KUMB OLI KOOLMEISTER?

      Pole sugugi ime noormehel noort tütarlast armastada, liiatigi kui see on ilus. Vanad, elus kogenud isikud võivad sellesse kimbatusse sattuda. Sellepärast pole midagi iseäralikku, kui mõni kolmekümneaastane koolmeister niisuguses õnnes või õnnetuses sipleb, olgugi tema südamepilt ja taevapiiga tema oma koolilaps. Koolilaps on, nagu koolmeistergi, inimene ning kokku on nad kaks inimest ja miks ei võiks kahe inimese vahel armutuluke lõkkele lüüa?

      Manni oli virk koolilaps, imelik, juba maast madalast. Ja seda mitte hirmu pärast nagu suurem hulk, sest koolmeister polnud temaga kunagi kuri, aina silitas tema valgeid juukseid. Koolmeister uskus tema terast vaimu ja usinust ilma pikema jututa, uskus seni, kui Manni polnudki enam Manni, vaid Riia, Tooma Riia, kes paari aasta pärast Marieks pidi saama. Manni käis iga päev koolis, Riia aga kaks päeva nädalas, nimelt teisipäeviti ja reedeti – niisugune oli koolikord, mille järele koolivanem vitsakimbuga valvas. Juhtus ka, et ta ainult ühel päeval ilmus, sest koolmeister uskus ta terast vaimu ja usinust nõndagi. Ehk mis peakski nii suur inimene nii sagedasti laste sekka otsima? Ta pole ju enam endine Manni, keegi ei hüüa teda enam nõnda, ehk olgu siis, et seda teeb mõni esimese talve jõmpsikas, kes tunni ajalgi kipub leivakannikat purema: niisugune võib olla ei oska vahet teha, mis on Manni, mis Riia. Juba ainult vallatusest mõistab igaüks, et kooli tuleb Riia, mitte enam endine Manni. Manni hullas nagu juhtus, Riia juba teab, mis ta teeb: tema vallatus muutub kelmikalt edevaks ja paneb suuremad poisivolakad kihama. Koduteel mõnikord kaklevadki teised ning kõik on arvamisel, et see sünnib Riia pärast.

      Aga ometi on Riia väga armas koolilaps ja keegi ei tea seda paremini kui koolmeister Kerglane. Lugeja paneb ehk imeks, miks koolmeistril niisugune nimi, kuid mis võib inimene oma nimele parata. Kust koolmeister oma nime saanud, ei teadnud keegi, tema isegi vist mitte. Ainult Kopli pere saunaeit, kelle vanamees Türgi sõjas käinud ja poole ilma läbi reisinud, teadis tõendada, et koolmeistri isaisa olnud rätsep ning et sealt ta oma nimegi pärinud: rätsepad on kõik kerglased, kinnitas ta. Aga nimi ei tee mehele häda, kui aga mees ise nimele liiga ei tee. Nõnda tundis ka külarahvas, kes koolmeistri nimega samuti harjunud nagu ta isegi.

      Kuid palju raskem oli lastel koolis Tooma Riia viguritega harjuda, et mitte enam naerma pahvatada või koolmeistrile vastates segi minna. Riia toob näiteks tite kooli kaasa ja mängib temaga kas või piibliloo tunnis salamahti laua all. Laps, kes peab õppetükki jutustama, unustab titte vahtides kõik ja läheb segi. Ta peaks ütlema: “Ja Jeesus läks teisel päeval Kapernauma”, kogeles aga selle asemel kas või: “Ja Jeesus läks läks … naeriaida …” Vahe pole mitte just väga suur, sest ka Kapernaumas võisid naeriaiad olla, ometi jäetakse poiss järel istuma. Tahetakse isegi koolivanem kutsuda, aga teda kutsutakse ikka siis, kui mõnel vaja püksimõõtu võtta. Riia läheb samal ajal ilusasti koju ja tema ei näe koolivanemast kurja undki. Sellepärast võib ta järgmine kord taskurätikust – punased nimetähed nurgas – ilusa valge ja süütu jänese teha, mis nii naljakalt hüppama pistab, niipea kui Riia ta oma peo peale võtab. Häda sellele, kes niisugusel silmapilgul vastama peab, sest jänest keksimas nähes kaotab ka kõige kainemgi aru ja võib kas või naerma pursata, mida Kerglane veel kunagi pole ilma karistuseta jätnud. Vallatule saadab ta ainult paar etteheitvat pilku, sellest on küll mänguasjade kadumiseks. Riiat aga ei saa keegi naerma ajada, kui tema vastab, sest ta ei vaatagi vastamisel teiste laste peale, silmitseb aina koolmeistrit ning piiblilugu voolab kui vesi – sõna-sõnalt, nagu raamatust. Kerglane kuulab ja ei saa musta ega valget lausuda, nõnda jookseb piiblilugu Tooma Riia käes. Kerglane kuulab ainult ja punastab, seda teavad lapsed päris kindlasti, ning kui poisid Riiaga ninavingu saavad, siis ütlevad talle seda “suu sissegi”. Selle peale pistavad nad ise naerma ja karjuvad, et ka Riia punastanud, ning nüüd lendab tema hõõgavaist palgeist ja “sammetistest siidisilmadest” – kahte päeva käivate poiste leidus – tõepoolest sätendav hoog üle. See ajab poisid veel hullemini lagistama. Aga nõnda võivad ikka ainult suured volakad talitada, väiksemail haarab Riia peagi kraest kinni ja tuuseldab nad läbi, kui nad ülekäte lähevad.

      Oli kuis oli, aga varsti arvas kogu küla, et koolmeister kasvatab Tooma Riiast omale eluseltsilist. Sellepärast käivatki nii suur tüdruk koolis veel. Koolmeister ise ei annud asjast peaaegu kuidagi aimu, kui mitte seda arvesse võtta, et ta kaunis tihti Toomal käis. Aga selles midagi näha oli raske, sest Toomalt käis kaks last – Riia ja tema vend Anton – koolis ja Tooma pere seisis koolimajale kõige lähemal. Nõnda siis, kui koolmeister üldse kuhugi mõtles minna, siis läks ta muidugi loomulikult lähemasse tallu, liiategi veel, et see külas ainus talu oli, kust kaks last koolis käis. Lisaks võiks ehk veel sedagi möödaminnes nimetada, et Tooma pere oli kõige peenem pere külas, sest tema perenaine oli enne Toomale tulekut mõisas valitseja juures teeninud, seal peenemaid kombeid õppinud ning oskas sellepärast koolmeistriga peaaegu kui omasugusega ümber käia. Tooma perenaine oli ainukene perenaine, kes koolmeistrit oma poole külla julges kutsuda, teised perenaised ei teinud seda kunagi. Peale selle on Tooma Riia ja Anton kõige mõistlikumad lapsed kogu külas, seda arvab niihästi Tooma perenaine kui ka koolmeister Kerglane. Lõppude lõpuks – inimene ei saa ju kahes kohas korraga olla. On koolmeister Toomal, siis ei saa ta samal ajal ka Andresel, Lõngul või Sepal olla. Läheks ta aga ükskõik kuhu, siis võidaks kohe küsida: miks pole ta mitte Toomal. Nõnda on koolmeister Kerglane üsna väljapääsemata seisukorras, ja et mitte päris hädasse jääda, siis peab ta katsuma elada, nagu polekski ilmas muid inimesi, kui aga Tooma rahvas ainuüksi. Seal ta käib, seal ta istub ja aega viidab, seal ta mõnusat juttugi vestab ning minnes raamatuid kaasa võtab, mis Riiale mõnusaks ajaviiteks ja meelelahutuseks. Kordamööda kannaks ta heameelega kõik oma raamatud Toomale, nagu mõtleks ta seal endale raamatukogu asutada, ainult paar raamatut, mille nimed lõpevad “ismuse” peale, jätab ta omale koduseks raudvaraks. Ka väikest Atut ei unusta ta, aga temale määratud raamatuis on ikka rohkem pilte kui lugemist ja pilte näidates võib koolmeister nii ilusaid seletusi anda, et isegi vana Toomas ise kuulates piibu imemise unustab. Kunagi pole Tooma vanade imestus suurem olnud kui siis, kus koolmeister nad ühes lastega külla kutsus ja seal neile Riiat laskis orelil mõned koraalid ette mängida, mida ta temale vahetevahel selgeks õpetanud. Muidugi teadsid vanemad, teadis kogu küla, et koolmeister õpetab Tooma Riiat orelit mängima, aga kes võis siis seda aimata, et see nõnda sünnib: istub aga oreli ette, paneb sõrmed peale ja hääled aina jooksevad, hakka kas või kaasa laulma. Ja koolmeister ise ei teinud selle juures midagi, ei aidanud põrmugi kaasa, ainult lõõtsa togis pisut jalaga.