KÜTISEMAAL

      Tiheda veeauruga oli ilm nagu sinise suitsuga täidetud; see voolas jõena lagedalt metsa vahele ja kattis villasest riidest kuue kerge halli uduga.

      Tee äärest tõusis mädanevate lehtede hais üles ja iga rao otsas kükitas läbipaistev veetilk. Tee loogeldas hiilgava halli mudajõena metsa vahel ja jalad lõid valutama kitsal teeserval hoides ja tahedamaid kohti otsides. Mitmel pool tee ääres olevatel aasadel virvendas vesi, millest kuivanud kasteheinakõrred välja paistsid. Vahel lendas rähn loogeldes üle tee, istus kärelõhe küljele ja tagus koore vahelt ussikesi saagiks.

      Ma läksin teed mööda, mis mulle lõpmata pikk näis. Niiskus, mis mind vahetpidamata ümbritses, tundus riietest läbi tungides vastikuna ja muutis meeleolu raskeks. Juhmilt astusin edasi. Mõtted olid nagu jalutud sandid, kes kättepüüdvast eesmärgist kaugemale ei jaksa, nagu roidunud koerad, kes endid kuidagi jalust ei jaksa koristada.

      Pilved langevad su peale, suruvad sind; kitsikuks muutub see ilm, mis suvel, kus sinine taevas kättesaamatus kõrguses paistab, nii meelitavalt hõiskamisele kutsub.

      Sulle tuleb korraga meelde: niisugune hall elu on küll ilma igasuguse eesmärgita. Kus sa suve jooksul kangruna oma edaspidist elu kudusid, kangasse ilusaid heledavärvilisi lootusekudesid sisse lüües, näed nüüd, et see kõik ainult jämedaks ja hõredaks kotiriideks on valminud. Kus sa suvel peenraid üles lõid, neile hoolega ilusaõielisi lootuselillesid peale istutades, leiad nüüd, et need kõik lihtsa umbrohuga on kaetud.

      Alles nüüd näed, kui kaugel ja kättesaamatu see kõik on, millest mõni aeg tagasi kui olemasolevast asjast unistasid.

      Ja kui tühine see kõik on. Oli aeg, kus see tee-äär tuhandetes õites kirendas, toomingas oma helmeid lumena pillas ja rääk paksus luhas kisendas. Kus see nüüd on kõik?

      Kõik on kadunud.

      Kibe valu täidab rinda. Külm on, nagu oleksid jääd rohkesti alla neelanud.

      Kas siis rõõmul hõiskavast ja edevalt ilutsevast kevadest jälgegi ei ole järele jäänud?

      Sa tunned, kuidas kõik su kaugeleulatuvad ihad kustuvad ja sa vajud sellesse ääreta udumeresse, tühjusesse, kust sulle ainult rõske veeaur vastu silmi lööb ja vastik mädanevate lehtede hais ninasse tungib. Su ihaldus püüab karkudel üle ukseläve komberdada, sooja tuppa, kus sa oma väsimusest võiksid kosuda. Sinna jääb ta nagu vigane sant sooja ahju paistele istuma.

      Seesama, mille järele iga loomgi igatseb, kui sügise vihm ta karva on ligemärjaks teinud.

      Viimaks ometi!

      Ma nägin, kuidas mets harvenes, kuidas mõnelt poolt puude vahelt hall taevas ja maa paistma hakkas. Need märgid ütlesid, et varsti igav ühetaoline metsatee lõpeb.