisatab saladuslikku põrinat kuulatades. Vanaisa on rahutu: täna on mesilaste pereheitmist oodata.
Mõninga aja pärast jooksebki vanaisa kambrisse, mässib endale rätiku pea ümber, nii et ainult silmad välja jäävad, tõmbab läki-läki sügavale pähe, paneb kindad kätte ja tõttab uuesti välja. „Tee vingu! Tee vingu!“ hõikab ta lävelt emale, mispeale viimane tüki villast riiet rulli käänab nagu pooli, pliidi all põlema süütab ning vanaisale õueaeda järele viib.
Vahepeal on õueaias suure õunapuu ümber elav liikumine alganud. Tuhanded mesilinnud keerlevad seal, õhku valju, otsekui vihase põrinaga täites. Vanaisa seisab õunapuu lähedal, kohutav nagu hernetont omas veidras varustuses – ja ootab. Siis tekivad õunapuu oksade külge suured puntrad mesilasi, mis eemalt vaadates linnu pesi meele tuletavad; ühtlasi jääb ka liikumine puu ümber vähemaks. Vanaisa kastab viha veeämbrisse, teeb mesilastele kunstlikku vihma, mille eest kõige rahutumadki pereheitjad lehtede all varju otsivad, võtab siis suitseva riidetüki, ronib redelit mööda mesilaste juure ning tõstab uue pere sõela. Nii … saab nüüd näha, kas mesilaste ema ka seal hulgas on? Oijah, Jumal tänatud – on! Mis nüüd viga, nüüd jääb pere uude korteri paika pidama. Aituma, aituma – see loomus läks hästi!
Kusti ohkab. Õigus, siis oli neil kõigil, ka temal ja Itil, hea meel, et loomus hästi läks. Ema võttis söögianumad ja läks heinalistele süüa viima. Varsti peale seda tuli kari koju.
Ja siis … siis läksid nad Itiga metsa marjule. Mida kaugemale nad kodunt läksid, seda rohkem oli marju, seda ilusamad olid marjad. Nad oleksid varemgi tagasi pöörnud, kuid eemal aina punas metsaalune maasikatest. „Veel üks kamalutäis,“ ütles Iti edasi jookstes, „siis lähme kohe koju.“
Ja nüüd … nüüd oli juba öö ja nad olid ikka veel metsas. Nagu ime väel tõmbas see suur sammeldanud kivi neid koduteelt enda juure tagasi. Ometigi olid nad Itiga juba ennemalt marjul käinud, kuid polnud kunagi eksinud – mis imeline päev oli t ä n a? Nüüd polnud enam midagi muud teha kui oodata, kuni koitma hakkab.
Mets kohiseb. Otse Kusti jala juures hakkab hiilgama üks jaani-ussike, eemal vilgub veel teisigi, otsekui valvaksid kellegi terased silmad rohu seest kahte eksinud last. Kusti paljale jalale ronib mingisugune putukas ning püüab oma nokka läbi poisikese kuresaapa torgata; teisel pool kivi algab rohutirts oma ühetoonilist laulu. Siis huikab jälle öökull, aga juba märksa lähemal. Kusti tunneb huikajat, siiski käib tal seekord millegi pärast külm judin üle selja. Iti väriseb unes ning surub enese vennale veel lähemale. Külm udu heljub ühes vaigusegase lõhnaga jämedate tüvede vahel, kaugelt kostavad aeg-ajalt mingisugused segased hääled, kuid midagi pole kuulda, mis inimeste või elumajade lähedust tähendaksid.
Kusti vaatab üles. Puude latvade vahelt vaatab hele täht alla, otse tema peale.
Kuid hiline lind lähema puu otsas pole ikka veel rahu saanud. Mõninga vaikimise järele võtab tema häälitsemine nüüd iseäranis hoogu. Äkki sabiseb üleval midagi, langeb siis oksalt oksale ja kukub potsudes Kusti lähedale rohusse. Ja kohe lendab suur must lind tiibadega vuhistades puu juure, millelt praegu midagi langes. Rahutu lind on alumisele oksale lennanud ja piiksub nii haledasti, otsekui kutsuks ta kedagi appi. Kusti saab aru, et siinsamas tema kõrval kellelegi ülekohut tehakse, seadib Iti pea õrnalt rohule, kargab üles ning tõttab õnnetusekohale. Suur must lind teeb poisikest silmates puu ümber mõne tiiru, ikka kõrgemale ja kõrgemale tõustes, viimaks hoopis kadudes. Rohus sipleb väike abitu loomake. Kusti aitab linnupoja oksale, kus vana lind oma pesast langenud üleannetu väetikese rõõmsa häälitsemisega vastu võtab.
Veel natuke aega kestab oksadel sabin ja piiksumine, siis tekib ümberringi endine vaikus – linnuema on omast vallatumast lapsest siiski jagu saanud. Kusti võtab Iti pea oma sülle, nõjatub endiselt kivi najale ja võtab kindlasti nõuks hommikuni valvata. Kuid tema lähedal piirab unemees saaki varitsedes: peagi vajuvad väsinud silmad kinni ning langeb rinnale pisike kähar pea.
II
Kustil pole aimugi, kas ta natuke või palju magas, kuid igatahes on ikka veel öö. Iti pea on endiselt tema süles, jalad on õde seelikusse konksu tõmmanud, et neid öise vilu eest varjata. Kusti hõõrub uniseid silmi ning püüab meele tuletada, millal ta õige magama jäi. Ah ja, ja … Aga praegu kõneles temaga keegi, selle kõne peale ta ärkaski. Imelik küll, kes võis temaga kõnelda?
Poisike vaatab kõrvale ning silmab alles siis, et tema kõrval seisab keegi küürus vanaeit.
„Kas sina ütlesid midagi, vanatädi?“ küsib ta toibudes.
„Mina, mina jah,“ vastab vanamoor. „Tõuse aga tõuse üles, ega siis siin mõni magamisekoht ei ole. Aja tüdruk kah üles, ma juhatan teid koju.“
„Tõesti?“ läheb Kusti