Charles-Pierre Baudelaire sündis Pariisis 9. aprillil 1821. a. asjaarmastaja maalija, kuid kutselt kõrgema senatiametniku, Champagne’i talupojaseisusest põlvneva Joseph François Baudelaire’i ja ohvitseritütre Caroline Archimbault-Dufays’ pojana, isa olles 61- ja ema 26-aastase. Oma esivanemaid nimetab Baudelaire oma päevaraamatus “idiootideks ja hullumeelseiks” ning “koledate kirgede ohvreiks”. Baudelaire’i biograaf Eugèné Crépet viitab siin ema aadlisuguvõsale.

      Baudelaire’i kunsti- ja kirjandushuvilise isa salongis rippus rikkalikult 18. sajandi pastelle ja vaselõikeid, ruumi ehtisid antiikskulptuurid ja biblioteek sisaldas peaaegu kõik 18. sajandi filosoofide ja klassikute teosed. Juba varakult viis isa poja jalutuskäikudele Luxembourg’i aeda, kus jagas talle seletusi sealsete raidkujude kohta. Nii päris Baudelaire isakodust oma ilumeele ja kunstiharrastused, ja teda saadab kogu elu kestel “juba lapseeast kõigi plastiliste kunstide eelistus” (Päevaraamat). Kuueaastasena kaotab Baudelaire oma isa, kellesse oli eriti kiindunud. Ema näib teda olevat vähem otseselt mõjutanud: “Mu ema on fantastiline; teda peab kartma ja talle meeldima…” ja “…ma armastasin oma ema ta elegantsi pärast…” (Päevaraamat).

      Pea abiellus ema teist korda; Baudelaire’i võõrasisaks sai kõrgem sõjaväelane Aupick. See ema samm ei meeldinud poisile sugugi, teda täitis viha oma isa asetäitja vastu, millest kandus vimm üle emalegi. “Kui omatakse niisugust poega, siis ei abielluta enam!” lausus ta hiljem sageli oma sõpradele.

      1830. a. astub Baudelaire Lyoni kolledžisse. “Peks, lahingud õpetajate ja kaaslastega, rusuv melanhoolia” seisab tolle aja iseloomustuseks päevaraamatus. 1836. a. pannakse ta Pariisi Louis-leGrand’i lütseumi, kust ta, olgugi et võidab sageli preemiaid, kolme aasta pärast äkki minema kihutatakse. Põhjus jäi kauaks tumedaks, kuid hiljem arvati selleks kirglike sõpruskirjade alatu vääritimõistmine õpetajate poolt. Sellesse ajajärku Langevad ta esimesed kirjanduslikud katsetused ja innukalt Sainte-Beuve’i1, Andre Chenier’d2 ja Byronit lugedes unistab ta juba kirjanikukutsest, kuigi lapsena oli tahtnud saada paavstiks või näitlejaks. Pärast perekonnatülisid võtab võõrasisa ta kaasa reisile Püreneedesse, kust 1839. a. tagasi pöördudes toob Baudelaire kaasa juba küpseid, tihedaid aleksandriine.

      Siitpeale algab Baudelaire’i boheemlaseelu. Bailly pansion, kuhu ta nüüd elama põgeneb (kasuisa tahtes teda diplomaadikarjäärile ette valmistada), on neoromantiliste kirjanike ja kunstnike asupaik. Ta tutvub Balzaciga, keda küllalt kiita ei jõua, ja Gérard de Nervaliga.3 Ta sukeldub põhjalikult Pariisi ellu ja selle “pühadesse iharustesse”, nagu ta ise ütleb, kuid ka suurlinna vaesus ja viletsus ei jää ta silme eest varjule, samuti jälgib ta kõike erakordset, salapärast ja normaalsest kõrvale kalduvat. Sõprade seas torkab ta silma oma vastuoksuslikkuse ja müstifikatsiooniharrastusega. Lugusid kerjusest, kelle ta vaeseomaks peksnud, ja klaassepast, kelle ta jalahoopidega trepist alla virutanud, selle hapra kauba purunedes kildudeks (vt. “Väikesed poeemid proosas”), peeti naiivsete inimeste poolt tõestisündinuiks. Talle on naudinguks kaasinimesi narrida ja hämmastada. Näiteks alustas ta kord restoranis valjuhääli, kuid ükskõikselt kõnelust sõpradega: “Siis, kui ma oma isa parajasti tapnud olin…” Muidugi levis siis ka igasugu kuuldusi ta frivoolsusest ja perversiteedist, samuti saavutas ta dändi kuulsuse, kuid kalduvus müstifikatsiooni nagu ka dändismgi olid pigem mingi enesevarjutus: et kaitsta oma mina igamehe uudishimu eest, poeb ta maski taha; olles sisimas liiga tundeline, drapeerub ta dändi jäisusse. Ta koolisõber Prarond kirjeldab teda nõtke, rütmilise, aeglase kõnnakuga, pikas mustas kuues, kõrgelt nööbitud vesti ja pimestavalt valge pesuga. Ühtlasi omistatakse ta välimusele ja rühile preesterlikke jooni.

      Kõige vähem meeldib Baudelaire’i nüüdne eluviis muidugi ta perekonnale. Aastal 1841 saadetakse ta 5000 frangiga laeval Bordeaux’st Kalkutasse, aga 10 kuu pärast on ta jälle tagasi kodumaal, lõppsihile jõudmata. Näinud ainult mõningaid Vaikse ookeani saari ja rannikuid, toob ta siiski kaasa püsivaid muljeid, mis hõllandusena nende kaugete randade järele hiljem korduvalt löövad helisema ta luules.

      1843. a. saab Baudelaire täisealiseks, pärib 75 000 franki ja asub elama Saint-Louis’ saarekesele keset Pariisi, andudes üksindusele oma raamatute ja kasside-lemmikute seltsis. Peagi vahetab ta aga selle üksinduspaiga kuulsa “Pimodani” hotelli, luksuse ja kihava seltskonnaelu vastu, kujutledes, et saadud pärandussumma on ärakulutamatu. Hommikutundidel ta siiski töötab, kuulab loenguid École nationale des Chartes’is, uurib ladina klassikuid, ja pea valdab ta isegi kirikuladina keelt niivõrd, et loob selles luuletuse “Franciscae meae laudes” (”Kurja lilledes”). Ka täiendab ta end inglise keeles, loeb Byronit, Shelleyt, Maturini,4 Thomas de Quincey’t5 ja peamiselt Edgar Poe’d, kellelt ütleb olevat õppinud mõtlemist. Et Poe eriti vastas ta hingelaadile ja loomingulisele eripärale, siis tõlkis ta paljude aastate kestel tema tähtsamad tööd.

      1845. a. ilmub tal “Salon” (”Salong”), 1846. a. teine “Salong”, mõlemad kunstikriitilised tööd, pühendatud maalidele, ta “esimesele kirele”. Neis avalduvad ta asjatundmine ja arusaamad ja suur vaimustus eriti Delacroix’st. Neil aastail ilmuvad ka ta “Fanfarlo” ja “Noor võlur”, mõlemad ilukirjandusliku proosa katsed.

      Hoolimata ta katoliiklusest ja aristokraatlikkusest, paeluvad poeeti 1848. a. revolutsioonilised ideed, ja teda nähakse blusoonis, püss seljas, oma sõbra Pierre Dupont’i seltsis barrikaadidel, teda küsitlevaile tuttavaile vastuseks karjumas: “Il faut aller fusiller le general Aupick.” (On vaja maha lasta kindral Aupick). Teatavasti oli Aupick ta võõrasisa. Ka kohvikutes peab ta mässukõnesid ja asutab Champfleury6 õhutusel ajalehe “Le salut public”7 millest ilmub esialgu ainult üks ja aastase vaheaja järel teine number. Pea pettub ta revolutsioonis – kui ta seda üldse kunagi tõsiselt võttis – ; ka poliitikut ei saanud tast kunagi.

      Tähtsaim aasta Baudelaire’i elus on 1857, mil, pärast eelavaldamist ajakirjades aastate vältel, ilmuvad koguna ta luuletused “Les Fleurs du Mal” (”Kurja lilled”). See luulekogu – 1861. a. ilmunud teises trükis – tõi aga luuletajale kaela protsessi, mille tagajärjel 6 luuletust ebakõlblana kogust hüljati ja autorile 300 franki trahvi määrati. Baudelaire’i sõber Asselineau jutustab, et nähes pärast kohtuistungit B-i üsna jahmununa, pärinud ta temalt, kas ta siis on oodanud vabaksmõistmist, millele Baudelaire vastanud: “Vabaksmõistmist?! Ma ootasin, et mulle auavaldus osaks saab!”

      “Kurja lilled” on Baudelaire’i peateos, ja et siin leidub palju laule naistele, siis mainigem ka nende “modellid”. Esimene neist, Jeanne Duval, neegritar Santo Domingost, “must Veenus”, nagu teda nimetati, keda poeet oli tundma õppinud, kui see 20-aastase tüdrukuna oli ühes Pariisi kohvikkabarees statistiks, oli see “vampiir”, kelle küüsis Baudelaire kogu elu rabeles ja kes talle sisendas põlguse naise vastu, kuid kelle “sinistes juustes”, kust hoovas “kookoseõli-, tõrva- ja muskuselõhna”, ta ikka ja ikka jälle leidis unustust, mida nii väga otsis. Kõigi Jeanne’i tundnud isikute kirjelduste kohaselt polnud tal ei mõistust, hingelisi väärtusi ega mingisuguseid andeid peale sugulise ahvatlusoskuse ja julmuse. Kuid tema võõrapärane veetlus ja loomalik himurus võlusid Baudelaire’i ikka uuesti, kuna ta rumalus ja egoism said luuletajale nii mitmeks meeleheiteallikaks ja viisid ta isegi kord enesetapukatseni. “Väikestes poeemides proosas” esineb see naine kui nõid, ämblik ja kärnkonn, sõduriisuga õgija, toriseja ja töinaja. Ta valetas ja pettis ning jõi ohtralt napsi, kuid siiski kõneleb Baudelaire vaimustusega ta karedast ja sarmikast ning hüsteerilisest, põletatud viinast veidi kähisevaks muutunud häälest nagu kassidel. Poeet hoolitses ta eest veel oma haigevoodilgi, jagades temaga oma väheseid veeringuid.

      Vastandina Jeanne’ile ilmub 1849. a. Baudelaire’i ellu üks teine naine, see on madame Sabatier, tema “ange”, ingel, kes talle on inspireerinud mitmed vaimustatud hümnid ”Kurja lilledes”. See oli naine, kaunis kehalt ja vaimult. Clésinger8 on raiunud ta marmorisse (”Maost salvatud naine”) ja Ricard9 põlistanud lõuendil (”Naine koeraga”). Ta külalisteks olid Dumas-isa, Gautier10, Musset, Flaubert, d’AurevillyСкачать книгу