0:01 blackhetero-Helsingi: miskit lahedat????????+

      0:01 Chubby-Sub28: vanemat dominanti, 09-piirkond?

      0:01 jooksususs Jyväskylä*: …

      0:02 ouHpäiTop: … suht saledat seltsilist Oulust?

      0:02 Kalle42_Helsingi: järgmisel nädalal kedagi nooremat Turust? Imeda vms?

      0:02 Järvenpääl: Järvenpää+ümbruskond?

      0:02 Helsingis käimas: kas Helsingis on mehelikku meest, kes annaks praegu imeda …?

      0:02 Rauma PAS: ümaraperseline igatseb kõvariistalist

      0:02 Tampere mees noorele: Tampere

      0:02 n_Oulu: kutti kampa kolmandaks? Oulu?

      0:02 Tampere mees noorele: Tampere

      0:02 Cam30: veebikaamera kaaslast?

      0:03 06e, pas24: MEEST?? KOHT OLEMAS!

      0:03 Ville HELSINGI: sale uni-top mees 185/72/18/5 otsib saledat uni-pas meest LIVENA kohe

      Kui Ville sõnum kuvarile ilmus, lõpetasin lugemise. Tunni aja pärast ütles Ville mulle uksel tere ja mina ütlesin tere ja tema pilk keerles hetkeks mu varvaste ja juuksepiiri vahel. Alles siis sai ta piisavalt julgust, et sisse astuda.

      „Sa näed hea välja,“ ütlesin.

      Ville ainult ümahtas vastuseks ja hakkas end kohmakalt liigutama. Ta astus sammu tagasi, hoidis oma paremat kätt kord selja taga, kord nõjatas puusale. Ma teadsin seda mängu ja kordasin, et sa näed päriselt ka hea välja, et ma koguni üllatusin, kui ukse avasin. Ootasin midagi hoopis muud, et oled enda kohta täiega valetanud. Vähemalt mina oleksin nii teinud.

      „Võin minna, kui soovid.“

      Tema hääl oli sama uje ja tagasihoidlik nagu väikesel lapsel. Ta pööras pilgu kõrvale ja turtsatas veidi väljakutsuvalt, justkui tahaks mind milleski veenda. Näiteks ma ei tee tavaliselt midagi sellist. Või kirjutasin foorumisse nõrkushetkel ja ei tea, mis mul mõttes oli. Oma olekuga annaks ta mulle nagu mõista, et tal oli eelnevalt kõik valmis mõeldud, mis võib juhtuda. Tal võib olla mõni suguhaigus või ta võib olla ükskõik kes, ta võib mulle haiget teha, kunagi ei tea.

      „Ma ei soovi, et sa läheksid,“ laususin ja tahtsin tal seepeale käest kinni võtta, aga ta tõmbas selle kiiresti ära ja peitis uuesti selja taha.

      Mõistsin teda paremini kui keegi teine. Miks peaks temasugune mees tegema midagi sellist? Miks ta ei lähe tagasi sinna, kust tuli? Ta oli veidi üle kolmekümne, eduka väljanägemisega mees, kes oli oma juuksed taha kamminud ja kelle kaunite kulmudega raamistatud nägu kerkis kaelasalli ja mantlikrae tagant esile nõnda, et ta võiks saada keda tahes, siseneda kuhu tahes ja valida kohalolijate seast kõige meelepärasem. Ta võttis jalast uuepoolsed nahkkingad, seljast kalli moega jaki ja riputas selle nagisse. Tema riided lõhnasid puhtuse järele, ruuduline kaelussärk oli paksust ja siledast kangast ning teksad polnud veel põlvede kohalt välja veninud, kuigi need nagu sukkpüksid tema jalgade ümber liibusid.

      Ta seisis hetke mu ees, sõnagi lausumata, kuniks vaikus talle koormavaks muutus ja ta käed mu alaseljale libistas, mu tugevasti vastu seina surus ja jõuliselt suudles. Ta pigistas mu randmed endale pihku ja surus reiega vastu mu hargivahet, nagu kartes, et võin midagi öelda. Vahest midagi sellist, et olen tast sisse võetud, või tean, kui vihaseks see mind teeb, ja kui hästi ma mõistan teda ja seda maailma, kust ta tuleb: inseneridest vanemad, just-just, kellele ei võinud ilmaski rääkida, et tahad olla meestega, küll ma tean, just nii see oli, ega seda niisama lihtsalt ei räägitagi.

      Ka mina vihkan seda – kõike seda, tahtsin talle öelda, ja küsida, kuidas me üleüldse sellisesse olukorda sattusime, ja miks see just nii peab olema, mis meiega lahti on, aga mul ei sobinud sedasi kahetsevale mehele öelda, sest vastikus on palju hullem kui viha. Vihale võib järele anda, sellest võib vabaneda, isegi elu loovutada, kuid vastikus toimib teisiti. See kaevub küünte alla ega lähe ka siis minema, kui sõrmed küljest hammustada. Ma ei öelnud talle midagi, sest meestel pole kombeks üksteisele küsimusi esitada ega üksteist materdada ega midagi põhjendama hakata.

      Ta pikad küüned kraapisid mu selga ja õlgu, ta ühetasased hambad põrkusid minu omadega kokku ja ta kael lõhnas tugevasti lõuavee järgi, kaenlaalused olid veel deodorandist niisked. Ta surus end tugevasti mu vastu ja põimis jalad mu jalgade ümber, tema lihaselised reied pigistasid mind mõlemalt küljelt, samal ajal kui tema ümarad õlad vajusid otsusekindlalt minu omadega kohakuti. Hetkeks mõtlesin, kui ilus ta on ja kui õnnelik ma tema tuleku üle olen. Ta randmetel kasvasid üksikud heledad karvad ja ta käeseljad olid täis paisunud veresooni, sõrmed olid tal sirged ja siledad, küüned hoolitsetud. Ta kandis kehasse liibuvat kaelussärki, mille ülemised nööbid olid lahti ja mille vahelt võisin tunda ta lõhna. Tema rangluud olid kui trooniks tugevatele rinnalihastele, millest allapoole jäi tema kitseneva rinnaku elegants ja piha ligitõmbavus. Liibuvad, kuid hästi istuvad püksid surusid tihkelt vastu ta reisi, nii et jalalihaste kontuurid tundusid uisuteradena. Kui täiuslik võib keegi olla, mõtlesin ma.

      Ta suudles mind pimedas esikus kaelale, ja kuigi meid keegi näha ei võinud, kuigi me isegi teineteist korralikult ei näinud, hakkasin teda ometi teise pilguga vaatama, kui ta oma sooja ja tugeva käe mulle särgi alla oli libistanud. Tahtsin uskuda, et andsin talle järele ainult seetõttu, et lõppude lõpuks oleme vaid loomad, kes ei saa minna millegi vastu, mis kuulub nende loomuse põhiomaduste juurde. Tugevate liigutuste ja kiirenenud hingamise järgi otsustades pidi temagi nii mõtlema.

      Ta rebis juba esikus mu kaelussärgi lahti ja naksis seda hammastega, nii et tundsin tema hingamise soojust läbi riidekanga. Lükkasin ta korraks eemale, et võiksin tema haardest vabaneda: ta põrkus esmalt vastu seina, seejärel vaatas mulle suurte siniste silmadega otsa. Tõmbasin ta siis enda järel voodisse, mille linad veel pesuaine järele lõhnasid, vaatasin Villet ja sundisin end sellest hetkest võtma kõik. Nüüd, kui see oli viimaks ometi teoks saamas.

      Ta võttis enda üleni riidest lahti ja naeratas. Võtad sa, küsis ta mult, pilgutas siis silma ja haaras mul õlast, et mind allapoole suruda.

      „Kas kõik on hästi?“ küsis ta, kui olin lõpetanud.

      „Kõik on hästi,“ vastasin ja mõtlesin kõikidele nendele sõnumitele, mis Ville oma kuulutuse peale internetis sai. Nende kõigi hulgast valis ta minu, sest minu vastus oli lihtsalt kõige silmatorkavam, kõikidest kõige ihaldatavam ja minu strateegilised mõõdud kõige ahvatlevamad. Kõik tahtsid teda, aga tema tahtis vaid mind, ja mulle see meeldis.

      Ta keeras mind teistpidi, et teha mulle vastuteene.

      „Kas on hea?“ küsis ta ja laksutas oma teravatipulist keelt pooleldi suust väljas.

      „Väga hea on,“ vastasin ja surusin vaistlikult ta pea veel rohkem allapoole.

      „Näed hea välja,“ ütles ta.

      „Mis sa ütlesid?“

      „Sa näed hea välja,“ kordas ta.

      Pärast hakkas toas haisema. Mina ja tema. Me haisesime. See, mida olime just teinud, ja meie mõtted. Lateksi hais oli sööbinud mu ihusse, voodilinadesse, igale