Sex appeal. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
n>
Kogu lugu sai alguse sellest, et ilusa päikesepaistese ilmaga kaks voorimeest läksid mürinal puukoormatega ja põiki nende teest üle tippis mees, kel oli suur kandam kangapakke seljas. Tagumine voorimees, kes istus koorma otsas ja popsis rahulikult oma «villkappa», silmitses köögus kangaste-kandjat tähelepanelikult ja hüüdis siis:
«Hei, Juku! Kuhu lähed oma noosiga?» Pambukandja ajas enda vaevu veidi sirgemaks, et võis silmad tõsta hüüdja poole, ja ähkis siis vastuseks: «Aa! Sina, Miku!»
«Kuhu sa lähed oma noosiga? küsin ma.»
«Kaevu tänava kanti,» vastas Juku.
«Viska siis oma pallast koorma otsa. Tprrrr!»
Miku tõmbas ohjad pingule ja hobune jäi seisma. Juku läks oma kandamiga, mis riidesse oli mässitud, vankri taha, võttis jalgel vedrutades pisut hoogu ja viskas ta vupsti! koorma otsa.
«Soo!» lausus Miku nüüd. «Karga ka ise peale.»
Juku kargaski ja Miku pingutas uuesti ohje, et ruunake hakkaks liikuma. Aga see ei teinud sellest väljagi, viskas ainult pea aisaotsale ja vaatas tagasi, nii et silmavalged välkusid.
«No mine nüüd ikka, mine,» ajas Miku meelitavalt, «mis sa tühja tagasi vahid. Ega see raske ei ole, siit on ju allamäge, näe, vanker kipub ise sulle peale.»
Aga ruunake ei pannud Miku sõnu mikski. Ta vahtis endiselt tagasi ja surus jalad vastu, et koorem ei saaks mööda kallakut tänavat allapoole veereda.
«Oota natuke, ma ronin koorma otsast maha, kohendan looka, kergitan range ja võtan laka välja, küllap ta siis hakkab minema, siin ju allamäge,» ütles Miku. Aga kui ta seda kõike oli teinud ja ruunal siis suukõrvalt kinni võttis, et teda minema sundida, surus see tagumiku kõigest jõust vastu puukoormat, nagu tahaks ta selle mööda mäge üles ajada.
«Mis tal siis nüüd äkki on?» küsis Juku, kes kartis oma kandamiga hiljaks jääda. «Kas tema, raibe, on nii tark, et protesteerib minu ja mu paki vastu?»
«Tema, mädand, on targem kui mõni inimene,» seletas Miku. «Ta on teinekord targem kui ma isegi, ainult praegu ajab ta tühja jonni, vanker kipub ju oma raskusega talle kandu. Aga temal on niisuke amet, et kui läheb, siis lase minna, ja kui pead kord kinni, näe, siis ta ei lähe üldse enam, raiu või kirvega. Jüri märaga on ta ju suur sõber…»
«Kuula aga, kuula!» hüüdis Juku koorma otsast. «Ise ruun, aga ikka veel sõbrustab märadega.»
«Sest pole ühti, et ruun,» vastas Miku, «mära hais on ikka magus. Selle magusa haisu peale me nii kenasti läksimegi. Et aga mina ta kinni pidasin, nii et ta jäi märast maha, siis vihastas ta nüüd nõnda, et läheb ennem puukoormaga tagurpidi mäest üles kui edaspidi mäest alla. Niisuke amet on tal.»
«Kas mõni hea jõhkam ei aita?» küsis Juku koorma otsast ja tahtis hakata maha ronima.
«Istu aga sina ilusti paigal,» ütles Miku, «las ma üksi mehkeldan ja sokutan, küll ta juba minema hakkab. Sest kui võõras ütleb talle mõne kõva sõnagi, siis ei lähe ta hoopistükkis enam edaspidi, vaid ainult ajab tagaspidi, niisuke õrn nutt on temal. Ja jõhkamitega on nõnda, et kui ma ise annan, siis vahel aitab, aga kui annab võõras, siis on püsti kurat lahti.»
«Mis pagana ruun see sul siis on, see on ju puhast verd kabu preili, kui ta niisuke õrnake!» hüüdis Juku ja ronis koorma otsast maha, sest teda hakkas juba asi huvitama. Aga kui Jukul tõusis millegi vastu huvi, siis ei hoolinud ta enam ei keelust ega käsust, vaid hakkas talitama, nagu süda kutsub. Praegu tahtis ta äkki teada saada, kas Miku ruun on selline «kabu preili», nagu Miku ise seda kinnitab, või puhub ta temale hambasse – luiskab selleks, et Juku võtaks jällegi oma kandami turjale ning kaoks. Kuid seda Juku ei tee, sest on ta kord oma pakiga koorma otsas, siis peab ta ka pärale saama, maksku mis maksab. Keegi ei pea võima ütelda, et Miku ruun oli kangem kui Juku ja Miku kokku.
Sellises meeleolus Juku tuligi koorma otsast maha, et Mikul aidata ruuna liikuma panna. Aga Miku kartis Juku abi, seepärast ütles ta:
«Jää vankri taha, et ta sind ei näeks, ja katsu sealt lükata. Kui me kord ta minema saame, siis pole enam midagi, võime uuesti koorma otsa ronida.»
Juku lükkaski vankrit tagant, nii et see oleks allmäge edasi veernud, kui mitte ruun poleks jalgu vastu ajanud, sellest hoolimata, et Miku sikutas teda valjastest.
«See on sul ju vana õelus ise,» ütles Juku vankri tagant. «Ma võtan ka paki koorma otsast kukile, ja kui ta ka siis ei hakka minema, panen tubina tantsima.»
Aga ruun ei liikunud ka siis paigast, kui Juku oli võtnud oma paki turjale ja läks sellega tema nina ette, et ta näeks oma kahe silmaga, kuidas Juku ise kannab oma rasket pampu. Ta viskas endiselt pea aisaotsale ja vahtis tagasi, nii et silmavalged välkusid.
«Su ruun on ju lihtsalt totakas!» karjus Juku nüüd. «Sellele pole muud vaja kui teivast.»
Ja Juku läks oma pambuga uuesti vankri taha, vedrutas seal jällegi oma põlvi ning viskas ta koorma otsa tagasi. Siis käis ta uurival pilgul vankri ümber, tõmbas viimaks paraja arssinase koerakaika välja, läks Miku keelust hoolimata hobuse juurde ja tahtis hakata sellele andma. Et hoiduda kõige halvema eest, andis Miku ise kärmesti piitsaga ruunale paar korda alsa pealt, ja kui see ei aidanud, siis ka aisa alt. Aga selle tagajärjeks polnud midagi muud, kui et ruun võttis aina rohkem südant: ta lõi kogu oma keha ja jõuga tagasi, nii et sedelgarihm lõigati nagu noaga pooleks ja rangid läksid peaaegu kõrvuni.
«Mis sa tühja selle piitsaga sipsid, see ei tee ju sellele väänkaelale midagi,» ütles Juku Mikule, «las mina annan talle paar tulist, küll sa siis näed, kuidas tal jalad all kerima hakkavad.» Ja ta tõrjus Miku pahema käega eemale ning tõstis paremaga arssinase koerakaika, et läigitada ruunakesele esimene «tuline». Aga ei Juku ega Miku polnud kumbki tähele pannud, et nende toimingut oli juba mitu inimest jäänud seisatades vaatlema. Kui nüüd Juku tõstis oma koerakaika, et murda ruuna kangekaelsus, astus kõnniteelt tema juurde vanem daam ja ütles:
«Mis te sellest loomast siin piinate?»
Juku kaigas jäi kõrgel pea kohal nagu kivistunult silmapilguks peatuma ja langes siis ilma hoobita rammetult alla, kuna Juku ise pöördus daami poole ja vastas:
«Siin piinab loom inimesi, aga mitte inimesed looma.»
«Te panete hobusele raskema koorma peale, kui see jaksab vedada, ja siis hakkate teda peksma,» ütles daam.
«Siin on ju allamäge, koorem kipub ise kandu,» vastas nüüd Miku. «Hobusel polegi vaja vedada, ärgu pidagu ainult kogu nelja jalaga vastu.»
«Jätke oma rumalad seletused endale,» ütles daam nüüd närviliselt. «Loom pole ometi nii kuri ja tark nagu inimene, kes ajab aina kiusu ja jonni.»
«Proua,» tahtis Miku vastata, aga daam sähvas teravalt vahele: «Mina ei ole proua, palun väga.»
«Siis preili?» küsis Miku.
«See pole teie asi, mis ma olen,» vastas daam.
«Jäta see vanatüdruk,» ütles nüüd Juku Mikule.
«Mis?!» karjus daam selle peale. «Mis te ütlesite? Ah sõimama? Tapate puuhaluga vaest, rumalat looma ja ise lähete häbematuks!»
«See loom pole vaene ega rumal,» ütles Juku, «ta on targem kui teie.»
«Seda saame kohe kuulda,» vastas daam ja hakkas heleda häälega kutsuma kordnikku. «Loomade piinamisel peab olema ükskord lõpp. Kui inimene ei kuula heaga, siis peab teda sundima kurjaga.»
«Õige!» hüüdis Juku pilkavalt. «Inimest peab sundima, aga seda kabu preilit peab põlvili maas paluma.»
«Hihihihi!» irvitas suure häälega keegi poiss, kel oli pea peal madal ja lai peergudest korv, mis helevalge rätikuga oli kinni kaetud. «Kabu preili! Hihihihi!» Daam läks näost siniseks, valgeks, kollaseks ja punaseks, ning pöördudes irvitava poisi poole, ta küsis:
«Te kuulsite, mis see häbematu mees ütles?»
Poiss jättis naeru, vahtis daamile natukese aega tunnistavalt otsa ja vastas siis nagu arusaamatuses: «Mis? Mina kuulsin? Ei, mina pole midagi kuulnud.» «Aga mis te siis naerate?» küsis daam.
«Ma ei naera ju,» vastas poiss ja tegi oma korviga minekut, aga niipea kui oli pöörnud daamile