Uued orjad. Eduard Vilde

Читать онлайн книгу.

Uued orjad - Eduard Vilde


Скачать книгу
on>

      UUED ORJAD

      Pargital, 23. aprillil 1907.

      Jüripäev. Väga tähtis jüripäev. Suur ajalooline pööripäev. Eesti moonamehed ja kantnikud Pargita pinnalt pühitud – sada sarvikut neile teele kaasa! Volõõniast ja Volga äärest tellitud saksa suguvennad pärale jõudnud – jumala õnnistus nendega ja nende naiste ning lastega!

      Kui ma mõtlen, mäherdustest krantsidest ma nüüd lahti olen, siis tõstan tänades kaks kätt taeva poole! Laisad, ahned, vastased. Tänamatud ja truudusetud. Ei jumalakartust; ei saksa-austamist. Muudkui palka mehed nõudma ja Õigusi! Nagu poleks vemmal niisuguste paras palk ja õigus! Karda raipeid pealegi. Ei tea, mis kurja nõu peavad. Nad ju säärased ülekäte läinud põikpead, et sellestki aru ei saa, et ori peab igas asjas leivavanema poole hoiduma, kui ta tahab paremale järjele jõuda. Saavad sihukesed tulevikus tõesti õigusi – mille eest Issand hoidku! – kes peab meid siis seadusetegijaiks valima? Eks me ole juba näinud. Ei peremeeski, kus siis veel kandimees ja moonamees! Tume on meie olevik, veel tumedam tulevik. Seepärast edasi ajakohasel uuendusteel: oma rahvas Baltimaale, võõras välja! Enne moonakad ja kantnikud, siis jumala abiga ka rentnikud, haamrialused omanikud ja kõik, kes ei ole veri meie verest ega liha meie lihast. Üksmeelest pole meil, saksa mõisnikel, puudust, väest ja võimust ammugi mitte. Ma söön kas või kausitäie moonaka körti ära, kui meie kallis kodumaa mõne aastakümne pärast pole saksa provintsiks saanud, kus eestlasi ja lätlasi ainult veel nime kaudu mäletatakse. Üks keel, üks meel. Ülemad valitsevad, alamad alistuvad. Leivavanem käsib, teenija teeb. Ei lõugamist, ei vastupunnimist, ei rumalat kergenduste nõudmist. Uus õnnelik ajajärk on algamas…

      Muidugi ei jätnud ma oma uusi orje tarviliku heldusega vastu võtmata. Teretusepidu mõisas. Süüa ja juua. Prouad, preilid, noorhärrad, ma ise – kõik pidul. Talupoegadega ühes lauas. Nagu ü k s perekond. Laulsime „Saksamaa käib üle kõige“ ja lõime klaasid kokku. Pidasin sütitava kõne saksa truudusest, saksa virkusest, saksa emakeelest ja saksa isamaast. Lõpuks saksa tants minu tütarde osavõtul Armas tunne täitis rinda kuulda oma maa peal, enda ümbruses nüüd va laia labase eesti keele asemel saksa kultuurikeelt, ja luuleline kujutis kerkis vaimusse: naised laotavad väljal sõnnikut ja laulavad saksa laulu, mehed künnavad lauldes, ja kui härra läheneb, kisuvad kübarad peast, kummardavad alandlikult ja hüüavad: „Schönen guten Morgen, gnädiger Herr Baron!“ [Tere hommikust, armuline parunihärra (saksa k.) – Toim.]

      Olen nende välimusega kõigiti rahul. Pikad, tugevad, prisked inimesed. Need rubivad tööd teha nagu härjad!.. Pagan teab, ehk võtsin moonakaid liiga paljugi, viimaks teeksid kantnikud töö suuremalt jaolt üksi ära? Noh, eks näe. Kui liiga, siis tulevaks aastaks vähendada

      Muidugi ka sundijateks sakslased kaubeldud: kupjad ja aidamees; valitseja ja kirjutaja olidki saksa mehed – vähemalt keelelt ja meelelt. Rahvuslikku vaenu tööliste ja sundijate vahel pole siis karta. Aga ka mitte vaenu peremehe ja teenijate vahel. Pole neid ju keegi ässitamas, sest eesti lehti nad lugeda ei oska. Tellin neile sedamaid mitu eksemplari saksakeelset „Ristirahva pühapäevalehte“, et nende mõistlik meelsus ikka püsiks ja veelgi süveneks… Kui Pargita asjad nüüd ei edene, siis pole õigust ega korda maailmas! Esimest korda elus panen pea nii muretult padjale nagu täna õhtul! Tänu taevasele mõisavanemale hea nõu eest!

      28. aprillil.

      Tont teab – nii väga aupaklikud need uued orjad ei olegi. Mehed ei kummarda, naised ei tee niksu, kui saksa teretavad. Ja saksa ees seistes, saksaga rääkides – müts moonakal peas! Hm, natuke veider!

      30. aprillil.

      Jah, kombed ei ole neil mitte just kõige viisakamad. Venelaste hulgas hariduses paraku maha jäänud. Ei pane „parunile“ ilmaski „armuline härra“ juurde. Üks ütles mulle „sinagi“. „Kuule, parun,“ ütles. Pisut liig! Aga küll ma neid aegamööda tahun. Küll ma vene rämpsu nende küljest maha kraabin. Too vene krahvike, kelle nimi on Leo Tolstoi, võib moonakaid endale „sina“ lasta öelda, Pargita parunil ei ole seda vaja…

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

/9j/4AAQSkZJRgABAQEASABIAAD/2wBDAAEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQICAQECAQEBAgICAgICAgICAQICAgICAgICAgL/2wBDAQEBAQEBAQEBAQECAQEBAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgL/wAARCANXAjoDAREAAhEBAxEB/8QAHwAAAQQDAQEBAQAAAAAAAAAABQQGBwgDCQoCAQAL/8QAVRAAAgIBAwQBAgQDBQQHAwIXAgMBBAUGERIABxMhFCIxCBUjQQkyURYkM0JhF1JxgQolNEORofBTYnKx0RhEdMHhJic1Y7TxVHOCkrKzGSg4VmSi/8QAGwEAAgMBAQEAAAAAAAAAAAAAAwQBAgUABgf/xABQEQAC

Скачать книгу