EESSÕNA

      RASEDUSE ALGUSEST PEALE olin ma tulvil küsimusi oma tulevase lapse kohta. Mäletan 12. nädala ultrahelipildile järgnenud mõtisklusi selle üle, mida see krevetikujuline tomp (kes juba ilmutas erakordse intelligentsuse ja vaimuannete märke) minu kõhus küll teeb. Kas ta näiteks tundis, et ma olen parajasti lennukis või basseinis, või heidan magama? Kas ta sai aimu vürtsikast kanakarrist, mida ma kohalikus india restoranis sõin, kas ta teadis, et praegu on öö, ja kas ta mäletas tunnet, mis mul tekkis selle kohutava karussellisõidu ajal lõbustuspargis?

      Mind hämmastasid kõikvõimalikud vastuolulised nõuanded söögi, joogi ja trenni kohta, sest paljud neist tundusid olevat terve mõistuse vastased. Interneti jututubades ringi uidates mõistsin, et teistel naistel tekivad samasugused küsimused, ja et sageli võetakse tõe pähe anekdoote ja kuuldusi, mis kokkuvõttes ei suuda anda veenvaid vastuseid.

      Teadusajakirjanikuna seadsin endale eesmärgiks rahuldada oma uudishimu ja välja selgitada vananaistejuttude, hoiatavate ajalehepealkirjade ja valitsuse juhtnööride taga peituvat tõde. Nii sündiski „Punuloogia”. Kirjatööst, mis nägi ilmavalgust mu esimese raseduse viimaste nädalate ajal ajakirjale New Scientist kirjutatud 14osalise blogina, kasvas välja kahe ja poole aasta pikkune uurimus raseduse, sünnituse ja vastsündinute teaduslikust taustast.

      Sedamööda, kuidas mu rasedus arenes, tekkis minul ja mu rasedatel sõpradel järjest uusi ja ootamatuid küsimusi, aga kui tähtis päev lähenes ning meie mõtted (ja mured) sünnitusprotsessi juurde pöördusid, leidsin, et tahan teada aina rohkem.

      Kuid sellega teekond ei lõppenud. Pärast meie tütre Matilda sündi hõivas mu uudishimuliku vaimu terve müriaad uusi kogemusi ja lahendamata küsimusi. Kõige süngematel unevõla tundidel juurdlesin, kas imikud teevad ööl ja päeval vahet ja kas iseloomuomadused, mis tunduvad olevat kaasa sündinud, jäävad püsima ka hilisemas elus. Kui mu tita mähe lõhki läks, tekkis küsimus titekaka steriilsusest, ja kui meie tütar kasvades järjest aktiivsemaks muutus ja rääkima õppima hakkas, juurdlesin selle üle, millal ja kuidas kujunevad välja niisugused omadused nagu püsimälu ja empaatiavõime.

      Nagu selgus, olid paljud vastused siin ja seal juba olemas, maetud teadusajakirjadesse või talletatud õpetlaste ajudesse. Nende leidmine nõudis lihtsalt pisut tuhnimist.

      Olles vaevalt alustanud selle raamatu kirjutamist, jäin rasedaks oma teise lapse, Maxiga. Seekord oli kogemus täiesti teistsugune. Mida rohkem ma asju uurisin, seda rohkem sain aru, et suur osa sellest, mida mulle mu esimese raseduse ajal räägiti, ei olnud teaduslikult tõendatud, mõni väide aga osutus selgeks valeks, nagu näiteks see, et epiduraalanesteesia puhul kasvab keisrilõike vajamise tõenäosus.

      Sain üha vihasemaks. Iga nädal antakse last ootavatele vanematele järjest uusi nõuandeid, mille üle muret tunda. Rasedad ei tohiks süüa liiga palju, sest see seab lapse ülekaalulisuse või suhkurtõve ohtu, kuid nad ei tohi ka dieeti pidada, sest see võib mõjuda samamoodi. Ka ei tohi nad trenni teha, sest see võib esile kutsuda enneaegse sünnituse. Juba sellele mõtleminegi tõstab vererõhku; ainult et nad ei tohi ka ärrituda, sest see on lootele kahjulik. Ja kui nad ikkagi närvi lähevad, ei tohi nad endale rahustuseks klaasikest veini lubada, ei tohi spaasse ega veekeskusesse minna, rääkimata lõdvestuseks selili heitmisest.

      Kui laps juba sündinud on, ei lähe asi paremaks. Enne esimese lapse saamist ei ole paljusid meist vastsündinuga kunagi kahekesi jäetud, rääkimata täie vastutuse võtmisest tema ellujäämise ja käekäigu eest. Mõni meist püüab hakkama saada oma vaistule tuginedes, teised otsivad nõu igast kätte saadud beebiraamatust – kuid needki annavad niisuguste põhiteemade kohta nagu uni, toitmine ja nutmine üpris vastuolulisi nõuandeid. Enamiku raamatute autoriks on pika kogemusega inimesed, kuid kas keegi on nende soovitatud võtteid süsteemselt võrrelnud ja välja selgitanud, kas üks on parem kui teine – või kas need võivad mõnele imikule hoopis kahjulikult mõjuda? Mina tahtsin seda teada saada.

      „Punuloogia” on minu katse saada selgust kõigis neis vastuolulistes nõuannetes, mida raseduse, sünnituse ja imikute kasvatamise kohta jagatakse. Ma ei ole arst ja minu kirjutatut ei tuleks võtta arstliku nõuandena – kuigi teile võib tunduda kasulik nimetada oma arstile ja ämmaemandale mõnda uurimust, mida ma raamatu märkuste osas tsiteerin. Kuid mul on küllaga kogemusi teadusuurimustest läbi kahlata ning arstidele ja teadlastele küsimuste esitada, püüdes kogu asjast selget sotti saada.

      Esiteks tuleb mõista, et paljud ajalehepealkirjad põhinevad vaid ühel uurimusel, mis on sageli esialgne ja mõnikord tehtud ainult loomade peal. Kuigi ajakirjandusele on igiomane asju lihtsustada, toob see mõnikord kaasa kahetsusväärseid tagajärgi, sest lugejad võtavad kirjutatut (või seda, millise nurga alt toimetaja eelistab materjali serveerida) liiga tõsiselt. Minu abikaasaga, kes on samuti teadusajakirjanik, juhtus anekdootlik lugu, kui ta läks kliinikusse, et lasta kindlaks teha oma spermatosoidide arv – seda oli vaja ühe artikli jaoks, mida ta parajasti kirjutas. Talle öeldi, et sülearvutit ei tohiks süles hoida, sest sellest kiirguv soojus võib sperma kvaliteeti kahjustada. Kui ta küsis, millisest allikast niisugune nõuanne pärineb, nimetati talle tema enda artiklit, mis oli ilmunud ajalehes Daily Telegraph. see põhines ühel teaduskonverentsil tutvustatud esialgsel uurimusel, millest kirjutati suvise uudistenappuse ajal. Kuigi artiklis oli ka mõni sellele viitav hoiatus, oli see nii-öelda tõlkes kaduma läinud.

      Tuleb ette sedagi, et nõuanne antakse rahvastiku üldiseks hüveks, mitte konkreetsetele indiviididele. See kehtib eeskätt üleilmsete organisatsioonide, näiteks Maailma Terviseorganisatsiooni avaldatud juhtnööride puhul, sest need püüavad anda endast parima kõigi, väga erineva majandusliku ja sotsiaalse taustaga naiste jaoks. Kui naistele räägitakse, et neil tuleb last imetada kaks aastat, võib see küll säästa paljude imikute elu arengumaades, sest rinnapiimas olevad antikehad kaitsevad neid nakkuste eest, kuid põhjustab tarbetut ärevust lääneriikide naistele, kes võibolla ei saa üldse rinnaga toita või loobuvad sellest juba paari kuu pärast, sest peavad tagasi tööle minema. Lisaks kalduvad niisugused nõuanded olema suunatud keskmisele indiviidile, võtmata arvesse igaühe konkreetseid vajadusi ja tingimusi.

      On oluline mõista, et teadusel ei ole senini kindlaid vastuseid väga paljudele küsimustele, kuigi aastate jooksul on nende leidmiseks tehtud rohkesti uurimusi. Võtame näiteks selle, kui palju alkoholi on raseduse ajal ohutu tarbida. Me teame, et mingi läve ületamisel tekivad tõestatud ja määratletud riskid, kuid sellest lävest allpool on hall tsoon, kus tõendusmaterjal võib olla seinast seina või hoopis vastuoluline. Muude asjade, näiteks maapähklite söömise, mullivannis mõnulemise või trenni tegemise kohta on teada, et teoreetiline risk võib olla, kuid seda toetavat kvaliteetset tõendusmaterjali on äärmiselt vähe.

      Niisuguses ebakindlas olukorras eelistavad paljud arstid ja terviseorganisatsioonid pigem kindla peale välja minna, manitsedes ettevaatlikkusele ja avaldades pikki nimekirju asjadest, mida rase vältima peaks. Neid ei saa süüdistada; nad ei taha anda ebaõigeid nõuandeid ja riskida, et keegi nende tagajärjel haigeks jääb (või juhtub veelgi hullemat). Ometi usun ma kindlalt, et naistele (ja ka meestele) tuleks teada anda kõik faktid, mida nad vajavad, et riske kaaluda ja ise otsuseid langetada. Kuidas aga peaksid nad tõe kätte leidma ärevust tekitavatest ajalehepealkirjadest ja statistilistest andmetest nagu „esmasünnitajatel on kodus sünnitades kolm korda suurem tõenäosus laps kaotada”?

      Üks asi, mida tasub jälgida, on uurimuse valimi suurus. Kui uurimus on läbi viidud vähem kui saja inimese peal, kaldun mina pidama selle tulemusi heal juhul esialgseteks; kui aga uurimusse on kaasatud sadu või tuhandeid inimesi, võib see olla usaldusväärsem – kuigi palju sõltub ka sellest, mida parajasti mõõdetakse. Kui uuritakse suhteliselt haruldaste juhtumite esinemist, nagu surmaga lõppevad sünnitused, siis tahaksime me näha mitme tuhande inimese suurust valimit, sest see kinnitaks meie veendumust, et uurimus ei kajasta üksnes juhuslikke tulemusi.

      Paraku jääb paljude uurimuste valim, mida ma „Punuloogia” jaoks materjali kogudes läbi töötasin, vaid kümnetesse või sadadesse. Mõnel juhul olid need uurimused ainsad konkreetse teema kohta leiduvad tõendid, seega tuli mul edasi liikudes toetuda üksnes neile, ja ma olen püüdnud selle lugejale selgeks teha. Teistel juhtudel on läbi viidud arvukalt väikseid uurimusi, kuid need on jõudnud vasturääkivate järeldusteni; neid käsitledes olen ma toetunud peamiselt süsteemsetele ülevaadetele, kuhu on koondatud paljude