La mala vida ehk neetud elu. Jan Beltran
Читать онлайн книгу.
l vabandan, et selles raamatus on kasutatud ka ebatsensuurseid sõnu. Neil ei ole muud eesmärki kui olustiku ja tegevuse tõepärane edasiandmine. Temperamentsed hispaanlased kasutavad sageli sõnavara, mis võib eestlasele tunduda vulgaarsena, kuid teise inimese solvamisest hoiduvad nad märksa sihikindlamalt kui eestlased.
Mõningate tõsieluliste stseenide tõttu soovitan seda romaani lugeda ainult täiskasvanutel.
Ma seisin ja vaatasin neid kolme – nad olid sarnased, samast puust. Erinesid vaid nende illusioonid, mälestused, patud ja ahnus. Ja ma panin kirja kõik. Täpselt nii, nagu oli olnud. Ma vaatasin ajas tagasi.
St. Montclar Püreneede mäestik, Kataloonia Talv 1904
„Vanamees, usu mind, see maja on neetud,“ sõnas ehmunud Pilar kõrval magavale mehele. Ta tonksas meest küünarnukiga, kuid see ei liigutanud ennast.
Aastaid – õigemini nii kaugele, kui tema mälu ulatus – oli selles majas kummitanud. Ükski preester, nõid ega muidu tark ei olnud suutnud seda paha vaimu majast välja saada. Polnud aidanud jumalasõna, loitsud, lävepakule puistatud ürdid ega ka põranda küürimine ohvriks toodud pimeda kuke verega.
Pilar oli kindel, et keset metsi ja mägesid asuv suur ja külm kivimaja oli ehitatud koolnute kontide peale. Vanem rahvas rääkis verd tarretavaid lugusid sellest, kuidas sajandeid tagasi oli just selles kohas tapetud seitse mauri. Teised, nooremad ja targemad, aga teadsid, et maurid polnud sinna kanti kunagi oma jalga tõstnud. Sedavõrd kaugel muust maailmast oli see vana mõis, mille kohal suvel kõrvetas põrgulik päike ja kärgatas kõu. Talviti mattus see aga jäiselt tuiskava lume alla, peites viimasegi märgi elust.
Ka üksikud ekslejad möödusid St. Montclari orus ilutsevast Pont d’Arci mõisast suure kaarega, sest kivisild, mille järgi mägede vahel asuv maavaldus kunagi nime oli saanud, varises kokku juba aastaid tagasi. Pilari arvates oli põrgu ja paradiisi risttee just siin, kus Saatan oma sigitistega tangot tantsis ja tema hirmude üle võigast naeru kihistas.
„Kuula, kohe avab ta kapi ukse,“ sosistas naine tukkuvale mehele. Nad olid juba harjunud selle deemoni tegevusega ja teadsid, millal ta avas kapiukse, millal puistas köögipõrandale tuhka ja millal ennasthaletsevalt ohkas.
Köögist, mida valgustas vaid aknast sissepressiva kuu külm valgus, kostis kapiukse kriginat. Hetke pärast oli kuulda ka kolksatust.
„Nii, ja nüüd ajas ta tabureti ümber,“ ohkas Pilar needuse tegusid tundes. Kolksatus oli äratanud ka mehe. Ta ajas end voodiservale istukile, kratsis selga ja tõusis püsti.
„Ma lähen ja panen köögis küünla põlema,“ sõnas ta.
„Vanamees, ära mine, küllap ta läheb kohe minema,“ keelitas naine meest voodisse jääma. Kuid mees ei vastanud midagi – kangekaelne, nagu ta oli –, vaid läks kööki. Nad olid Temasse alati teatud alandlikkusega suhtunud ja püüdnud deemoni teele mitte ette jääda, kuid viimasel ajal oli rahulolematu paharet hakanud köögis järjest rohkem kurja tegema ja see mehele ei meeldinud.
Naine kahtlustas, et kiuslik vaim ei jäta neid rahule enne, kui on saanud saagiks tema, mehe või nende poja Domingo hinge. Vaja oli ohvrit.
Pilar hingas sügavalt sisse ja sulges silmad. Ta ei tahtnud teada, mis edasi saab, ja mõtles algavale päevale, mis tõotas tulla samasugune nagu eile, üleeile, kõik möödunud kuud ja aastad.
Ühtäkki kostis köögist raske mütsatus. Naine kuulatas ja mõtles korraks. Talle tundus, nagu oleks põrandale visatud kõrvits. Seejärel saabus vaikus.
„Vanamees!“ hõikas ta.
Kuid köögist ei tulnud mingit vastust ning see tegi ta ärevaks. Ta hõikas meest veel korra. Ka see hüüd jäi vastuseta.
Lõpuks ajas Pilar end voodist püsti. Ta tundis, kuidas miskit kuuma tuuleiili taolist üle ta paljaste säärte vuhises ja tahmunud kaminasuus endale pesa leidis. Tuha all hõõgunud söed lõid korraks lõkkele, praksusid ja kustusid sisisedes, justkui oleks nähtamatu käsi nende peale vett heitnud. Vanakurat ise oli kamina kaudu välja lennanud, kahtlustas Pilar.
Kui naine köögi poole liikus, kasvas tema ärevus nii suureks, et tal hakkasid hambad suus lõgisema ja üle selja jooksis teraskülm judin.
Tumeda köögiukse vahelt paistis nõrk valguseviirg. Ta avas ettevaatlikult ukse. Uimastava vorstirohu eeterlikust lõhnast ja oliiviõli aurudest läbi imbunud seintega köögi laual põles küünal ja vanamees lamas liikumatult keset kividest laotud põrandat. Mehe silmad oli pärani ja vahtisid üksipulgi lakke, kus nõgiste talade küljes rippusid rasvast nõretavad vorstid ja kuivatatud seakints. Külma kuuvihu paistel valgus verenire vanamehe ninast aeglaselt mööda habetunud põske kukla poole. Naine tardus hetkeks ja lõi risti ette.
„Seda ma arvasin, et meist ühe hinge see kurivaim tahtis,“ sõnas Pilar vaikselt ja nuuksatas. „Hea, et ta vanamehe võttis,“ sosistas ta iseendale hääletult. Ta oli meest hoiatanud.
Antonio Ciudad de México Oktoober 1976
„Antonio, kullake, palun võta lutt suust,“ anus Alexandra poolnõudval toonil hiljuti viieseks saanud poega. Armastaval pilgul sasis ta poja juustes, nihkus talle tooliga lähemale, et naaberlauas istuv keskealine härrasmees nende vestlust ei kuuleks, ning lisas poisile kõrva sosistades, et restoranis ei sobi lutti imeda. Alexandra heitis hindava pilgu ilmselgelt kallisse tumedasse ülikonda pugenud mehele ja kohendas oma rinda ehtivat violetset pärlmutterkeed.
„Kallis ema, aga…“ püüdis Antonio vastu vaielda, ise silmanurgast piiludes, kas kõrvallauas istuv ja tuimalt veiniklaasi põrnitsev mees tema sõnu tähele pani. Tõenäoliselt mees küll kuulis ema ja poja vestlust, kuid tema ilmest peegeldus vaid suur ükskõiksus ümbritseva vastu.
„Antoniokene, ma ju ütlesin sulle…“ veenis naine oma poega. Malbe keskealise naise ja jässaka poisi sõneluse katkestas kirikukellade helin, mis „äratas“ ka kõrvallauas istuva mehe. Ta kohendas põlvedele laotatud lumivalget tärgeldatud salvrätti ja silus vuntse. Mees noogutas Alexandrale ja poisile tervituseks ning tema näole ilmus edev ja kõrk naeratus – nii omane raha-, võimu- ja ahnusearistokraatidele. Ta oli naist ja poissi siiski märganud.
Neljakümne ühe aastaselt kolmandat korda emaks saanud Alexandra tundis piiritut armastust oma poja Antonio vastu. Hilises eas justkui patuga pooleks sigitatud poeg oli muusikaõpetaja suur lootus. Naise südamesoov oli, et tema kolmandast pojast ei kasvaks mässava loomuga elukat, nagu oli tema vanim poeg Federico. Keskmist poega Gustavot pidas Alexandra lihtsalt ebaõnnestunud luuseriks, kes tegeles sõna otseses mõttes päevavargusega.
Esimese mehe oli Alexandra matnud umbes seitse aastat tagasi. Kahe pea täisealise poja üksinda kasvatamine oli riisunud naiselt viimse jõu ja ka rahanatukese, mis abikaasast maha jäi. Lisaks kõigele kurjale oli tema õlul ka korteri ülalpidamine ja teenijanna, kes päevast päeva nelja tuba koristas ja köögis askeldas. Kuigi Alexandrale ei meeldinud teenijanna pidev kohalolek, ei suutnud lesknaine korraliku katoliiklasena ka vaikseloomulist ja varjuna liikuvat abilist tänavale kihutada. Ta pigem lootis, et aastaid tema poegi kasvatada aidanud kirjaoskamatu vanatüdruk suudab talle vanaduspäevadel mingil moel seltsi pakkuda.
Oma teise mehe – ja kolmanda poja Antonio isa – Bacilio Giattiniga kohtus Alexandra hingedepäeva missal Santa Teresa kirikus, kus mõlemad lesed lahkunud elukaaslasi mälestasid.
Nagu hiljem selgus, oli doktor Giattini matnud oma naise umbes kaheksa kuud tagasi.
Neljakümne nelja aastasele itaalia juurtega meedikule tundus missal käimine rusuva kohustusena. Kaotusvalu leevendamiseks libistas ta pilgu üle pingiridade, peatudes vaid vagura olemisega nägusatel naistel. Baciliol oli terav silm, mis sõelus Alexandra välja teiste lesknaiste hulgast ning kinnitas tema külge oma ihad ja vaevad.
Paarist riivatust pilgust nende vahel sai kena doktor julgust. Ta kutsus Alexandra õhtusöögile Itaalia restorani, mille omanikuks oli üks tema arvukatest patsientidest. Doktori ja muusikaõpetajanna edaspidised kohtumised leidsid (tavaliselt korra nädalas) aset Bacilio kabinetis, mille ukse ta patsiendiga tegelemise ajaks hoolikalt lukku keeras.
Kuid kolmandat korda käima peale saamine oli viimane, mida Alexandra enda elus veel oodata oleks söandanud. Visiit esimese ettejuhtunud