Põlvini elumeres. Jüri V. Grauberg
Читать онлайн книгу.
eatükk
Ühiselamu koridorist kostev võigas sireeniplärin ajas poisid liikvele. Üks võrumaa poiss pani teki all veel käraka peeru ja ütles:
„Und nägin, kõike nägin, kuid see mõnus peer jäi veel laskmata!”
„Ha-ha-haa!” naersid poisid, kes juba pooleldi riides, kes veel teki all.
„Mis sa siga haisutad? Õhk on niigi paks, viska või kirves õhku!” ütles peerulaskja voodinaaber vihaselt.
„Kohe läheme värsket õhku hingama!” lohutas see ja õigus tal oli – juba käsutatigi poisse välja võimlema.
Mõni minut hiljem võis näha kutsekooli hoovis poolpaljaid võimlemisharjutusi tegevaid õpilasi. Esimese aasta poisid – jobid, tegid enamasti püüdlikult harjutusi mida kasvataja ette näitas. Teise aasta poisid – järid, välja arvatud mõni üksik erand, viilisid nii, kuidas keegi oskas.
Lumisel õuel oli külm ja poisid kippusid ühiselamusse tagasi. Öine voodisoojus oli veel paljudel ihus.
Grupikaaslastega trepist üles minnes kuulis Jaanus, kuidas järid ühiselamu koridoris karjusid:
„Kes täna sööma läheb, lüüakse maha!”
„Surm sellele jobile, kes täna sööma läheb!”
„Streik! Streik!!!”
Midagi taipamata läksid esimese aasta poisid tubadesse laiali ja hakkasid voodeid korrastama. Kordamööda käidi pesuruumis nägu pesemas, mõni ajas habet. Jaanusel habemeajamise muret veel ei olnud, olgugi, et mingisugune karvaudu nina all juba eluõigust nõudis.
Toas, kus elas Jaanus Bierbrauer, oli kodu veel üheksale poisile, kõik tulevased elektrikud, nagu temagi. Jaanus, keda ei saanud enam kuidagimoodi võrrelda selle poisikesega, kes kunagi koos Pauliga Valangu kooli esimesse klassi läks, oli nende aastate jooksul kõvasti muutunud. Tema lapselikult pehmed ja blondid juuksed olid aja jooksul muutunud kohvipruunideks, ning seisid nüüd traatsirgetena parajasti moes olevas siilisoengus. Poiss oli silmnähtavalt juurde võtnud ka pikkuses, mis nüüd ainult vähem kui paarikümne sentimeetriga kahest meetrist allapoole jäi. Õlgade laius oli küll veel poisikeselik ja seda rohkem torkas tema pikkus kohe silma. Kahelt poolt oma isalt päranduseks saadud kongis nina vaatasid arglik-uudistavalt maailma kaks terashalli, veidi pungis silma. Linnas oli seda, mis Jaanusele vaatamiseks ja uudistamiseks kõlbas, küllaga. Alates majadest, trammidest, poodidest ja lõpetades loendamatu arvu ilusate tüdrukutega.
Jaanus õppis teist kuud linnakutsekoolis ja ei kahetsenud oma valikut. Eriala meeldis talle, samuti uus koolimaja. Oma grupi poistega oli ta selle kahe kuu jooksul juba tuttavaks saanud, isegi mõned sõbrad olid talle tekkinud.
Elektrikute grupist oli mitu poissi kooli sisekorra eeskirjade rikkumise, või, kui otse öelda, siis pätitegemise pärast ukse taha visatud ja nii võeti täiendavalt õpilasi juurde, et ettenähtud õpilaste arv õppegrupis ikka täis saaks. Juurdetulija oli ka Jaanus. Kahe kuuga suutis ta õppimises teistele järele jõuda, vaatamata sellele, et alguses oli elektrotehnikaga kõvasti pusimist. Enamik toakaaslasi ei keelanud uustulnukale oma konspekte, ega ka täiendavaid selgitusi õpitava materjali kohta. Poisi arvestuste hinded, mis algul vaevalt kolmed olid, muutusid peagi neljadeks ja viiteks.
„Kui Jumbu Liiva koolist minu praegusi hindeid näeks, ei usuks ta vist oma silmi!” mõtles Bierbrauer oma hindeid vaadates.
„Poisid, varsti peaks sööma minema!” arvas üks toakaaslastest.
Nagu tellitud, lendas toauks lahti ja sisse vajus trobikond teise aasta poisse:
„Jobid, kui te kuradid täna sööma lähete, lööme maha!”
„Miks siis täna sööma ei tohi minna?” küsis keegi julgematest.
„Meie ei taha hommikusöögiks kuivanud saiatüki peale hallitanud „Uusjuustu” ja ei taha ka haput kohvi igal hommikul sisse larpida! Meie tahame inimese kombel süüa!” lärmasid järid. „Terve kool ei lähe täna sööklasse sööma. Kuulete! Ja naised on ka meiega!”
„Kes läheb sööklasse, see sureb!” karjus üks tedretähnilise näoga järi ja lõi jalaga vastu nnntooli nii, et see toanurka lendas. „Kas on selge, jobid?”
„Ära laia nüüd!” keelas teda üks suurekasvuline järi ja lisas: „Nad ei lähe sööklasse. Läheme nüüd järgmisse jobide tuppa!”
„Õõh, mul on kõht nii tühi, et kole! Kas nad tõesti annavad tappa, kui ma sööma lähen?” hädaldas üks väiksem poiss, keda kõik tema nirgile sarnase näo pärast Nirgisteks kutsusid.
„Nad peksavad niigi, kui purjus on ja neile ette jääd. Nüüd oleks ju lausa rumal neile selleks ise põhjust anda.” arvas Jaanus ja lisas: „Tüdrukud pidid ju ka pundis olema!”
„Ei tea millised tüdrukute grupid siis kaasa löövad?” arutles Jaanuse voodinaaber, väikesekasvuline Heino, tartumaa poiss. „Võib-olla ainult kraanajuhid, nendel on kooliaeg vaid kümme kuud pikk.”
„Aga maalrid? Miks sa arvad, et nemad ei tule järidega kaasa?” küsis Riks, tõmmuvereline, suur ja tugev lastekodust tulnud poiss.
„Ma arvan, et neil on kooliaeg pikem ja plikad ei hakka ilmaaegu riskima.” selgitas tartumaalane.
„See kuradi igahommikune juust on küll mõnikord lausa sinine. Ja kui veel kuivanud leiba kõrvale antakse …” heietas peerulaskja, jässakas, buldoginäoga poiss.
„… siis oled ka ise näost sinine ja ööseti muud ei teegi, kui peeretad!” lõpetas Heino, kellele peerulaskja igahommikune harrastus kole vastumeelne oli. Peerulaskja magas tema voodile „liiga ligidal”, nagu Jaanuse voodinaaber tavatses vahetevahel ütelda.
„Sööma! Õpilased, läheme kõik sööma!” hüüdis mööda koridori sammuv ühiselamu kasvataja, saledakene, ligi kolmekümnene brünett naisterahvas. Tavalist tormamist ja rüselemist ühiselamu treppidel millegipärast näha ei olnud ja see tegi kasvataja uudishimulikuks. Ta püüdis alati näida väga range ja soliidne, kuid see ei seganud kasvatajal mõnikord, kui tal hea tuju juhtus olema, suuremate poistega kahemõttelisi mesijutte rääkida, veidi lõõpida ja nalja heita. Võib-olla see näiline familiaarsus aitaski kasvatajal poisse lõas hoida sest nad suhtusid temasse enamuses aupaklikult ja otseseid konflikte kasvatajal oma kasvandikega ei olnud. See, mida poisid kenakesest kasvatajast omavahel rääkisid, seda kasvataja muidugi ei teadnud ja võib-olla oligi hea, et ei teadnud, sest noorte meeste seksuaalfantaasiad ületasid nii mõnigi kord sündsuse piirid.
Käinud paaris toas, kuhu ta sisenes alles peale uksele koputamist, nagu seda teevad kõik viisakad inimesed (muide, järid ei kuulunud Jaanuse tähelepanekute järgi sellesse inimkategooriasse), tormas kasvataja kingakontsade klõbinal mööda koridori minema. Oli juhtunud midagi ennekuulmatut! Streigiti! Nõukogudemaal streigiti! Oleks veel kes! Mingid kutsekooli õpilased, keda riik tasuta koolitab, söödab ja riietab! Milline tänamatus!
Varsti olid kõik õppegruppide meistrid ühiselamus asja uurimas. Nii mõnigi neist nõudis oma grupi poistelt streigi kohest lõpetamist ja käskis otsekohe minna sööklasse sööma. Oli ka rahulikumaid meistreid. Need püüdsid tõrksaid poisse veenda niisuguse ettevõtmise tulutuses. Esimese aasta elektrikute grupi meister Mets, umbes kolmekümne aastane kullininaga ja heledate juustega pikk mees, oli oma poistega otsekohene, nii, nagu tal tavaliselt kombeks:
„Lähete sööma, või ei lähe, see on teie oma asi. Minul on kama. Kes aga täna tundidest puudub, paneb homme kooli ukse väljastpoolt kinni! Kas on see teile arusaadav, mehed?”
„Selge … On küll arusaadav!” vastasid poisid läbisegi. Meistrist pidasid poisid lugu ainuüksi juba sellepärast, et meister Mets kohtles neid kui omasuguseid, kuid ilma liigse familiaarsuseta.
Nii läkski enamik õpilasi hommikupoolsetesse õppetundidesse ilma hommikusöögita. Kõhud korisesid nii mõnelgi sees ja suhu jooksis sülg, kui tuli ühest õppekabinetist teise minnes teinekord sööklast mööda minna. Nii mõnigi poiss või tüdruk ei pidanud näljale vastu ja lipsas salaja sööklasse, mis nüüd streigi puhul kogu aeg lahti oli, ja haaras laua pealt ruttu mõne leivapala, toppis suhu, ning tegi siis kähku sealt sääred.
Streigijuhid olid nõus kooli juhtkonnaga läbi rääkima asuma ja end avalikustama vaid sel juhul, kui ei järgne nende suhtes mingeid repressioone. Seda ka lubati ja kohtumine toimus. Jaanus ei saanud kunagi täpselt teada, millest seal kohtumisel