Talve. Oskar Luts
Читать онлайн книгу.
– üksnes siia! Ainult siin oleks olnud õige koht ja rahulik sadam minu elulaevukesele randumiseks. Nooruse unelmad on ilusad, kuid sageli nii utoopilised ja mõttetud, et nad pärastpoole käest ära kaovad nagu udu päikese eest. Miks alustasin ma üldse kord seda lugulaulu “kodunevast palmist”? Miks võtsin ka üle koolivend Lesta ideid? Kes sundis mind selleks? Kas esimene armastusetuhin?.. Hm… kas tõesti – esimene?..”
Vanamees tõuseb jälle toolilt pikkamisi üles, köhib tubli hoo ja seisatab raamaturiiuli ees. Ta pilk lendab kiiresti üle riiulite ja raamaturidade. Lõpuks tõmbavad tema kondised sõrmed sealt ühe musta kalinguri köidetud teose välja, mille seljale on kuldse kirjaga sisse vajutatud tähed “KEVADE I”. Ta istub toolile ja avab raamatu. Loeb esimeselt leheküljelt nüüd juba koltunud tindiga kirjutatud pühendust: “Kallile koolivennale Arno Talile pühendanud ja kinkinud autor.” Pikkamisi keerab vanahärra lehte ja laseb pilgul algavat teksti mööda libiseda: “Kui Arno isaga koolimajasse jõudis, olid tunnid juba alanud…” Kähku pöörab ta nüüd näputäie lehti edasi, lehitseb veel veidi ja jääb siis mõttes ühele kohale vaatama.
“Siin,” sõnab ta tasasel häälel, “siin oli minu esimene armastus! Siin tegin oma esimesi illusioone. Koolivend Luts on neid väga õieti kirjeldanud. Aga miks muutsin ma oma sihte? Miks ei järgnenud ma neile esimestele unistustele… Miks?..”
Plaksatades lööb ta raamatu kokku ja pistab teiste vahele riiulisse tagasi.
“Nii see on,” ütleb ta siis mõttes iseendale, kõndides jällegi mõned ringid kambris ja vaadates korraks aknast välja, kus varblased juba kaunis rõõmsas meeleolus vana poolmädanenud pihtaia peal hüppavad ja sirtsuvad, nagu aimates kauge kevade liginemist. Arno istub jälle toolile j a jätkab poolelijäänud mõtteid.
“Inimesed ise muudavad oma sihte, võib-olla teinekord vastu enese tahtmistki… Ja edasi, mis on siis kõige selle tulemus? Saabub talv ja külm ning lumi katavad kinni kogu endise ilu. Eesmärgid tuhmuvad ja haihtuvad, fata morgana kaob… Karm tõsidus astub esile. Siis alles märkab “tõeotsija”, et ta hoopis vale rada mööda on läinud ja tühja tuult tallanud… Ja väljas on talv, käre talv… Lumi on endised rajad ja sihid katnud, võimatu on leida jälgi, mida senini oled jätnud… Elutee ei pöördu iial endist rada… Kui teekond on jõudnud lõpule, siis pole võimalust seda parandada, muuta, ega uuesti alustada… Seda teevad juba uued põlvkonnad…”
Vanake vajub taas laua äärde. Sügavas mõttes võtab ta prillid eest ja asetab lauale. Nii istub ta seal kaua-kaua, kuni päev juba õhtuhämarusega vahetuma hakkab. Siis äratab teda mõtetest perenaise hele hüüe, mis teda õhtusöögile kutsub.
VI
Jaanuarikuu on lõpule jõudnud ja väljas võimutseb käre talv. Nagu Saare Arno kavatsenud, nii ta ka teeb. Jüri on tema korraldusel metsast parajad postid kohale vedanud ja need ilusaks valgeks koorinud. Nad seisavad kõik kenasti Saare õues virnas ja ootavad päeva, millal nad püsti pannakse. Liin ei ole ju kaugelt tuua: Raja õuest tuleb seda alustada ja sinna ei ole otse üle põllukingu palju maad.
Ühel päeval sõidabki siis Saare vanahärra, nagu Paunvere inimesed Arnot nimetavad, koos Jüriga alevikku, ja kui nad sealt tagasi tulevad, siis on neil rees tubli koorem igasuguseid elektriseadmete osi ja materjali. Muude asjade hulgast paistavad silma pikad tsinkplekist installatsiooni torud ja paar kera jämedat hõbedakarvalist traati. Ree põhjas asetsevad kõverad raudkonksud. Muud peenemad asjad on pakitud kastidesse ja need laaditakse koju jõudes rehe alla maha. Isegi montööride tööriistakasti on nad alevist koju tulles kaasa toonud ja ka see pannakse teiste asjade juurde. Kõige selle materjali eest on Arno ise tasunud, nii et Jüril mingit kulu kanda ei tule.
Ja juba uue nädala algul tulevad alevist kaks meest kohale, kes Saarel ka kohe kibedasti tööle hakkavad. Kõigepealt aetakse siht Rajalt üle vahekopli Saarele välja, sihitakse ja plaanitsetakse veel veidi selle kallal ja asutakse siis juba märgitud kohtades auke maa sisse kaevama. Maapind on kaunis sügavalt külmunud, eriti neis kohtades, kus lund kuigi paksult peal ei ole. Esimeste aukude kallal on tükk tööd, sest külmunud osa tuleb teravaks tehtud raudkangide abil välja lõhkuda. Kopli rohumaal on see aga juba hulga kergem, sest rohukamara juurte all on maa palju vähem külmunud. Seni kui mehed auke teevad, veab Jüri postid kohale. Seda on hoopis kerge teha, muudkui postile kett kaela ja hobune kolgi abil ette, ning palk libiseb mööda lund kohale, ilma et teda vaja oleks tõsta. Teisel päeval tulevad alevist veel paar töömeest abiks ning hakkavad poste püsti ajama ja õhtuks seisavadki valged tulbad nagu sõdurid reas, alates Rajalt ja lõppedes Saare hoonete vahel. Töömehed viimistlevad veel oma tööd ja annavad Jürile õpetusi:
“Kevadel, kui maa sulab ja lumi kaob,” seletavad nad, “tuleb iga posti ümbert muld uuesti tampida ja postid õigeks seada, muidu vajuvad viltu. Praegu on muld lund ja külmunud kamakaid täis ja pole teda võimalik tihedalt kinni lüüa…”
Jüri lubab õpetused meeles pidada ja tasub õhtul meeste töövaeva korralikult ära. Kolmandal päeval tulevad Saarele veel kord ainult kaks montööri. Postidele puuritakse ülemisse otsa augud ja sinna keeratakse nüüd need kõverad raudkonksud, mis Jüri alevist reepõhjas tõi. Konksude otsa kruvitakse lõpuks ilusad valged isolaatorid, mis päikese käes säravad nagu kummulikeeratud kohvitassid kusagil idamaa sultani laual, nagu Jüri naljatades ütleb. Lõpuks jõuab kätte see aeg, mil üks hõbehaljas traadikera rehe alt välja tuuakse ja lahtikerimise värtnale asetatakse.
“Imekerge teine,” ütleb Jüri kera õlale võttes. “Tont teab, kas ta on seest õõnes või…”
“Oh ei!” naeravad montöörid. “Õõnes ta küll ei ole, aga see pole ju raud, mida sa oled harjunud nägema ja tõstma. See on alumiinium – saad aru – a-lumii-ni-um!”…
“Ei-noh, aru saan küll, et ta raud pole, aga… miks ta siis raud ei oleks võind olla, oleks ju odavam tulnd?” küsib Jüri edasi.
“Odavam ei tule raudtraat vist mitte kuigi palju,” kostab üks montöör. “Aga raud pole selle asja jaoks sobiv materjal… Vanasti pandi välisliinid punasest vasktraadist. Vask on selleks kõige parem, eriti just liinijuhtmeiks, aga ta tuleb meie oludes kaunis kallis. Sõja ajal, kui vaske saada polnud, seati hulk raudliine üles ja saadi ka läbi. Viimasel ajal aga kasutatakse selleks kõige rohkem alumiiniumi. See on küll veidi halvem juht kui vask, aga meie tarbeks küllalt hea, hulga parem jälle kui raud. Ta tuleb oma kerguse tõttu kaunis odav, kuigi kilo hind on hulga kallim kui raudtraadil. Oma kerguse ja sitkusega suudab alumiiniumtraat ka suurtele tormidele vastu pidada.
Kui alumiiniumist liini kogu aeg voolu all hoida, peab ta kaua vastu,” seletab montöör edasi. “Vool nagu kaitseb teda riknemise eest. Aga kui liin jätta mõneks ajaks ilma vooluta, mõjub ilmastik alumiiniumile varsti hävitavalt. Traat hallitab ja muutub pudedaks. Siiski on ta rauast võrratult parem, sest raud roostetab kiiresti ja pole nii hea juht kui teised metallid. Nüüd raudliine enam ei panda. See oli rohkem sõjaaegne hädaabinõu.”
Järgmise päeva õhtuks on ilusad haljad traadid postide külge tõmmatud.
“Panevad teisi ka õige palju,” sõnab Jüri tööd silmitsedes. “Mina arvasin, et kahest traadist peaks jätkuma, et üks on niiöelda see traat, mida mööda elekter siia tuleb ja kõik lambid hõõguma ajab, teine jälle see, mida mööda ta peale tehtud tööd võib tagasi ronida.”
Montöörid pahvatavad seda kuuldes naerma. “Ju ta on ka midagi taolist,” seletab üks montööridest. “Aga siiski on nüüdsel ajal rohkem traate vaja kui kaks. Vaadake, – need kolm ülemist traati on faasid, aga see alumine neljas on null-traat, see tähendab, et selles voolu ei ole… See tuleb kevadel maaga ühendada, kui lumi on ära, maa sula ja parem auku kaevata, muidu võib suvel pikne sisse lüüa ja kahju teha.”
Jüri kuulab õpetust huviga ja ka Arno noogutab pead, näidates, et ta kõigest aru saab ja mõistab ka nõnda toimetada, kuidas vaja.
Nüüd asuvad mehed sisemisi liine üles seadma. Majaseintele kruvitakse pikad sõrmejämedused tsinktorud ja igasugused haru-karbid, stepslid ja lülitid, nagu montöörid üksikuid osi nimetavad. See on juba aeganõudev ja